Dramaatika näitekirjandus, on üks kirjanduse kolmest põhiliigist. Draamateoste põhiomadused on : · dialoogivorm · olevikuline tegevus · tegevuse pingeline arenemine Draamateatri kompositsioon ehk ülesehitus. · sissejuhatus ( tutvustatakse tegelasi,olukorda ) · sõlmitlus ( esimene konflikt ) · kulminatsioon ( sündmused jõuavad haripunkti ) · lõpplahendus draamateose väline ülesehitus : näidend on jagatud vaatusteks,piltideks ja stseenideks. Dialoog kahekõne Monoloog pikem üheinimese kõne Remark autori juhised lavastajale ja näitlejale.
Mõisted (kirjandus) mõiste=selgitus, mitte ühesõnaline vaste. Commedia dell' arte rahvakomöödia. Dialoog - ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus tegelastel on erinev info või erinevad vaatepunktid, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks. Draama - välisvormiliseks tunnuseks on dialoog ja põhielemendiks tegelased. Dramaatikat iseloomustavad olevikuline tegevus ja pingsalt dünaamiline sündmustik, mille kaudu karaktereid avatakse. Põhizanrid ajalises järjestuses on tragöödia, komöödia ja draama. Dramatiseering eepilise teose draamavormis ümbertöötus. Eepiline teater Etendus sõna- v. muusikalavastuse, tsirkusenumbrite vms. esitus vaatajaskonnale. Farss jämekoomiline lühinäidend, jant. Happening improviseeritud ühekordne etendus, mis hõlmab kujutava kunsti, muusika, tantsu ja sõnakunsti sugemeid.
nagu iseseisvat elu. Autor võib teoses anda lavastajale ainult lühikesi seletavaid juhtatusi (tavaliselt sulgudes), mis on ka lugejale vajalikud teose paremaks mõistmiseks. Neid lisamärkusi draamateoses nimetatakse remarkideks. Näit. A. Kitzbergi ,,Libahundis" sulgudes antud teksti osa on remark. LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust: Südantlõhestav hüüd.) Ema! 2. Olevikuline esitus Draamas esitatav tegevus saab laval toimuda ainult olevikus. Tegevus hargneb laval vaatajate silmade ees, kusjuures iga üksik moment on tajutav olevikuna. Mineviku sündmuste teatavaks tegemine on võimalik ainult peategelase jutustuste kaudu. 3. Keskustus ja tihedus Kuigi draamateos esitleb olevikulist sündmust, ei ole mõeldav, et see laval võiks sündida samas tempos kui tegelikkuses. Näiteks, mõni tegevus, mis kujuneb viie aasta kestel on
tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus" (Mis on mis kirjanduses) Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum
tegelaste suhtes s.o. sündmustiku dramatism. Teatripärasuse, lavalisusega on seotud ka draamateose tektoonika ehk väline ehitus, teksti jaotus" (Mis on mis kirjanduses) Meelelisus näiline reaalsus (unenägu) Mahupiirangute ning retseptsiooni iseärasused Näidend kui plurimediaalne kujutlusvorm. Näidend kui ühiskondlik zanr Katarsis Pinge Draama on dialoogiline. Draama on tegevuslik (performatiivne). Draama aegruum on põhiolemuselt olevikuline Spetsiifiline ruum Vahendaja (jutustaja) puudumine muudab oluliselt tegelaste siseelu kujutamist Publiku juuresolek on teatri jaoks määrava tähtsusega - vaatajate reageeringud modifitseerivad lavategevust. Lava ja saali vahel toimub tagasisidestatud suhtlemine Fiktsioon ia reaalsus _ Fiktsiooni aeg ja ruum, milles hargnevad sündmused ning arenevad tegelastevahelised suhted _ reaalne, etenduse toimumise aeg ja ruum
Tõsi, viimast kaheti. Ühelt poolt ja seni ehk kõvahäälsemalt nähakse kultuuris vahendit, mis aitab rahvastel säilitada identiteeti, mille lahustumist kardavad iseäranis väiksemad riigid. Seega oleks kultuur justkui nõrgeneva rahvusriigi asendaja. Teiselt poolt aga kõneldakse ka sellest, et kultuur peaks suurendama Euroopa kui terviku sidusust. Need kaks funktsiooni on omavahel seotud ja neil on niihästi laiem, rohkem tulevikku vaatav kui ka kitsam, olevikuline aspekt. Esimene seisneb selles, et Euroopa Liidus on aasta-aastalt rohkem inimesi, kes pärinevad teistsugusest keskkonnast, mida nad kavatsevad kohapeal taastekitada. Kultuur peaks aitama põliseurooplastel neid kui «teist» mõtestada ja omaks võtta. Aga ka vanade olijate vahel on probleeme. Euroopa kultuuri ei saa vaadeldada lahus Euroopa viimastest poliitilistest arengutest. Vahepeal kostis juba rõõmuhääli, et rahvusriik on tasapisi hääbumas ja ees sirab uus
kiriku tegevusega. See omakorda toob välja küsimuse autentsuse kohta, ehk millised „Inimese Poja“ kasutused Uues Testamendis, tõesti kuuluvad Jeesusele ja millised mitte. Oluline oleks mainida ära Inimese Poja väidete tüüpjaotus, mida kirjeldab oma artiklis ka Francis J. Moloney.14 Inimese Poja väljendused jaotuvad kolmeks: kannatav Inimese Poeg, eskatoloogiline ja lunastatud Inimese Poeg ja olevikuline Inimese Poeg. Burkett näib autentsuse teema juures eelistavat kaksikjaotust: apokalüptiline ja mitteapokalüptiline Inimese Poeg.15 Erinevatel alustel võidakse autentseks pidada neid väiteid, mis on apokalüptilised, neid, mis ei ole või hoopis kõiki või vaid üksikuid. Kui ainult mitteapokalüptilised väited on tõesed, siis on selleks erinevaid seletusi: näiteks võis apokalüptilised väited olla loodud peale Jeesuse surma, tema jüngrite poolt või hiljem varakristliku kiriku poolt
selle struktuuri ning ülesehitusreeglite aspektist käsitletuna, samuti vastav teksti- kogumi (näiteks "filmidramaturgia", "muusikadramaturgia", "reiidramaturgia"). Dramaatikas on · Dialoogiline otsekõne (võib olla ka monodraama, siis peab olema tugev sisemine dialoogilisus, tihe seos esitamissituatsiooniga, distantsi puudumine kõneleja ning kõneldava (aine) vahel ) · Kõne tegevuslik kõne abil sooritatakse kõneakte, tegevusi · Aegruum olevikuline · Orienteeriutd teatrile (vrd lugemisdraama - teatri jaoks liiga suur maht, erakordselt arvukas tegelaskond, ebamugavalt keeruline probleemistik, lavatehnilisi võimalusi ületav kujundus vm.) Enamasti (kuigi mitte alati) on nii näidendi kui ka romaani või jutustuse aluseks (draama ja eepika sarnasus) lugu. Erinevusi on rohkelt: · Draama on vormilt suletud, proosas võib liikuda rohkem. Draamas ei ole jutustajat, tegelased peavad olulise edasi andma.
saanud. KEEL JA STIIL Valida tuleb selline väljenduslaad, mis tuleneb käsitletava aine sisust ja vastab sel alal kujunenud sõnastusele ja mõistete struktuurile. Esitus on põhiolemuselt mitteemotsionaalne. Töös avaldatavad seisukohad ei tohi olla mitmetähenduslikud. Juhul kui võõrkeelsele terminile ei leita adekvaatset eestikeelset vastet, on soovitav eestikeelse vaste järel sulgudes esitada võõrkeelne termin. Kõneviis ja -vorm olgu ühtlane kogu töö ulatuses. Soovitav on olevikuline või minevikuline umbisikuline vorm ("töös käsitletakse..."; "töös on käsitletud..."). Kui soovitakse esile tuua isiklikku seisukohta, kasutatakse mina-vormi. Samuti sobib mina- vorm pedagoogiliste projektide kirjeldustesse. Kolmanda isiku kasutamist tekstis ("uurija tegi...") soovitatakse vältida. Kirjutamisel peetakse silmas järgmisi nõudeid: · korrektne ja loogiline keelekasutus. · üldtunnustatud terminoloogia ja lühendite kasutamine.
drama on the stage. Some dramatists combine writing and dramaturgy when creating a drama. Others work with a specialist, called a dramaturg , to adapt a work for the stage.Dramaturgy may also be defined, more broadly, as shaping a story into a form that may be acted. Dramaturgy gives the work or the performance a structure Draama on seotud nii kirjanduse kui teatriga (&/või teiste tegevusaladega) dialoogiline ja olevikuline (st. ei ole valikut - see on nüüd ja praegu) poeetika & kompositsioon on spestiifilised: põhitekst & sekundaartekst (remarkteks jm) üldjuhul esitatakse sündmusi & draama kõne on seotud tegevusega üldjuhul puudub jutustaja Draama reglementeerituse aste on suurem kui proosas, st et mahupiirang on range(m) ; sisu, tegevus ja tekst kontsentreeritum ja selgem; siseelu esitatakse väliste vahenditega ning tegevus kehalisem Kas draama on ka keerulisem kui proosa?
emergent(mis on tekkimas). Eksisteerivad kõik kolm aga on üks mis domineerib ja selleks on dominant. Postmodernism on Patiššne kultuur. Pastišši(sisemuse puudumine) puhul kasutatakse väljendit tühi koopia või tühi paroodia. Tundejõu kahanemine, mida ta kasutab et kirjeldada kultuurilist suhtlemisviisi. Skisofreenia-. Pead nautime tarbimist- see on kapitalism. Tarbimise oluline osa on see, et uudsus on kohal. Kõik mis on uus on olevikuline. Igavus on loovuse esimene samm. Inimene on andmetöötlus ja infotöötlus element, mida kapitalism vajab. Futuroloogia- valmistada inimesi ette selleks mis muutused toimuvad tulevikus. Ta ütleb et sõna tulevik kaob kunagi täielikult, sest seda sõna ei ole enam vaja, inimesed elavad oleviku. Me elame selles lõputus digitaalhetkes. Minevik on ka koguaeg kohal. Ta ütleb et postmodrenne kultuur on turukeskne, kommertslik turule orienteeritud. Afekt(ei ole
Tegevust vaadeldakse sellega kaasa liikudes, s.t vaatlushetk langeb kokku sündmushetkega. Tegevuse toimumine on seotud kindla minevikuajaga, mille kohta saab esitada küsimuse millal? Nt Etendus lõppe/s kell kümme. Noormees juhata/s koori. Tunnused: -si (ela/si/n, õppi/si/n), -is (laul/is, möön/is), -i (teg/i, ol/i), -s (käi/s, vii/s, õmble/s). 3) Perfekt e täisminevik on liitaeg, kus ühinevad olevikuline seisund ja minevikuline tegevus. Vorm koosneb abiverbist olema ja mineviku partitsiibist. Vaatlushetk langeb kokku kõnehetkega, kuid vaatlushetke seisukohalt võetakse kokku möödunu, minevikuline sündmus, mille täpsem toimumisaeg jääb ebamääraseks. Täisminevik väljendab kestvat olukorda – tegevus on toimunud minevikus ning võib kesta edasi olevikus ja tulevikuski. Nt Ma olen elanud Tammelinnas. Selles klaasis on midagi segatud.
tunnuse kaudu esitatud tegelased (nende tunnuste esindaja e teatud tüüp : lõdva püksikummiga naine); karakerid oleksid ironiseeritud tegelased (aste varieeriub) (3) Muutuvad / muutumatud tegelased - on sarnane tüüp-karakter analüüsile (tüüp taval. muutumatu), ent tegelikult pole see nõnda jäigalt reglementeeritud. 22. Dramaatika ehk draama: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Draama on (1) seotud nii kirjanduse kui teatriga (&/või teiste tegevusaladega) (2) dialoogiline ja olevikuline (st. ei ole valikut - see on nüüd ja praegu) (3) poeetika & kompositsioon on spestiifilised: põhitekst & sekundaartekst (remarkteks jm) (4) üldjuhul esitatakse sündmusi & draama kõne on seotud tegevusega (5) üldjuhul puudub jutustaja Tuntumad zanrid: (1) tragöödia (kurbmäng) on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend (Oidipus)
· Dialoogilisus dialoog viib tegevust edasi. Tihe seos esitamissituatsiooniga. Kõneleja ja kõneldava aine vahel pole distantsi. · Tegevuslikkus dialoog on vahetult situatsiooniga seotud, mille kõneldakse ja mis kõne arenedes muutub teiseks situatsiooniks. Tegelase kõne muudab olukordi: nt tegelane annab käsu, veenab ümber, paljastb saladuse. Olukorrad mõjutavad kõneaineid ja kõneviisi. Draama dialoog on sõnaline tegevus. · Olevikulisus draama aeg-ruum on olevikuline. Näidatakse siin ja praegu toimuvaid juhtumisi. Draama sündmused rulluvad lahti vahetult vastuvõtja ees. Vaataja viibib laval toimuvaga samas ruumis ja ajas. Põhitunnuste rikkumist tajutakse normist kõrvalekaldena. Tegu võib olla kas kehva või uuendusliku autoriga. Dramaturgiline tekst tugineb teistele tekstidele, mõeldud teatris draamateosena esitamiseks. Kasutatakse lavastuse alusmaterjalina, ei pea olema valmiskujul näidend. Võib olla fikseeritud, ent tihti sünnib proovide
Valida tuleb selline väljenduslaad, mis tuleneb käsitletava aine sisust ja vastab sel alal kujunenud sõnastusele ja mõistete struktuurile. Esitus on põhiolemuselt mitteemotsionaalne. Töös avaldatavad seisukohad ei tohi olla mitmetähenduslikud. Juhul kui võõrkeelsele terminile ei leita adekvaatset eestikeelset vastet, on soovitav eestikeelse vaste järel sulgudes esitada võõrkeelne termin. Kõneviis ja -vorm olgu ühtlane kogu töö ulatuses. Soovitav on olevikuline või minevikuline umbisikuline vorm ("töös käsitletakse..."; "töös on käsitletud..."). Kui soovitakse esile tuua isiklikku seisukohta, kasutatakse mina-vormi. Samuti sobib mina-vorm pedagoogiliste projektide kirjeldustesse. Kolmanda isiku kasutamist tekstis ("uurija tegi...") soovitatakse vältida. Kirjutamisel peetakse silmas järgmisi nõudeid: · korrektne ja loogiline keelekasutus. · üldtunnustatud terminoloogia ja lühendite kasutamine.
protsess saavutatud. Pead tunnetama ja tundma täielikult, mis toimub SIIN ja PRAEGU. Sa võid alati teha liikumisi, olles ise kuskil eemal ja kõrval, eraldades oma keha ja teadvuse ja mõelda näiteks: "Kas ma teen seda õigesti, kas ma näen hea välja, mida ma teen"? Kuid sa võid ka elada selles kogemuses ja tundes, mida sa teed hetkel. KATSE: loo lihtne liikumine ja proovi selle sees olla algusest lõpuni, täiesti ärkvel ja teadlik, mida tunnetad, tegevuses, mida teed. See on OLEVIKULINE tegevus, mitte see, kus ma olin eile või mida ma võin tunda homme jne. Me õpime tantsu läbi mitmete korduste, proovide, kuni saavutame oleviku tunde ja taju ja sel hetkel tekib ka tants. Ruum on samuti fenomenoloogilise kogemuse osa: me võime liikuda 1 m ette ja teha ¼ pööret, samas kui me võime liikuda ettepoole ja areneda või kasvada pöördeks. Miks muretseda fenomenoloogilise kogemuse pärast? Sest seda kogemust kasutav
annaabi.ee 
