Röövikul on võimsad haukamissuised, millega ta on võimeline peenestama kitsad taimelehed süües väikesteks tükkideks. HUVITAVAID FAKTE Kliimast olenevalt on pääsusabad võimelised ilmale tooma 1-2, vahel koguni 3 põlvkonda järeltulijaid. Vahel esineb nii tumedate tiibadega pääsusabasid, et nendel pole mustrit üldse näha. Niisugust nähtust nimetatakse melanismiks (ülemäärane tumeda värvaine - melaniini - eritamine) ning selle kutsub esile nukustaadiumis valitsev temperatuur. Liblikate hulgas on melanism üsna sage nähtus. TÄNAN KUULAMAST!
LAPSULIBLIKAS Lapsulibliaks on üks Eesti kõige tavalisem liblikas. Lapsuliblikas on metsaliik, aga teda võib kohata ka linnades. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekaskollased. Esitiibade tipp on sirpjalt teritunud, tiibade ülaküljel sooned heledad. Tiibadel punakas laik. Liblikatiibade värvid on sillerdavad ja eredad
Neil on oma jagunemine aga, kuna neid putuka liike on nii vähe siis eraldi jagunemist neile ei tehtud. Hingamine Kõik putukad hingavad trahhesüsteemi abil. Traheed on kitiinsed torud, mis ulatuvad kohati kuni üksiku rakuni ja mida mööda liigub õhk ning süsihappegaas. Trahheesüsteem avaneb kehapinnale kümne hingeava (stigma) kaudu kehapinnale. Stigmad on õhukindlalt suletavad vastava kaane abil. Eriti oluline on stigmade tihe sulgumine nukustaadiumis, kuna see aitab vett kokku hoida. Hingamise mehhanism erineb põhimõtteliselt selgroogsete omast. Nimelt hingavad putukad tsükliliselt -- on faas, mille käigus imetakse keskkonnast hapnikurikast õhku, ja faas, mille käigus eritatakse süsinikdioksiidi. Näiteks kapsaliblika nukk eritab suure koguse CO2 korra umbes 12 - 16 tunni tagant. Ka võivad hingamises esineda külaltki pikad pausid. Mõned uurijad eristavad kuni
Paarumisel viib isane oma seemnerakud emase suguteedesse. Emane muneb umbes nädal peale viljastamist oma munad mulda ning need kooruvad alles kevadel. Kevadel kooruvad rohutirtsu vastsed, kes ronivad mulla peale ja alustavad iseseisvat elu. Nad söövad taimi. Hingamine Kõik putukad hingavad trahhesüsteemi abil. Trahheesüsteem avaneb kehapinnale kümne hingeava (stigma) kaudu kehapinnale. Stigmad on õhukindlalt suletavad vastava kaane abil. Eriti oluline on stigmade tihe sulgumine nukustaadiumis, kuna see aitab vett kokku hoida. Hingamise mehhanism erineb põhimõtteliselt selgroogsete omast. Nimelt hingavad putukad tsükliliselt -- on faas, mille käigus imetakse keskkonnast hapnikurikast õhku, ja faas, mille käigus eritatakse süsinikdioksiidi. Hingamises esineda külaltki pikad pausid. Eritamine Putukad eritavad Malphigi soonte ja pärakuga. Seedimine Enamusel putukatest esinevad süljenäärmed, kuid nende funktsioon varieerub äärmiselt tugevalt
ainult piirkondi, kus kasvab türnpuu või paakspuu, ja ulatub Skandinaavias. Kreetal lapsuliblikas puudub. Mägedes elab kuni 2 km kõrguseni merepinnast. Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Varakevadel, juba esimeste soojade ilmade saabudes ilmuvad lapsuliblikad metsaservadesse, niitudele ja teedele. Neid saab kohata ka linnades, kuigi lapsuliblikas on tegelikult metsaliik ja lagedat avamaastikku ei armasta. Kui enamus liblikaid elab talve kui neile ebasoodsa aastaaja üle nukustaadiumis, siis mõned liblikad talvituvad valmikuna. Seetõttu ongi võimalik neid lendamas kohata kevadel kohe, kui päike natukenegi soojemalt paistma hakkab. Siiski on lapsuliblikas veidi hilisem kui koerliblikas, sest metsaaluse soojendab päike üles veidi hiljem. Talvituvat lapsuliblikat võiks leida metsa alt rohust või samblast. Talvituvad mõlemad sood. Isased lapsuliblikad on sidrunkollased, emased rohekasvalged. Altpoolt on neid raskem eristada, kuid emane on ikka heledam
Samas on neil täiskasvanult väga erinevaid vorme, olenevalt elukohast • Vaegmoone – vastne, valmik (ritsikas, prussakad, lutikad, täid, kiilid) • Täismoone – vastne(liblikas-röövik, mardikas-tõuk, kärbes- vagel), nukk, valmik § Tähtsus • Väheneb konkurents elupaigale, toiduallikale • Nukustaadiumis ebasobivate tingimuste üleelamine • Võimaldab pikendada eluiga (ühepäevikulised elavad valmikuna 1 päev, areng aastaid) • Soodustab levikut (karbid paigal, vastsed ujuvad ja kinnituvad kaladele) • Võimalik reguleerida liigi arvukust: pedogenees- suurendada, kahe vaheperemehega-vähendada
Lapsuliblikas on Eestis tavaline päevaliblikas. Ta on levinud mitmel pool Euroopas. Lõuna poole on ta levinud kuni Põhja- Aafrikani ja ida pooole Baikali järve ja Mongooliani ning põhjas ulatub kuni Skandinaavia polaarjooneni. Lapsuliblikas elab ainult piirkondades, kus kasvab türnpuu või paakspuu, sest need on röövikute toidutaimed. Mägedes võib teda kohata kuni 2 km kõrgusel. Lapsuliblikas on metsaliik, keda leidub vähe avamaastikul. Enamus liblikaid elab talve üle nukustaadiumis, mõned aga valmikutena. See põhjustabki selle, et nad on ühed esimestest liblikatest kes soojadel kevadpäevadel lendama hakkavad. Tema soontes voolab hemolümf, mis sisaldab suures koguses glütserooli ja see külmub -20 kraadi juures. Inglased arvavad liblika ingliskeelseks nimeks olevat butterfly, sest nende müütide kohaselt võisid nõiad end muuta liblikateks, et käia võid varastamas. Lapsuliblikat nimetati ka Eestis võiliblikaks, alles teaduslikus pruugis kinnistus see
- vajalikku kemikaali sisaldava toidu leidmine, mis võib kaasa tuua ka liigisisese konkurentsi selle pärast ja sellest tuleneva kohasuse languse; - selle tagamine, et vastavad molekulid kulgevad vigastamatult läbi seedekulgla ega mitte ära lagundatud seal ei saa; - vastavate ainete kontsentreerimine kehavedelikes; - putukate puhul ka säilitamine moonde jooksul vastsest valmikuks, mis pole niisama lihtne, sest täismoondega putuka koed lahustuvad nukustaadiumis ju peaaegu täielikult. Katselisi tõendeid kaitseainete hinna kohta pole väga palju, sest enamasti on keemiline kaitse liigiomane ja pole piisavalt varieeruvust isendite vahel, mis võimaldaks võrrelda keemiliselt kaitstud ja mitte kaitstud liigikaaslasi. Mõnel juhul on küll võimalik kaitseainete sisaldust loomorganismis manipuleerida, kuid sageli jääb sel puhul selgusetuks, kas tuvastatud mõju
Lüsosoomide heterogeensus peegeldab nende funktsioonide mitmekesisust, mida täidavad temas leiduvad happelised hüdrolaasid (väliskeskkonnast tulevate osakeste lagundamine, raku enda vanade komponentide lagundamine, fagotsüteeritud mikroorganismide seedimine) Lüsosoomide biofunktsioonid: 1. Autofaagia (iseenese seedumine) ja heterofaagia (võõrorgaanika lagundamine); 2. Rakusisene seedumine ainuraksete seedevakuoolide teke; 3. Kudede histolüüs täismoondega arengus nukustaadiumis; 4. Võõra orgaanika esmane töötlus antigeense immunvastuse saamiseks; 5. Enese seedumine nälgimisel või teatud toitaineterühma spetsiaalsel puudumisel. Nt kui süsivesikud on defitsiidid, siis hakatakse energia eesmärgil lagundama lipiide ja valke. Kolm eri moodust kuidas jõuab lüsosoomidesse see materjal, mida nad lagundavad: 1. Endotsütoos - endotsüteeritud materjal suunatakse rakus nn. endosoomi - s.o. vahepealne
kasutuselevõetavad varud; pakendist lähtuvalt, saab määrata ära nende sihtkoha. Lüsosoomid Membraaniga ümbritsetud struktuurid, mis sisaldavad lagundavaid ensüüme a) ensüümid lähevad lüsosoomidesse (seda olukorras olukrras kui seda materjali on vähe) b) lõhustuvad ensüümid vabanevad keskkonda (siis on ümbetöödeldavat materjali palju. Autogaagia eneselagundamine. Surnud rakkude osade lagundamine. Vastse kudede lagundamine nukustaadiumis, emaka taandareng peale sünnitamist, kullese saba taandareng. Heterofaagia kehale mitteomaste struktuuride lagundamine. Ainuraksete toitumine. Võõrobjekt haaratakse raku ja lagundatakse (ulatuslike põletike korral vabaneb osa ensüüme ka keskkonda) Vakuoolide süsteem päristuumsetes rakkudes. 22.01.2011 Rakutuum Tuumaümbris: 2 membraani/poorid KT süsteem: signaaljärjestused
2. Moondega areng on vastne! a) vaegmoone: munavastnevalmik Mille poolest vastne erineb valmikust? · Teatud kehaorganeid pole (tiivad) · Kehamõõtmed, sugunäärmete talitlus Näited: levinud rohkem selgrootutel: käsnad, ainuõõssed, limused,tirtsud, prussakad, täid, lutikad. Keelikloomadest kalad. b)täismoondega areng: munavastnenukkvalmik vastne: röövik (liblikas), tõuk (mardikas), vagel (kahetiivaline) Nukustaadiumis toimub kudede lagundamine, millele järgneb valmiku kudede moodutumine. Näited: liblikad, mardikad, kirbud, mesilased, sipelgad, sääsed. Moondega arengu bioloogiline tähtsus: 1. väheneb konkurents toidule. 2. väheneb konkurents elupaigale 3.soodustab organismide levikut 4. võimaldab talvituda 5. tänu vastsestaadiumile pikendab eluiga.
Lüsosoomide heterogeensus peegeldab nende funktsioonide mitmekesisust, mida täidavad temas leiduvad happelised hüdrolaasid (väliskeskkonnast tulevate osakeste lagundamine, raku enda vanade komponentide lagundamine, fagotsüteeritud mikroorganismide seedimine) Lüsosoomide biofunktsioonid: 1. Autofaagia (iseenese seedumine) ja heterofaagia (võõrorgaanika lagundamine); 2. Rakusisene seedumine ainuraksete seedevakuoolide teke; 3. Kudede histolüüs täismoondega arengus nukustaadiumis; 4. Võõra orgaanika esmane töötlus antigeense immunvastuse saamiseks; 5. Enese seedumine nälgimisel või teatud toitaineterühma spetsiaalsel puudumisel. Nt kui süsivesikud on defitsiidid, siis hakatakse energia eesmärgil lagundama lipiide ja valke. Kolm eri moodust kuidas jõuab lüsosoomidesse see materjal, mida nad lagundavad: 1. Endotsütoos - endotsüteeritud materjal suunatakse rakus nn. endosoomi - s.o. vahepealne
Pärast 13-ndat jagunemist eralduvad rakud tsütoplasmaatiliste membraanidega ning tekib rakuline blastoderm, kus on üle 4000 raku. Blastodermi tagumisele poolele liikunud tuumadest moodustuvad polaarrakud, mis on aluseks sugurakkudele. Seega toimub somaatiliste ja sugurakkude liinide eristumine juba väga varakult, blastula staadiumis. Umbes päevaga areneb äädikakärbse embrüost vastne. Vastne kasvab väga kiiresti, vahetab 2 korda kesta ning moodustab viie päeva pärast nuku. Nukustaadiumis (neli päeva) hävivad paljud vastsespetsiifilised koed ning moodustuvad täiskasvanud kärbsele iseloomulikud organid nagu tundlad, silmad, tiivad ja jalad. Kuna täiskasvanud isendit nimetatakse valmikuks, imaagoks (ingl. k. imago), nimetatakse vastse erinevates osades paiknevaid rakukogumikke, millest arenevad organid, immaginaaldiskideks (imaginal discs).// Süntsütiaalne blastoderm on enne XIII lõigustumist; tuumade vahel pole membraani, ainult
4. Väga nõrk infektsioon: 0–0,5 miljonit eost mesilase kohta. 3. Nõrk infektsioon: 0,5–2 miljonit eost mesilase kohta. 2. Tugev infektsioon: 2–5 miljonit eost mesilase kohta. 1. Väga tugev infektsioon: rohkem kui 5 miljonit eost mesilase kohta. Soovitav on võtta igast mesilasperest 60 elavat mesilast. Pärast sur- mamist (hoides üks ööpäev külmikus) saadetakse nad laborisse ning tehakse analüüsid. 7. Kärjekannude puhastamise test Värskelt kaanetatud haudmega (nukustaadiumis, kui silmad on veel roosad) kärge hoitakse 1 ööpäev külmikus, seejärel asetatakse kärg tagasi mesilasperesse. 24 tunni möödudes tehakse esimene vaatlus ja hindamine, 48 tunni pärast teine hindamine. Kärjekannude puhastamist hinnatakse allpool toodud hindamisskaala alusel. 5. Kõik kärjekannud on puhastatud. 4. Enam-vähem kõik kärjekannud on puhastatud: rohkem kui 80 kärje- kannu 100-st. 3. Osa kärjekanne on puhastatud: 20–80 kärjekannu 100-st
Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda ümber kookoni, millest lõpuks väljub valmik (nt liblikatel, vastne: röövik; konnadel (vaegmoone): kulles; imiussidel (vaegmoone) mitu vastsejärku: miratsiid, sporotsüst, reedia, kaks tserkaari, metatserkaar; lestadel nümf jne.) 9. Parasitism, kooselu (kommensalism) ja vastastikku kasulik kooselu (mutualism): näiteid võimalikult Eesti vetest Parasitism: nt linnuroni (Ligula intestinalis) vageltang särjes. Kommensialism:
liigid, kes talvituvad nukukestas väljakujunenud liblikatena ning kooruvad niipea, kui nuku asukohas on maapind sulanud. Paljud varajased liblikad toituvad pajuõitest ja langevad öösel sellesama puu otsas külmatardesse. Selliseid liblikaid püütakse nii: puu ümber laotatakse valge lina ja seejärel lüüakse kaikaga tubli mats vastu tüve. Edasi tuleb puu otsast alla kukkunud külmletargias olevad liblikad lihtsalt kokku korjata. Enamus nukustaadiumis talvitunud liblikatest kooruvad mais-juunis. Röövikuna talvitunud liigid nukkuvad mais ja valmikud alustavad lendu juuni teisest poolest alates. Kõige rohkem päevaliblikaid lendab jaanipäevast juuli keskpaigani, öölaste haripunkt on augusti alguses. Juuli lõpust alates ilmuvad kiiresti arenevatel liikidel juba teise põlvkonna esindajad. Üheks selliseks produktiivseks liigiks on näiteks kapsaliblikas. Juuli keskpaigaks on lennus juba ka kõik need liigid, kes talvituvad munastaadiumis
Seda materjali kasutatakse nii raku sees, kui ka väljaspool rakku. Lüsosoomid : 1. Lüsosoomid sisaldavad : a)lõhustava toimega ensüüme. b)lagundatavat materjali. 2. Lüsosoomide toime jaguneb kaheks : a) autofaagia - iseenese seedimine(*nälgimine - lagundatakse rasv ja lihaskudet, *surnud rakkude lagundamine, *arenguga seostuvad lagunemisprotsessid - konnakullese saba taandareng, nukustaadiumis toimub kudede lagundamine ja uuesti üles ehitamine, emaka taandareng pärast sünnitamist) b) heterofaagia - kehavõõrate ühendite lagundamine. (N : ainuraksete toitumine ja seedimine, organismid, kes eritavad seedeensüüme väliskeskkonda(ämblik), kehaväliste ühendite lagundamine fagotsüütide poolt) Vakuoolide süsteem päristuumses rakus
27 membraanstruktuurid, milles happelises keskkonnas toimuvad hüdrolüüsiprotsessid. Protsessid saab jagada kaheks: autofaagia (lagundatakse endast saadud materjali) ja heterofaagia (lagundatakse väljaspoolt organismi saadud materjali). Autofaagia: mittevajalike rakustruktuure kaasaarvatud ka rakud, lagundamine; nälgus (toitainete puuduse korral tekib autofaagia); moondega areng (täismoonde nukustaadiumis on totaalne autofaagia; kullese saba järk-järguline taandareng); imetajatel emaka taandareng peale sünnitamist. Heterofaagia: protistide toitumine; fagotsüütide toitumine (ka inimeses). Vakuoolide süsteem (omased kõikidele päristuumsetele rakkudele) o Taimerakkudes: vakuoolid moodustuvad tsütoplasmavõrgustikust; noortes rakkudes on mitu vakuooli, vanemates rakkudes on üks suur keskvakuool (tsentraalvakuool) Ülesanded:
annaabi.ee 
