Paljud nimetavad teda üheks õnnetuimaks luuletajaks eesti ajaloos. Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli kirjanikul vastu panna nii füüsiliste haiguste (kopsu- tiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Juhan Smuul (1922-1971) Juhan Smuul sündis 18. veebruaril 1922. aastal Muhu saarel vaesesse pere- konda üheteistkümnenda lapsena. Temast pidi saama talu pärija ja põllumees, kuid sai hoopis merekirjanik, publitsist ja ühiskonnategelane. Ta suri 13. aprillil 1971a. Tallinnas. Juhan Smuul õppis Piiri algkoolis, pärast seda lühikest aega Järvamaal Jäneda põllutöökoolis. Õpingud katkesid, kuna ta külmetas ja sattus näärmete põletikuga
juustupoes mustlaspoeete, müüjaplikad lausa kilkasid vaimustusest ja lõikasid talle degusteerimiseks üha uusi võluvaid juustuviile.) "Ruumipoeetika" I peatükk kannab nime "Maja. Keldrist pööninguni. Hurtsiku tähendus". Bachelard ongi tubane filosoof. Tema ruum on tuumakeskne. Maja on tema maailm, vahel harva tuleb ta sellest välja ja uneleb peegelsiledate järvede kaldal, metsade lõputuses, tähtede säras, kuukiirte nukruses. Tundub, et lõpmatus valmistab talle hirmu. Maja all mõtleb Bachelard eelkõige elamut. Mõisted oneiriline maja (uneline elamu), ülikelder, mittemaja (talvine kosmos) on kõrvuti lihtsate kujunditega nagu lamp, trepp, meditatiivne ämblik, hirmunud lepatriinu, kellatorni raske kardin ja selle vahelt helenduv lumi. Bachelard'i maja on vertikaalne. Keldri ja pööningu vahel on paar korrust. Esimene korrus on kõige asisem, sest ta on seotud tänavaga, sinna paneb ta elama filosoofid
Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Siin referaadis on püütud kõigepealt panna kirja Juhan Liivi eluetapid, mis mõjutasid kirjaniku edasist käekäiku või loomingut
Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb- naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Siin referaadis on püütud kõigepealt panna kirja Juhan Liivi eluetapid, mis mõjutasid kirjaniku edasist käekäiku või loomingut
Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega (skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb- naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? Elulugu Juhan Liiv pärineb Peipsi äärest Alatskivilt kehvast ja lasterohkest usklikust taluperest. Sellest perest tuli teinegi luuletaja vanem vend Jakob Liiv. Pere seitsmest lapsest noorimat Juhanit mäletati kui põdura tervisega ja üksildusse kalduvat poissi. Suviseid karjaspoisiks
Sissejuhatus Minu referaat räägib Juhan Liivi elust ja loomingust. Ta on ainulaadne ja geniaalne Eesti kirjanik, kes elas aastatel 1864 kuni 1913. Ta elu oli väga raske lapsepõlv möödus täielikus vaesuses, hiljem tabasid teda mitmed rasked haigused ja pääsetee leidis ta looduses ja möödus üksinduses ja nukruses. Ka ei vedanud tal armastusega. Teda on iseloomustatud kui ,,kõige eestilikum luuletaja" või ,,eesti kaasaegse luule algataja". Tema vanem vend Jakob Liiv oli omal ajal tuntud ja tunnustatud eepiline luuletaja. Pärast skisofreeniasse sattumist kadus Juhan Liiv avalikkuse eest umbes kümneks aastaks, alles 1903. aastal hakati uuesti tema luuletusi avaldama. Juhan Liiv oli suureandeline kirjanik, kuid lühike oli see aeg, mil ta sai täies vaimutervises töötada
Lisaks sisemistele hingeheitlustele tuli põdural kirjanikul rinda pista nii füüsiliste haiguste(kopsutiisikuse) kui ka vaimsemate haigustega(skisofreenia, jälitusmaaniad). Kurb-naljakas tõsiasi on seegi, et suur kirjanik pidas end teatud haigushetkedel Poola kuningakski. Teda on püütud mõista, lahata tema luuletusi ja seeläbi ligi pääseda sügavatesse hingesoppidesse, kuid vaevalt leidub inimest, kes suudaks täielikult mõista Juhan Liivi hingeelu kogu selle üksinduses ja nukruses. Ja kui keegi mõistakski, ehk peaksime tedagi omamoodi hulluks, veidi nõdrameelseks oma piiritus isamaa- ja loodusarmastuses, isegi enesehaletsemises? On olnud ainult üks Juhan Liiv ja vaevalt tuleb teist samasugust inimest kunagi veel. Meie võime üksnes lugeda tema teoseid ning neid ka enda hingeeluga põimida. Referaadi teises osas on pikemalt lahatud Juhan Liivi loodusluulet ning keskendutud
Saagi heaks kes oli üks tusane joodik, palka ei maksnud korralikult, aga ta oli lõbus ja meeldis laulda, võttis poisi ka oma pere lauda sööma. Seal oli tal muidu tappev töö välistatult mõnus olla. Siin pastoraadis aga on pilk alati metsa peal ja mõte jalgalaskmisel kuna siinkandis ei ole kunagi ta kuulnud naeru ega laulu. Üldiselt on muidu pastoraadis kõik endiseks muutunud, peale selle ühe siidist kingi mis praost tegi ei ole naine modagi muud saanud ja on endises nukruses toas. Jaagup Seenepoissil saab aga villand ja ta lahkub löödes enda taga pauguka värava kinni. Ekke võttab õppust ja otsustab samuti lahkuda. Korraks satub ta köögis vestlema teenijanna Kadiga kes vastab kui Ekke räägib, et tal ka aeg lahkuda. et mantee on lai, seda möda lahkud sinagi siit minema. Ekke soovitab Kadil kenamini käituda ja enda välimuse eest hoolt kanda, ehk siis on ka tema tulevik helgem, nimelt räägib Ekke, et viiks ta
Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast. Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda. "Tõe ja õiguse " viimast köidet on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma
usaldust oma mehe tõekspidamiste vast. Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda. "Tõe ja õiguse " viimast köidet on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma.
Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast. Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda. "Tõe ja õiguse " viimast köidet on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma
Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast. Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda. "Tõe ja õiguse " viimast köidet on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma.
Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast. Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda. "Tõe ja õiguse " viimast köidet on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma
Ent ümbritsev elu ei sisenda Karinile usaldust oma mehe tõekspidamiste vast. Linnaühiskonna vastuoludes tasakaalu kaotanud Indrek läheb pärast naise traagilist surma isakoju, Vargamäele, et looduse rüpes, lihtsa töö juures ennast taas leida ja vastupanuvaimu koguda. "Tõe ja õiguse " viimast köidet on kirjanik nimetanud alistumiseks, resignatsiooniks. Ent alistumine ei tähenda oma moraalsetest ega ideelistest ideaalidest loobumist. Resignatsiooni meeleolu väljendub eeskätt nukruses võimaluste puudumise üle oma tõekspidamiste teostamiseks. Vana Vargamäe Andres tunneb kibestust pöörde üle, mille tõi kaasa kapitalismi areng. Kunagise tööle andumise asemel on maad võtnud äri- ja sahkerdamisvaim. Asjata püüab Andres väimeest veenda: ei pea armastama sood ega raba, vaid seda, mis soost ja rabast saab teha; tööd ning teod on ainukesed, mis õigustavad inimese olemasolu. Seda tõde hakkab lõpuks taipama ka Pearu, kes tajub, et Oru hakkab Mäele alla jääma
annaabi.ee 
