Mis on ökoloogiline jalajälg (0)

Mis on ökoloogiline jalajälg?

Ökoloogilise jalajälje mõiste võeti kasutusele, et hinnata planeedi seisundit ja inimtegevuse mõju sellele. Ökoloogilise jalajälje arvutuste aluseks on maakera pind, kui piiratud ressurss, mida mõõdetakse globaalsetes hektarites. See näitab toidu, toodete ja energia tarbimist piirkonnas võrrelduna bioloogiliselt produktiivse maa või mere pindalaga ehk võimalike ressursside hulgaga , mida on vaja tarbimise rahuldamiseks ja elanikkonna tekitatud reoainete absorbeerimiseks. Globaalseid hektareid arvestatakse 2002. aasta andmete põhjal, kuna uuemaid koondandmeid ei ole.
Et saada aru ülemaailmse jätkusuutliku arengu sihtidest ja võimalustest, on meil vaja näha ökoloogilist jalajälge nii globaalsel (terve planeet), lokaalsel (ettevõte, kogukond , riik jne) kui ka üksikindiviidi tasandil. Üksiku inimese ökoloogilise jalajälje hindamine on lihtsam, kui näiteks terve ettevõtte tegevuse hindamine.
Näiteks ettevõttele annab ökoloogilise jalajälje mõõtmine konkreetse ja realistliku ettekujutuse sellest, kas majandatakse jätkusuutlikult või mitte. Kui ettevõtted soovivad kavandada ettevõtte jätkusuutliku arengut, siis tuleb eelkõige silmas pidada keskkonnast tulenevaid mõjureid. Loodusressursse jääb üha vähemaks, ja mitte ainult fossiilseid kütuseid. Bioloogilise mitmekesisuse kahanemisel muutub nõrgemaks ökosüsteemi tasakaaluvõime, mis on kliimasoojenemise tõttu niigi surve alla sattunud. Ökosüsteemid on viimase 50 aastaga kiiremini kahanenud, kui kogu senise uuritud inimajaloo jooksul.
Piltlikult öeldes tähendab see seda, et me elame globaalses mõttes võlgu. Me kulutame rohkem, kui me tagasi maksta suudame, ka meie - eestimaalased. Inimkond ületaas maakera taastootmis piiri 1980ndatel aastatel. 2002. aastal kulutasid tööstusriigid aastas 23% rohkem loodusressursse, kui maakera taastoota suutis. Tarbimine on ülikiirelt kasvanud, kuna vaid 41 aastat tagasi (1961.a) moodustas inimkonna tarbimishulk vaid 50% maakera taastootmise võimest. 2002. aastal moodustas suurima osa globaalsest ökoloogilisest jalajäljest CO2 emissioon atmosfääri, mis oli võrreldes 1961.aastaga suurenenud 700%.
Ületarbimisse on väga lihtne jõuda – piisab vaid varude liiga kiirest kulutamisest (näiteks metsade hävitamine) ja saastamisest (CO2 paiskamine atmosfääri). Kui ületarbimine on väga pikaajaline, siis toob see kaasa üldise allakäigu ja ressursside lõppemise. Ületarbimine on kahjulik eelkõige meie enda eksisteerimise alustaladele – looduse jätkusuutlikkusele.
Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa elanikud elavad viisil, mis ületab tublisti piirkonna taastumisvõimet. Kui igaüks maailmas elaks nii nagu elavad ameeriklased või lääneeurooplased, siis ületaksid maakera elanikkonna vajadused 3-5 korda maakera taastumisvõimet. Ida-Euroopa elab esialgu veel piirkonna võimalustele vastavalt, aga elatustaseme tõustes, suurenevad ka idaeurooplaste vajadused.