Caston Bachelard`i „RUUMIPOEETIKA“ (1)

Sisu kokkuvõte Caston Bachelard `i „RUUMIPOEETIKA“
Raamatu täiuslikum arvustus on Bachelard'i enda sissejuhatus. Selles selgitatakse fenomenoloogilise lähenemise põhiteljed ja peatükk peatüki järel võetakse sisu ilusasti kokku.
Raamat headuse ruumist
"Ruumipoeetika" on eelkõige raamat headuse ruumist. Ruumi tõlgendatakse luulenäidete abil: Rilke , Baudelaire'i, Valéry, Bretoni kõrval kohtame tsitaate Hugo, Hesse, van Gogh'i ja Vlamincki sulest. Samuti armastab Bachelard tsiteerida tundmatuid poeete kuskilt Argentinast või Lätist. (Meenub lehvivate juustega Ilmar Laaban , kes tsiteeris kord Stockholmi suures juustupoes mustlaspoeete, müüjaplikad lausa kilkasid vaimustusest ja lõikasid talle degusteerimiseks üha uusi võluvaid juustuviile.)
"Ruumipoeetika" I peatükk kannab nime "Maja. Keldrist pööninguni. Hurtsiku tähendus". Bachelard ongi tubane filosoof . Tema ruum on tuumakeskne. Maja on tema maailm, vahel harva tuleb ta sellest välja ja uneleb peegelsiledate järvede kaldal , metsade lõputuses, tähtede säras, kuukiirte nukruses. Tundub, et lõpmatus valmistab talle hirmu. Maja all mõtleb Bachelard eelkõige elamut. Mõisted oneiriline maja (uneline elamu), ülikelder, mittemaja ( talvine kosmos) on kõrvuti lihtsate kujunditega nagu lamp, trepp, meditatiivne ämblik, hirmunud lepatriinu, kellatorni raske kardin ja selle vahelt helenduv lumi.
Bachelard'i maja on vertikaalne. Keldri ja pööningu vahel on paar korrust. Esimene korrus on kõige asisem, sest ta on seotud tänavaga, sinna paneb ta elama filosoofid. Poeet elab katusekambris, et olla lähemal tähtedele. Kelder on täis hiiri , lapsepõlve hirmusid, tolmunud veinipudeleid. Ülikeldri moodustavad lossialused tunnelid , mis juhivad kaugetesse metsadesse. Armas kolleeg Andres Siim unistab ühekorruselisest eramust, kuid kallis sõber, kus siis on Sinu kelder ja pööning? Ees ja taga vist. Kahjuks olen ka mina keldreid ja pööninguid harva kasutanud ning rõõmuga meenub, et Rakvere eramus Õie tänaval on mõlemad olemas. See on üldse üks oneiriline maja, samuti maja Muhus ja Vintide maja Hiiul .
REPRO
VAIMUSUGULASED: Arhitekt Vilen Künnapu meelest annavad Bachelard'i meeleolu hästi edasi Giorgio de Chirico pildid. Giorgio de Chirico"Mööbel lagendikul", 1927.
Mälestused, unistused,
rõõmud ja kartused
Bachelard'i majad on täis mälestusi, unistusi , rõõme ja kartusi. Kolleeg Gullichsen mäletab oma lapsepõlvest Aalto projekteeritud Villa Maireat. Ta tunneb siiani värske krohvi ja Aalto tugitoolide puidulõhna.
Bachelard'i trepid on kui heliredelid. Keldritrepp viib alla, pööningutrepp üles. Maalapsena kasvanud Bachelard ei armasta Pariisi üürimaju, sest neil puudub vertikaalne mõõde, kuid lõpuks lepib ta siiski hiigellinna ookeani mühinaga. Hurtsik on midagi ülimat. Siin on askeesi, soojust ja kaitset.
Peatükis "Maja ja universum " tuleb B. majast välja mittemajja ehk maja negatiivi. Ta tajub vana maja võitlust stiihiatega, "katsumused karastavad vana maja" (Rilke). Maja lõikab kasu võitlusest rajuga. Maja ja universumi vahel valitseb dünaamiline dialektika . Jumala substantsini jõuab Bachelard vaid korra. Läbi Wagneri mainitakse ingleid, Püha Graali ja Jumalat.
Peatükk "Sahtlid, kirstud ja kapid" tuletab meile meelde, et kord peab olema majas ja ka mõtetes. Kui oled ärkvel, oled tõeliselt elus. Sahtlite põhjad on lõputud, kirstud kaunistatud, kapid lukustatud ja neid on raske avada.
Peatükis "Pesa" hakkab absurd ja hullus tuure üles kruvima . Kuid ärgem unustagem - Bachelard töötas kümme aastat postiametnikuna ja seejärel matemaatikaõpetajana. Tema kunst on matemaatiline ja täpne. Kuskil kasutab ta väljendit "sürratsionalism". See tähendab väga täpset kujundite astronoomiat, linnaehitust, kus kõik tuleneb ümbritsevast loogikast, lahenduseks aga totaalne irratsionaalsus.
Animaalne heaolu
Pesa... Quasimodole, kirjutab Victor Hugo, oli katedraal järgemööda "muna, pesa, maja, kodumaa ja universum". Võinuks öelda, et ta oli võtnud nende kuju, nagu tigu võtab oma karbi kuju. Maalikunstnik Vlaminck elas rahulikult oma maamajas, kus ta kirjutas järgmised read: "Heaolu, mida ma tunnen, istudes tule juures ajal, kui väljas möllab maru , on täiesti animaalne. Rott ja jänes oma urgudes, lehm oma laudas on ilmselt niisama õnnelikud kui mina." Loomad ja linnud on paremad müürsepad ja puusepad kui inimesed. Linnupesa on pesa ülivõrdes. Teokarp on loomse koja ülim saavutus. Kaunis spiraalsus kaitseb tigu kurjade pikkade hammaste eest. Teokarp on inspireerinud ka saksa ekspressionistlikke arhitekte, Bruce Goffi ja tänapäeva virtuaalse arhitektuuri fänne. Ühel hiina mandariinil oli suurest teokarbist vann . Corki gravüüril võib näha tohutut rannakarpi, milles on võtnud istet kümmekond täiskasvanut, neli last ja üks koer.
Peatükis "Nurgad" räägitakse ruumi detailidest. Leonardo da Vinci soovitas maalikunstnikele, keda loodus küllalt ei inspireerinud, vaadata uneleval pilgul vana müüri pragusid. Sest kas pole neis joontes universumi enese plaan, mille aeg on joonistanud vanale müürile? On nurki, kust ei pääse enam välja. Poeet ütleb: 'Aga auto signaal sundis mind väljuma nurgast, kus hakkasin surema ingli unelusse'. Nurgad on arhitekti, totaalse ruumi dirigendi tööriistad, kuid ka väikesed lapsed peidavad ennast tihti nurkadesse.
Ümaruse fenomenoloogia
Eriti huvipakkuv on raamatu viimane peatükk "Ümaruse fenomenoloogia". Van Gogh ütles ilma igasuguste kommentaarideta: "Elu on tõenäoliselt ümmargune." Karl Jaspersi tsitaat on järgmine: "Iga eksistents näib iseenesest ümar." Joe Bousquet aga kirjutas: "Talle öeldi, et elu on ilus. Ei! Elu on ümmargune." Need kujundid kustutavad maailma ja neil ei ole minevikku . Nad ei lähtu varasemast kogemusest. Me võime olla kindlad, et nad on metafüüsilised. Mitmed kaasaegsed skulptorid (Long, Merz ) on jõudnud äratundmisele, et ring ja kuppel on ainsad kujundid, millega tasub tegeleda. Melnikovi kahest silindrist koosnev eramu oma kahesaja väikese aknaga suhtleb valguse müsteeriumiga igal ajahetkel. Indiaanlaste püha puu on ümmargune, samuti taiaratas. Taeva kuppel on ümar. Seda toetab maailmasammas, mis on suunatud Põhjanaela poole. Toda mööda lähebšamaan taevasse ja peab nõu oma esivanematega. Ümar puu elab, mõtleb. Ta püüdleb Jumala poole.
Gaston Bachelard'i "Ruumipoeetika" on eelkõige suurepärane kunstiteos , kus kujundid on komponeeritud üheks suureks ja maagiliseks tervikuks.