Õitsev meri Augst Mälk (1)

"Ja rahad , see ju teada, on ümmargused ja veerevad käest!" (lk 70)
Turja peremehe poolt öeldu on tõsi. Raha on tõepoolest ümmargune ja veereb kiiresti käest. Kui Hannes andis isale mõned sinised kümnelised, siis need kadusid nagu tina tuhka.
Eks tänapäevalgi ole raha kiire käest kaduma, polnud see ju ainult vanal ajal niimoodi. Poodides hinnad kasvavad pidevalt ja kõik maksab. Enamasti ei ole võimalik tasuta teatris või mõnel muul üritusel käia. Kõik me vajame uusi riideid ja ometi on ka muid kulutusi.
Kõigil inimestel jällegi ei pruugi rahake nii kiiresti käest minema veereda. Eks ole ju ka neid, kes üritavad kõike saada võimalikult soodsalt ja kel süda hakkab verd tilkuma, kui midagi osta on vaja. Selliseid inimesi on
Eestis palju, ja ega midagi parata pole, kui palgad on madalad ja hinnad kõrged.
Turja pere sissetulek sõltus täielikult merest. Kui meri oli lahke ja andis kalasaaki, siis oli neil toit laual. Kui aga meri nii lahke ei olnud, siis neil polnud lauale leibagi panna.
Sissetulek ei sõltu alati sellest, kui palju tööd sa teed. Mõningatel juhtudel võib palk sõltuda ka õnnest või mõnest muust tegurist. Näiteks jahimeeski
ei saa küttida rohkem metsloomi , kui neid looduses on. Nüüdsel ajal tuleb käia koolis ja omandada haridus , et üldse tööle saaks. Turja Hannesel käis asi palju kergemini. Merele minekuks polnud tal kooliharidust tarvis. Kõik, mis Hannesel vaja, olid korralik paat , tugevad käed ja hea ilm.
Alati ei ole kõigil inimestel viitsimist ja tahtmist tööd teha, ega kooliski käia. Raamatus „Õitsev meri“ oli selliseks tegelaseks Oti Reedik . Ta oli üksik laisk vanapoiss, kes ei liigutanud lillegi. Selliseid olukordi tuleb ju ette tänapäevalgi. Kui koolis ei viitsita käia, siis tehakse poppi . Ja kui suureks saades tööle ka ei saa, satud tänavale hulguseks.
„Ega rahad ole maailmast otsas!“ (lk 70) , ütles Turja Hannes. Tal oli tuline õigus. Raha ei saa maailmast kunagi otsa, see ringleb pidevalt ühest taskust teise. Masu ajal, kui paljud inimesed olid suures vaesuses , siis leidus neidki, kel raha oli külluses. Kellel on õnne ja kes oskab elada, seda raha armastab .
Maailmas on palju rikkusi, aga kui sealt killukest endale soovid, läheb vaja head pead või karu rammu . Vaja on väärtustada seda, millega tegeled. Turja Hannes armastas ja austas merd . Raamatu lõpus ta tundis, et meri on tema jaoks justkui õitsema hakanud. „Eks see meri õitse minu jaoks! Eks ta ole alati õitsev rannamehele, olgu vaikuses või vihas. Temas on küllalt rikkust, mille väljatoomine nõuab mehe rammu, vahel elugi.“