Ökoloogiline jalajälg (1)

Ökoloogiline jalajälg
Ökoloogilise jalajälje mõiste võeti kasutusele, et hinnata planeedi seisundit ja inimtegevuse mõju sellele. Ökoloogilise jalajälje arvutuste aluseks on maakera pind, kui piiratud ressurss, mida mõõdetakse globaalsetes hektarites. See näitab toidu, toodete ja energia tarbimist piirkonnas võrrelduna bioloogiliselt produktiivse maa või mere pindalaga ehk võimalike ressursside hulgaga , mida on vaja tarbimise rahuldamiseks ja elanikkonna tekitatud reoainete absorbeerimiseks. Lihtsas keeles lahti seletatuna , jagati maakera viljakas pind ära kõikide inimeste vahel ja arvutati välja keskmine, kui palju üksikisikule maapinda jätkuks. Hinnati ka toodete ja teenuste elutsükliga kaasnevat ruumikasutust.
Ökoloogilist jalajälge saab mõõta erinevatel tasanditel – üksikisik, asula, riik, inimkond . Tänu sellele on võimalik paremini hinnata ka ületarbimist.
Ökoloogilise jalajälje määramine paneb paika piiri, millest alates hakkab inimtegevus maakera taastumise võimet ületama. Inimkond ületas selle piiri 1980ndatel aastatel. 2002. aastal kulutas inimkond 23% rohkem loodusressursse, kui maakera taastoota suutis. 2005.aastal võis rääkida juba 25%-st ületarbimisest. Seevastu nt 1961.a moodustas inimkonna tarbimishulk 50% maakera taastootmise võimest.
(2005. aastal moodustas suurima osa globaalsest ökoloogilisest jalajäljest CO2 emissioon atmosfääri, mis oli võrreldes 1961.aastaga suurenenud kümme korda ehk 1000%. Süsinikujalajälge mõjutavad näiteks fossiilsete kütuste põletamine ja metsaraie. )
Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa elanikud elavad viisil, mis ületab tublisti piirkonna taastumisvõimet. Kui igaüks maailmas elaks nii nagu elavad ameeriklased või lääneeurooplased, siis ületaksid maakera elanikkonna vajadused 3-5 korda maakera taastumisvõimet. Ida-Euroopa elab esialgu veel piirkonna võimalustele vastavalt, aga elatustaseme tõustes, suurenevad ka idaeurooplaste vajadused.
Arvutused näitavad selgelt, et mida suurem on loomsete toodete tarbimine, seda suurem on tarbija ökoloogiline jalajälg. Inimene, kes tarbib enamasti vähetöödeldud kohalikke piima- ja lihatooteid, kasutab ära 1,6 hektarit maad. Vegan, kes ei tarbi piima- ega lihatooteid, vaid enamasti vähetöödeldud kohalikke taimi, seeni, kasutab ära 0,5 hektarit maad.
Arenenud riigid on harjunud kulutama kordi enam, kui hädapäraselt vajalik on. Nendes ja paljudes teisteski riikides on ökoloogilise jalajälje tekitajatest suurimateks faktoriteks lihapõhine dieet, lennureisid (rohkem kui 25 lennutundi aastas lisab ökoloogilisele jalajäljele juurde 1,5 hektarit) ja isikliku auto pidev kasutamine (millele oleks alternatiiviks ühistransport).
Inimestena kasutame koduplaneedi ressursse veerandi võrra kiiremini, kui maakera taastumisvõime lubaks. Teiste sõnadega, me tarbime ühe aastaga sama palju, kui tohiksime kulutada aasta ja kolme kuuga . Selline elustiil ei ole jätkusuutlik. Loomade kasvatamisel liha saamiseks on omad tagajärjed. See toob kaasa vihmametsade hävimise, globaalse temperatuuri tõusu, vee saastatuse , vee puuduse, kõrbestumise, energiavarude väärkasutamise ja maailma näljahäda. Põllumaa, vee, energia ja inimeste jõupingutuse kasutamine lihatootmiseks pole just tõhus moodus Maa loodusvarude kasutamiseks. Alates 1960dast aastast on Kesk-Ameerika vihmametsadest mahapõletatud ja maha saetud 25% selleks, et luua karjamaasid veisefarmidele. Hinnangute järgi iga neljas unts (25,6 grammi) hamburgerit, mis on tehtud kunagise vihmametsa maa-alal üleskasvanud veiselihast , hävitab 55 ruutmeetrit troopilist vihmametsa.
Ligikaudu biljon inimest kannatab meie planeedil nälja ja alatoitluse käes. Igal aastal sureb nälga üle 40 miljoni inimese ja enamuse nendest moodustavad lapsed. Sellest hoolimata kasutatakse enam kui kolmandikku maailma viljasaagist loomade toitmiseks. Ameerika Ühendriikides söödetakse lihaloomadele koguni 70% kasvatatud viljast. Kui me toidaksime lihaloomade asemel inimesi, siis ei jääks keegi nälga.
Kui vaadelda maakera üldist ökoloogilist võlga aastatel 1980 kuni 2002, siis on see 2,5 maakera taastootmisaasta suurune. Kui inimkond oma elustandardeid ei muuda, siis ökoloogiline võlg jätkab kasvamist. See võlg vähendab tarbimisse jäävate ressursside hulka. Kui me jätkame vanaviisi majandamist, siis on meie võlg koduplaneedi ees aastal 2050 juba 30-40 aasta pikkune . Seetõttu elab inimkond arvatavasti järgneva 100 aasta jooksul majanduslikus mõttes läbi šoki. Šoki leevendamiseks on oluline luua koostöö ja kasutada innovaatilisi lahendusi, et vastata 21.sajandi suurimale küsimusele - kuidas säilitada normaalne elustandard, aga lõpetada Maa kuritarvitamine elukeskkonnana.
Eesti kuulub Maailma Looduse Fondi (WWFi) järgi ökoloogiliste võlglaste hulka - meie jalajälg on tunduvalt suurem meie ala bioloogilisest suutlikkusest (u 6.4 ha/a inimese kohta, mis on üle 3x rohkem, kui ta olla võiks).
Eestlaste ökoloogiline jalajälg on Maailma Looduse Fondi raporti „Elav planeet 2008“ kohaselt üheksanda koha vääriline. Rõõmustada ei ole siin midagi. Meist priiskavamad on vaid Araabia Ühendemiraadid, USA, Kuveit , Taani, Austraalia , Uus- Meremaa , Kanada ja Norra. Eesti naabritest on Soome 16., Rootsi 18., Venemaa 36., Läti 42. ja Leedu 48. kohal.. samal ajal, kui naabermaad on oma ökoloogilise jalajälje suurust võrreldes 2006nda aastaga tohutult vähendanud, oleme meie seda vähendanud ainult natuke (olime siis 7ndal kohal, Soome 3ndal ja nt Leedu 24ndal kohal).
Kõrge koht ökoloogilise jalajälje pingereas on seotud põlevkivi kasutamisega elektrienergia tootmisel, sest protsessi käigus paiskub õhku palju CO2. See moodustab u 2.8 ha/a inimese kohta ja moodustab seega ka suurima osa meie ökoloogilisest jalajäljest (nt mets 2,39 ha/a, põllupind 0,84 ha/a, täisehitatud maa 0.18 ha/a, karjamaa 0.14 ha/a ja kalapüügi territoorium 0.08 ha/a)
Tänapäeval ökoloogiline jalajälg suureneb, kuid sellest kas ei räägita piisavalt palju või ei saada aru kui kahjulik see on. Mõeldakse välja lahendusi, mis aitaksid, kuid kahjuks paljud inimesed ei tee sellest väljagi või mõeldakse, et küll keegi teine tegutseb, kuid ilma reaalse tegutsemiseta pole meil ökoloogilise jalajälje suuruse teadmisest mingit kasu. Et saavutada tulemusi ka mujal kui paberil , tuleb teemakohased otsused vastu võtta globaalsel tasandil, aga praktilised muutused viia ellu lokaalsel ja üksikindiviidi tasandil. Ökoloogilise jalajälje aruanne iseenesest ei anna veel vastust, milline lahendus oleks parim. Lahenduse leidmine on üldsuse ja poliitikute ülesanne. Ökoloogiline jalajälg aitab näha tegevuse ulatust konkreetse parameetrina. Me peame kohe tegutsema, mitte teistele lootma . Kui muudame enda tarbimisharjumusi, siis hakkab see ajapikku ka teistele mõjuma, kuni (kui mitte kõik, siis igaljuhul enamus või vähemalt) rohkem inimesi, kui praegu, hakkavad samuti tegutsema Maa säästmise ehk taastamise nimel. Mida vähem tahame muresid keskkonna pärast oma järelpõlvedele, seda rohkem peame muutma ennekõike iseend . Kui inimesed jätaksid mõtlemise: “Mina üksi ei muuda ju midagi,” ja hakkaksid tegutsema, siis suudetaks palju ära teha- Me mõjutame paratamatult ennast ümbritsevaid inimesi ja oma tarbimisharjumusi vähendades vähendame ka nende tarbimisharjumusi.