Ohtlik elu (0)

Ohtlik elu
Mina ja mu kaks parimat sõpra olime päris ulakad poisid kes sattusid alatihti igasugustesse pahandustesse. Me kohe otsisime neid ja leidsime ka! Me tundsime huvi jagasuguste maha jäätud majade ja urgaste vastu. Kord avastasime ühe hästi suure ja vana lao, mis oli kokkuvarisemise äärel. Me kavandasime missiooni sinna sisse murdmiseks ja ringi kolamiseks, aga me ei teadnud , et see vana hoone on sõjaväe osa ning see on range valve all. Järgmise päeva õhtul oli meil plaan täpselt valmis, mis uksest sisse minna ja mis august välja tulla. Me kavatsesime sellest ka video teha ja youtube üles riputada. Varustus seljas ja kotid vajaliku nodi täis hakkasimegi sinnapoole astuma . Poolel teel lõin kõhklema ning küsisin siis sõprade käest: „On see ikka hea mõte mida teeme?” nad siis vastasid : „ Ära nüüd põnnama ka löö eksole, mis mõeldud see tehtud!” Nii me kõndisimegi kuni jõudsime sihtmärgini ja asusime oma paani ellu viima. Hiilisime kikivarvukil ukseni, võtsime kotist kangi ja taskulambi ning meil ei tasunud kaua ukse kallal võidelda, sest uks oli vana ja roostes ning tuli hõlpsasti lahti. Kui me ukse lahti saime läks alarm tööle ning lambid, mida me ennem ei näidud, põlema ning valvurid, kes oma valvetunde veetsid, tulid ja võtsid meid kinni. Mul oli sellinne hirm, et oleksin äärepealt püksid täis teinud. Meid pandi musta Škodasse ning viidi politseijaoskonda. Seal pidime natuke aega istuma ning ootama kuni helistatakse meie vanematele. Meie õnnetuseks võtsid nad ära meie kaamerad ja maja plaanid ning ei andnud enam tagasi. Meil oli neist asjadest jumala suva. Tähtis oli siit jaoskonnast minema saada. Olime umbes 30 minutit jaoskonnas, kuni ilmusid välja meie vanemad ning meil oli nende ees hirmus häbi. Vanemad rääkisid politsei onudega veel natuke aega juttu ning siis läksime autodesse ja mind ja mu sõpru viidi koju. Terve tee mõtlesin mis minust saab ja kas ma saan nüüd sellise peapesu, et ma mäletan seda elulõpuni. Jõudsime koju, aeg oli juba hiline , vältisin vanematega kontakti. Läksin voodisse ning jäin selle asja üle järele mõtlema. Minu toa uks läks lahti ja ema tuli mu voodi juurde ning istus, piilusin teda areldi teki serva alt. Siis ta alustas juttu ning küsis minu käest miks me sinna sisse murdsime , alguses vaikisin, aga siis ütlesin, et niisama huvi pärast. Seepeale ütles ema:” Ära kunagi enam niimoodi tee!” Soovis mulle head ööd ja lahkus minu toast .
Andre Kauk 7 A. klass