Tuunikalade suremus on jätkuvalt kõrge tingituna stressist ja naha kahjustustest. Samuti saavad tuunikalad haavu kiirest ujumisest vastu võrku. Probleemiks on saanud noorte kalade väljapüük, seoses millega on drastiliselt langenud tuunikalade looduslik taas toodang. Alles 2002.a. õnnestus uurijatel sundida emane tuunikala, kes oli aretatud ja kasvatatud vangistuses, vangistuses ka kudema. Seega saadi võimalus kasvatada noorkalu sumpade tarvis ja polnud enam põhjust püüda loodusest noorkalu. Lõhe kasvatus: Lõhede kasvatamine toimub kahes järgus. Lõhemari viljastatakse magedas vees, kus toimub ka kala noorjärkude areng ja kasv. See protsess toimub haudejaamas. Peale 12-18 kuud on noored lõhed (smoldid) valmis laskuma merre. Meres toimub nende kasvatamine sumpades veel 12-24 kuud, mil saak koristatakse.i Vesiviljelus ehk akvakultuur on üks kiiresti arenev majanduse sektor, mis Eesti oludes hõlmab nii kala- kui ka vähikasvatuse
3 Mereäärse asendi tõttu on Eestis ikka kalapüügiga tegeletud. Põhiline kalapüügi piirkond on Läänemeri, kuid püütakse ka siseveekogudest ja Atlandi ookeanist, vähesel määral on hakatud tegelema ka kalakasvatusega. Vesiviljelus tehnoloogiat saab looduslikest veekogudest kasutades suuremat saaki kui ilma selleta. Vesiviljelus hõlmab ka kalaturismi ja kalavarude taastootmist. Looduslike veekogude jaoks kasvatatakse kalamaime ja noorkalu, et taastada sealseid kalapopulatsioone, mis on ülepüügi või muude põhjuste tõttu vähenenud või hävinud. Vesiviljeluses saab eristada ekstensiivset ja intensiivset tootmist. Ekstensiivne tootmine põhineb fotosünteesil ehk kasvatatavad organismid saavad oma energia ainult selles veekogus kasvavatest veetaimedest ja fütoplanktonist ehk taimehõljumist. Intensiivse vesiviljeluse korral kasvatatavaid organisme söödetakse. Ekstensiivse vesiviljeluse vorm on kõige vanem, seal
tiikidesse asustamisega. Tsükkel jaguneb kasvuperioodiks ja talvitamiseks. Kasvuperiood, mil kala viibib kasvutiigis, toitub intensiivselt ja võtab kaalus juurde, kestab eesti oludes 150- 180 päeva. Ja ülejäänud aastast on ta hoidlas või talvitustiigis, kus ta pigem kõhnub. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. ,,künnavad põhja". Piiravad veetaimestikuu kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt 2,5 kg raskustena. Eluiga 45-40 aastat. Kalakasvanduses toimib tsükkel- sugukalad, noorkalad, kaubakalad, asenduskalad. 14. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) . .Karpkala saab paljundada ka sel viisil, et lastakse suurtel kaladel tiigis kudeda. Indutseeritud paljundamine algab sugukalade väljapüügiga tiikidest, sorteerimise ja kontrollimisega haudemajas
Eestis kasvatatakse looduslike vete kalavaru suurendamiseks üheksat liiki (lõhe, meriforell, jõeforell, merisiig, haug, angerjas, linask, koha, vähk) Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine - eesmärk, tehnoloogia, tulemuste hindamine, maht Eestis Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta) on siirdekalad, kelle jõgedes üles kasvanud noorjärgud laskuvad merre ja pöörduvad suguküpseks saades tagasi kudema oma kodujõkke. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja populatsioonide taastamise või kalade arvukuse suuren damise eesmärgil, et kompenseerida inimtegevusest tekkinud loodusliku lisandumise puudujääki. Samal ajal loob nende asustamine rannakaluritele täiendavaid kalapüügi võimalusi. Lõhe ja meriforelli kasvatamise tehnoloogia ja kasutatavad seadmed on üldjoontes sarnased vikerforelli omadega. Erinevused tulenevad peamiselt nende kalade erinevast käitumisest, kuid ka tootmise eesmärgist
Eestis kasvatatakse looduslike vete kalavaru suurendamiseks üheksat liiki (lõhe, meriforell, jõeforell, merisiig, haug, angerjas, linask, koha, vähk) 19. Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine - eesmärk, tehnoloogia, tulemuste hindamine, maht Eestis Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta) on siirdekalad, kelle jõgedes üles kasvanud noorjärgud laskuvad merre ja pöörduvad suguküpseks saades tagasi kudema oma kodujõkke. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja populatsioonide taastamise või kalade arvukuse suuren damise eesmärgil, et kompenseerida inimtegevusest tekkinud loodusliku lisandumise puudujääki. Samal ajal loob nende asustamine rannakaluritele täiendavaid kalapüügi võimalusi. Lõhe ja meriforelli kasvatamise tehnoloogia ja kasutatavad seadmed on üldjoontes sarnased vikerforelli omadega. Erinevused tulenevad peamiselt nende kalade erinevast käitumisest, kuid ka tootmise eesmärgist
Lõhekarjade hävingu peamine põhjus nii Eestis kui ka mujal Euroopas on olnud jõgede tõkestamine hüdroenergia tootmiseks ja veereziimi muutmine. Näiteks hüdroelektrijaama paisu rajamisel Narva jõele 1955. aastal jäid paljud lõhe koelmud kuivale ja ülejäänud jõe veereziim muutus sigimispaika otsivale lõhele kõlbmatuks. Narva lõhekarja hakati 1960. aastate lõpus taastama, asustades sinna peamiselt Neeva, osaliselt ka Luuga ning Koiva jõe lõhe marjast kasvatatud noorkalu. Hiljem kasutati paljundamiseks Narva jõkke tagasi pöörduvaid kudekalu, seda tehakse ka tänapäeval. Narva on piirijõgi ja selleks, et ka Eesti saaks seal lõhet püüda, hakkas Põlula kalakasvatuskeskus 1997. aastal sinna seda kala asustama. Pirita jõe lõhele sai saatuslikuks suvine vee ärajuhtimine Tallinna tarbeks. Teine oluline looduslikku sigimist piirav tegur on reostus, mille tõttu hävisid Purtse, Selja ning Jägala jõe lõhekarjad
Võõra liigi spermaga mari pole arenemisvõimeline. Haigused: vähikatk on seene poolt põhjustatud seenhaigus ja tapab kõik Euroopa vähiliigid. Levib vee, püügivahendite ja haigete väkide kaudu. Lapihaigus, vees esinevad hallitusseened, portselanhaigus, bakterid, viirused, väliskestal elavad loomad. Toodangu mahtu pidurdab Eesti lühike suvi. Tootmine on kulukas. 18. Kalakasvandustes kasvatatud noorkalade asustamine Eesti looduslikesse vetesse. Noorkalu kasvatatakse selleks, et asustada neid looduslikesse veekogudesse kas haruldaste, ohustatud liikide või vähearvukate püügikalade arvukuse suurendamiseks. 19. Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine - eesmärk, tehnoloogia, tulemuste hindamine, maht Eestis Kalamarja vedu on tarvilik kalakasvatusliku taastootmise jaoks. Arenevat loodet sisaldavat kalamarja transporditakse isotermilistes kastides raamidel, kilekottides või konteinerites, sellistel
Jaapanlased nuumasid sellistes ujuvpuurides serioole ja merikokresid. Idee kandus üle ka Euroopasse, kus ujuvpuure kasutati esmalt vikerforelli kasvatamiseks Norra fjordide varjulistes vetes. Kuid 1960. aastate lõpul hakati ujuvpuure kasutama veel ühe liigi kasvatamiseks. Selleks oli atlandi lõhe. Lõhe haudejaamad tegutsesid edukalt juba mitmeid aastaid ja tootsid noori lõhesid (“smolt”), st noorkalu, kes olid juba suutelised elama merekeskkonnas. Peagi tuldi mõttele hakata lõhesid kuni täiskasvanuks saamiseni nuumama ujuvpuurides merel. Euroopa lõhe kasvatamine muutus 1970. ja 1980. aastate edulooks. Looduslik lõhe oli muutunud haruldaseks, seetõttu oli lõhe näol tegemist tõelise luksuskaubaga. Nüüd muutus lõhe kättesaadavaks suhteliselt mõistliku hinnaga, see aga tähendas enneolematut kommertsedu ja tõstis merevee vesiviljeluse Euroopa kõige
keskmisest elueast konsumentide suhtes veeökosüsteemides; maismaaökosüsteemides on produtsentide (taimede) keskmine eluiga enamasti sama suurusjärku või pikem kui konsumentidel (loomadel). Paljudes maismaaökosüsteemides kehtib reegel, et iga järgmise taseme biomass on ligikaudu 10% eelmise taseme biomassist. Väga ligikaudu on see seotud assimilatsiooni kasuteguriga toiduahelates (kui näiteks ahvenad on söönud ära 500 kg noorkalu, siis nende biomass suureneb ligikaudu 50 kg võrra; kui haugid söövad 50 kg ahvenaid, suureneb nende biomass umbes 5 kg). ökoloogiline seljakott (mõiste ja näide): “nähtamatu” materjalikulu toote valmistamiseks või teenuse osutamiseks. Näiteks arvuti ökoloogiline seljakott on hinnanguliselt 200 kg taastumatuid materjale lõpliku toote 1 kg kohta. ökoloogiline ületamine: et inimkond oleks jätkusuutlik, ei tohi inimeste ökoloogiline jalajälg
Kui saastatus ületab enamiku organismide taluvusläve, siis elukooslus ei asendu teisega. 15. Osa produtsentide (rohelised taimed) poolt toodetud biomassist tarbivad esmased (taimtoidulised loomad) tarbijad toiduks. Seda kasutatakse uute, oma keha talitlemiseks vajalike ainete sünteesiks ja energia saamiseks. Ükski troofiline tase ei suuda aga kogu toidus olevat ainet muuta ega ka kogu toidus olevat energiat ära kasutada. Kui näiteks väikesed kalad on ära söönud 600 kg noorkalu, siis kasvab nende biomass ligikaudu 60 kg. Kui röövkala (haug) sööb ära 60 kg väikesi kalu, siis kasvab tema biomass 6 kg. Samasugune aine edasikandumise seaduspärasus on kõigis toiduahelates. Reegel: Iga järgneva troofilise taseme biomass on umbes 10% eelneva troofilise taseme biomassist. Seda seaduspärasust nimetatakse ökloogilise püramiidi reegliks Energia ülekanne ühelt troofiliselt tasemelt teisele sarnaneb biomassi ülekandega ühelt tasemelt teisele
Forell põhjast ei toitu ja juba põhja vajunud söödaosakesed jäävad sinna lagunema. Söödakoefitsient (food conversion ratio, FCR, mis näitab mitu kg (kuiva) sööta kulub 1 kg kala juurdekasvu saamiseks toorkaalus) peaks olema 1,1 või alla selle. Kasvatuse tehnoloogia terminid Asustustihedused (kui palju kalu mingi tiigipinna või basseini mahu ühiku kohta peetakse) sõltuvad vee läbivoolust, temperatuurist, kala suurusest. Noorkalu saab samas veekoguses pidada arvult rohkem, kaalult vähem kui suuri kalu. Ligikaudsed kaubakala asustustihedused piisava vee läbivoolu juures: tiigid väga vananenud tehnoloogiaga 2-5 kg/m2 kohta, kiirvoolu kanalid - 5 - 30 kg/m2 kohta, sumbad 30-40 kg/m3 , läbivoolubasseinid - 25 - 50 kg/m3 kohta. Tegelikult võib hea hapnikureziimi ja kvaliteetse sööda puhul ulatuda tihedus üle 100 kg/m3.
Eluviis looduses Sobivamad on seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Hoiavad veepinna lähedale. Elavad ka kiirevoolulistes veekogudes ja mõõduka soolsusega (kuni 5%0 ) rannikumeres. Soodsaim temperatuur 18-25 kraadi. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. “Künnavad põhja”. Piiravad veetaimestiku kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Looduslikul toidul võib võib juurdekasv olla 50 – 150 kg ha veepinna kohta. Noorjärkude vaenlased on teised kalad. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt üle 2500 g raskustena. Eestis koeb mai lõpus juunu algul. Eluiga 35-40 aastat.Vanim on elanud 47 aastaseks. Suurim eestist püütud karpkala kaalus 18,4 kg Lohja järvest. 7 KARPKALA Nõuded keskkonnale: Temperatuur: taluvuse piirid 00 - 350, kasvu jaoks
konsumente (ülikiskjad). Ökoloogiline püramiid on rangelt ahenev, kui troofiliste tasemete mahtu kirjeldada neid läbiva energiavoo alusel. Paljudes maismaaökosüsteemides kehtib reegel, et iga järgmise taseme biomass on ligikaudu 10% eelmise taseme biomassist. Väga ligikaudu on see seotud assimilatsiooni kasuteguriga toiduahelates (kui näiteks ahvenad on söönud ära 500 kg noorkalu, siis nende biomass suureneb ligikaudu 50 kg võrra; kui haugid söövad 50 kg ahvenaid, suureneb nende biomass umbes 5 kg). 27. Ressursside ammutamine. Juurdevoolavad ja akumuleeruvad ressursid. Selgitada varu ja voo võrrandi abil. Tüüpiline klassifikatsioon jätkusuutlikkuse aspektist: 1. ressurss esineb voona (flow)- tarbimine praegu ei mõjuta tarbimist tulevikus Juurdevoolavad (voogavad) ressursid: • ei moodusta varu!
13. Lõhelaste kalakasvatuslik taastootmine a. Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta) on siirdekalad, kelle jõgedes üles kasvanud noorjärgud laskuvad merre ja pöörduvad suguküpseks saades tagasi kudema oma kodujõkke. Seetõttu ohustab neid inimtegevus rändetee tõkestamine paisudega ning ülepüük, eriti kudematulevate kalade püük rannikul ja jõgedes. Kalakasvandustes toodetud lõhelaste noorkalu asustatakse meie jõgedesse liigi säilitamise ja populatsioonide taastamise või kalade arvukuse suuren damise eesmärgil, et kompenseerida inimtegevusest tekkinud loodusliku lisandumise puudujääki. Samal ajal loob nende asustamine rannakaluritele täiendavaid kalapüügi võimalusi. Meriforellil on ka paikne vorm, jõeforell (bioloogiliselt on tegemist sama liigiga), kes elab jõgedes kogu elutsükli vältel. Ka teda ohustavad samad
konsumentide suhtes veeökosüsteemides; maismaaökosüsteemides on produtsentide (taimede) keskmine eluiga enamasti sama suurusjärku või pikem kui konsumentidel (loomadel). Paljudes maismaaökosüsteemides kehtib reegel, et iga järgmise taseme biomass on ligikaudu 10% eelmise taseme biomassist. Väga ligikaudu on see seotud assimilatsiooni kasuteguriga toiduahelates (kui näiteks ahvenad on söönud ära 500 kg noorkalu, siis nende biomass suureneb ligikaudu 50 kg võrra; kui haugid söövad 50 kg ahvenaid, suureneb nende biomass umbes 5 kg). SAMAMOODI ENERGIAGA, 10% ÜLEMISELE ja arvudega. Energiapüramiid Biomassi püramiid Inimese lihaskude juurdekasv 34,7 kJ Produtseeritud vasikaliha 5*10(3) kJ Produtseeritud lutserni 62,4*10(3) kJ Päikese energia 2,64*10(8) kJ 111. Laguahel
annaabi.ee 
