I käändkond Esimesse käändkonda kuuluvad (peamiselt) a-lõpulised naissoost nimisõnad, mille ainsuse genitiivi lõpp on -ae. * Käändelõpud liituvad I käändkonnas sõna nominatiivi tüvele, mis saadakse nominatiivi lõpu -a eraldamisel: puell-a. II käändkond * II käändkonda kuuluvad: a) us- ja er-lõpulised meessoost sõnad ja b) um-lõpulised kesksoost sõnad. * II käändkonna ainsuse genitiivi lõpp on –ī * Erandlikult on us-lõpulised II käändkonna maade, saarte, linnade ja puude nimed naissoost. Nt Aegyptus, ī f – Egiptus Parus, ī f – Paros (saar) pōmus, ī f – viljapuu / õunapuu * Erandlikult on kesksoost II käändkonna us-lõpulised sõnad:
Sanaluokka Nomini-käändsõna Substantiivi-nimisõna Adjektiivi-omadussõna Partikkeli-muutumatu sõna Verbi-tegusõna Pronomini-asesõna Adverbi-määrsõna Aikamuodot Preesens-olevik Imperfekti-lihtminevik Perfekti-täisminevik Pluskvamperfetki-enneminevik Sijamuodot Nominatiivi - nimetav Genetiivi omastav Akkusatiivi akkusatiiv Partitiivi osastav Essiivi olev (-na) llatiivi sisseütlev Inessiivi seesütlev Elatiivi seestütlev Allatiivi - alaleütlev Adessiivi alalütlev Ablatiivi alaltütlev Komitatiivi kaasaütlev Instruktiivi viisiütlev Abessiivi ilmaütlev Translatiivi Saav Lauseen jäsenet Subjekti alus Predikaatti öeldis Objekti sihitis Predikatiivi öeldistäide Adverbiaali määrus
) ehk NIMETAV vastab küsimusele KES? MIS? 2) GENITIIV (Gen.) ehk OMASTAV KELLE? MILLE? 3) DAATIV (Dat.) ehk ALALEÜTLEV KELLELE? MILLELE? 4) AKKUSATIIV (Acc.) ehk OSASTAV KEDA? MIDA? 5) ABLATIIV (Abl.) ehk KAASAÜTLEV KELLEGA? MILLEGA? 6) VOKATIIV (Voc.) ÜTTE KÄÄNE, kasutatakse otseses kõnes, reeglina sarnane nominatiiviga. Nimisõna põhivorm on ainsuse nominatiiv, genitiiv, sugu. Genitiivi tüvi, millest teised käänded moodustatakse, erineb sageli tunduvalt nominatiivi vormist; sõnastikes antakse genitiivist ainult lõpp koos muutunud tüveosaga. Praktiliselt saab käändkondi üksteisest eristada ainsuse genitiivi lõpu järgi. Käändkondi ehk deklinatsioone on viis. Käändkond Gen. Sing. Gen. Pl. Gen. Pl. I -ae -a-rum a-tüvelised II -i -o-rum o-tüvelised III -is -um, konsonant- ja -i-um i-tüvelised
millega? kus? millal? mil viisil? mille pärast? Vokatiiv (css voctvus) - ütte kääne, kes? mis? Nimisõnade põhivormid I Culpa süü, hooletus; nom. sg. II ae gen. sg. lõpp, näitab käändkonda e deblinatsiooni III f sugu Declinätio I a (nom), ae f(sugu) Käänamise reeglid: Määrata II põhivormi ehk gen lõpu järgi käändkond Määra tüvi Liita tüvele käändelõpud culpIa nom lõpp I, 2, 4 ja 5 käändkonnas leitakse tüvi nominatiivi lõpu eraldamisel I käändkond [pecÜni]a, ae f raha PecÜniae raha pecÜniae pecÜniam raha pecÜniÄ rahaga pecÜnia pecÜniae pecÜniÄrum declinÄtio II I II III [Serv]us, m. [Bell]um, n. Nom lõpud ära võetud Kesksoost sõnade käänamise reeglid: Kesksoost sõnadel on alati nom, akusatiiv ja vokatiiv sama lõpuga Kesk s sõnade mitmuse nom akus ja vokat lõpp on a II käändkond [Popul]us, I m sg, m. rahvas populI rahva
4) B, c, d, g, p, t + l, r ei tee silpi pikaks. 5) Kui vokaal on enne vokaali, siis see on lühike silp 6) Al-, -ar-, -at-, -in-, -os- on alati rõhulised või pikad. 7) Ol-, ul- on alati rõhuta ja lühikesed. 1)Nimisõna põhivorm koosneb nomitatiivist, genitiivist ja soost. 2) Mitu deklinatsiooni on ladina keeles? Viis 3) Kuidas määrata deklinatsiooni? Ainsuse genitiivi lõpu järgi. 4) Nimetage 1.-5.dekl. tunnused. 1. ae 2. i 3. is 4.us 6. ei 5) Kuidas määrata sugu? Nominatiivi järgi 6) Mis soost on kõik a-lõpulised nimisõnad? naissoost 7) Mis soost on -um, -on-lõpulised nimisõnad? Mis on nende Gen.lõpp? Tooge näide. Kesksoost, skeleton. 8) Mis soost on enamik us-lõp.nimisõnu?Meessoost. 9) Mis lõpud võivad olla us-lõp.nimisõnadel genitiivis? I, us, is 10) Nimetage us-lõp.nimisõnad, mis on kesksoost. Corpus, pectus, tempus viscus, crus 11) Mis soost on u-lõp.nimisõnad, mis on nende genitiivi lõpp? Kesksugu, us Omadussõnad
aastal ehitas perekond Viira külla kauplusehoone ja asus sinna elama. Pärast vormilist astumist Tartu ülikooli siirdus Villem Grünthal-Ridala 1905. aastal Helsingi ülikooli õppima soome keelt ja kirjandust, folklosristikat ja Põhjamaade ajalugu. Lõpetas ülikooli 1909, 1911. aastal sai mag. philos. kraadi. Helsingi ülikool ei võimaldanud Ridalal 1922 kaitsta eesti keeles doktoriväitekirja ning dr. philos. kraadi sai ta alles 1941 uurimusega ,,itämerensuomalaisten kielten yksikön nominatiivi objektin edustajana aktiivin yhteydessä" 1905. aasta revolutsiooni ajal vangistati Villem Grünthal-Ridala Saaremaal karistussalga poolt ja teist korda Läänemaal Risti jaamas. Pärast seda paigutati ta Tallinna Toompea vanglasse, kus ta tutvus Friedebert Tuglasega. Ridala vabastati 1906. aasta kevadel. Villem Grünthal-Ridala töötas 1910-1919 eesti keele õpetajana Tartus. Ta toimetas Eesti Kirjandust 1912-1914 ning kuulus toimkonda 1911-1925. 1914-1916 oli Üliõpilaste Lehe toimetaja
·Pika vokaali või diftongiga lõppevad Eesti kohanimed. VORMISTIKUST: · Ains part: -d aloed, jääd, duod, taid, triod · Au ja nõu, ainsuse part lõputa. Kaitseb mehe au. Uut eelnõu. · Ains illat: -sse · de-mitmuse tunnus de · Mitm part: -sid · i-mitmus puudub II KÄÄNDKOND Astmevahelduseta: · 2-silbilised I-vältelised noomenid, mille ainsuse nominatiivi lõpul ei ole e (genitiivi lõpul võib e olla) · 4- või 5-silbilised võõrnoomenid, mille kaks viimast silpi on lühikesed ning algavad konsonandiga · Olenevalt hääldamisest 3- või 4-silbilised võõrnoomenid, mille nominatiivi lõppkonsonandi ees on kirjapildis eri vokaalide ühend · tar- ja elu-liitelised sõnad · Võõrnimed ja võõrsõnad, mille viimane silp on lühike ning pearõhuline ja kõpeb tähega b, d, g, l, m, n, r, s, z PÕHITÜÜP PESA
) Naissugu- genus femininum(lüh f.) Kesksugu-genus neutrum (llühend n.) ÕISIS KÄÄNDELÕPPUDE KOONDTABEL Käändkonnad ehk deklinatsioonid Genitiivide lõpud: I ae II i III is IV us V ei Käänamisreeglid tabeli jaoks: 1) Määrata II pv ehk genitiivi lõpu järgi sõna käändkond. 2) Leida sõna tüvi a) I, II, IV, V deklinatsioonis leitakse tüvi nominatiivi lõpu eraldamisel. b) III deklinatsioonis nominatiivi lõpp puudub, tüvi leitakse II-st pv-st genitiivi lõpus is eraldamisel. 3) Liita tüvele käändelõpud. Näited: II populus, i m. rahvas populi IV casus, us m. juhtum I poena, ae f. karistus V res, ei f. II iudicium, ii n. kohus Adjektiivid Omadussõnad missugune? I-II deklinatsiooni adjektiivid: -us (-er) (m), a (f), um (n)
17. Eesti keele grammatiliste käänete kujunemine. Uurali algkeeles oli käändeid mõnevõrra vähem kui enamikus praegustes soome- ugri keeltes, kuid pisut rohkem kui näiteks indoeuroopa algkeeles. Eesti keele kääneterikkus pole soome-ugri algkeele pärand, vaid hilisema arengu tulemus. 12 käänet 14st on pärit hilisemast läänemeresoome algkeelest, kuid ainult 5 käänet läheb tagasi soome-ugri algkeelde. Arvatakse, et juba uurali algkeeles oleks saanud eristada nominatiivi, genitiivi, akusatiivi, latiivi, lokatiivi ja separatiivi. Eesti keele vanimad käändelõpud on arenenud ilmselt derivatsioonisufiksitest. Hiljem sündisid käändelõppudest liitkäändelõpud. Nii saadi sise- ja väliskohakäänete lõpud. Läänemeresoome vanemate käänete jäljed eesti keeles Nominatiiv on säilinud, ikka lõputa. Lokatiivi tunnus kadus (lõpukadu!), v.a kirderannikumurdest (eR), 19. sajandil
rajav - - - - olev - - - - ilmaütlev - - - - kaasaütlev 12 6% 1 0,5% Seda, miks ainsust on rohkem kui mitmust, on lihtne seletada. Inimesel on üks ema ja seega ei ole eriti sage emadest mitmuses rääkida. Küll aga näitab ainsuse nominatiivi esilekerkimine seda, et ema on tavaliselt tegija rollis, näiteks ema tõmbab teda kõvasti & laps jätkab kõndimist või kuid ema saatis meid õega kooliaasta lõpuks isa juurde. Tavaline oli ka, et ema kaasati tegevusse (vorm emaga) ning kasutati sõna ema omastavas käändes, et näidata ema kui millegi omanikku (nt Tiidu ema korteri) või valdajat. Emadest mitmuses räägiti, kui taheti üldistada kõik emasid, nende poole
sadas tuhat 1000. tuhannes adjektiivit Myös kysymyssanaan lisätään pääte. Mikä? Kuka? Mitkä (mon.)? Ketkä? Mitä? Ketä? Minkä? Kenen? Mihin? Kehen? Missä? Kenessä? Mistä? Kenestä? Mille? Kenelle? Millä? Kenellä? Miltä? Keneltä? Kysymyssanatehtävä Harjoittele kysymyssanoja Nominien astevaihtelu kun perusmuodon lopussa on a, i, o, u, y, ä tai ö perusmuoto (nominatiivi) laukku kk -> k laukut kaappi pp -> p kaapista matto tt -> t matolla selkä k -> - selässä rapu p -> v ravut äiti t -> d äidille kenkä nk -> ng kengästä ranta nt -> nn rannalla multa lt -> ll mullassa parta rt -> rr parran rumpu mp -> mm rummulla kun perusmuodon lopussa on e tai konsonantti perusmuoto (nominatiivi)
soome keelekirjandusest laenatud mõistestiku liiga mehaanilise ülevõtmise teel, eesti keele jaoks sobimatute soome mallide abil, ja oma viies ettepanekus astun ma eelkõige vastu just sellele." [---] "Kolmas ettepanek. Soome keele viieteistkümnele käändele ei vasta eesti keeles neljateistkümmet käänet (teisisõnu, eesti keeles ei ole neliteist käänet), vaid mitu kolme erisuguse "käändelise" nähtuse ilmingut: esiteks on kõik kõnealused eesti vormid kas nominatiivi või obliikva "primaarkäändes", teiseks on mõningate vormid puhul obliikva "primaarkäändes" vormid lisaks ka "sekundaarkäändes" (partitiivis, kuues kohakäändes või translatiivis; samamoodi esineb ühes sõnavormis "kahekordset käänet", nt paljudes dagestani keeltes) ning kolmandaks on mõningate kõnealuste vormide puhul obliikva "primaarkäändes" sõnadele kliitikuna lisandunud postpositsioonid ni, na, ta ja ga." [---] 6 T. Help, Eelistame enda oma
rõhumuutused; 3.) vahekeelest eesti keelde: edasised häälikumuutused, rõhulise silbi pikenemine; 4.) omadussõnad erinevate valdkondade puhul; 5.) analoogiliselt on a.) kadunud sugu näitav lõpp, b.) alles konsonandiga lõppev tüvi, c.) rõhk on liikunud viimasele allesjäänud silbile; 6.) mitmekeelsed kombinatsioonid: kreeka tüvi säilib, muutelõpud eesti keelest; 7.) nimisõnade ja partitsiipide puhul: käändelõpu kadu, alles jääb mitte nominatiivi, vaid genitiivi tüvest moodustatud vorm; nimede puhul kaob sageli nominatiivi lõpp; 8.) vokaalides nn iitatsism; 9.) eesliited (a: asotsiaalne, anti: antibiootikum, düs: düsleksia, eu: eutanaasia). 56. Millised on uusajal levinuimad müüdid kreeka keele ja kultuuripärandi kohta? 1.) keskajal ei osatud (tegelikult oskus tuli bütsantsi põgenikega pärast 1453. Aastat) 2.) kopisti märkus käsikirjal: Graecumest, nonlegitur (tegelikult Johannes Argyropulose
Seepärast ongi võimalik väita, et ainsuse pöördelõpud on mitmuse omadega võrreldes markeerimata, kuigi realiseeruvad nähtavate morfidena. Morfoloogilise markeerituse teooria tähtsaim tähelepanek on see, et opositsioonide formaalselt tunnusjoonteta liikmed on oma tähendussisu poolest olulisemad, lihtsamad, põhilisemad, isegi algsemad, kui seda on markeeritud liikmete tähendused. Ainsus (üks) on järelikult kognitiivselt "vähem" kui mitmus (kaks või rohkem); nominatiivi vormis substantiiv vaid nimetab eset, inessiivi lõpuga -s varustatud substantiiv aga informeerib lisaks asukohast; preesens väljendab käesolevat aega ja on seega sõna otseses mõttes kõnelejale lähemal kui möödunud aega väljendav imperfekt; indikatiivi kasutatakse siis, kui verbiga väljendatavat tegevust vaid nimetatakse, konditsionaal aga seab selle toimumisele juba tingimusi jne. Seega on olemas seos lihtsa tähenduse ja lihtsa vormi vahel; selle kohta kasutatakse
• -k(?) (see tunnus on olnud vähemalt mitmuse 1. ja 2. isiku pronoomenite lõpul: *mek, *tek > me, te; võimalik, et ka mujal) • -se (esineb Mulgi murdes, nt kanase ‘kanad’; ilmselt analoogiavorm ne-sõnade alusel) Mitmuse genitiiv • Varane lms algkeel: mitmuse genitiiv oli i-line ja ilma genitiivi lõputa (Pl N kalat : Pl G kaloi); sellele vormile toetus kogu mitmuseparadigma • Hiline lms algkeel: ainsuse nominatiivi ja genitiivi suhte analoogial levib t-mitmus genitiivi *silmä : *silmän (AINSUS) *silmät : *silmäδen (MITMUS) Hilisema arengu käigus on paljude käändtüüpide mitmuse genitiivivormides toimunud analoogiamuutusi (näiteks oleks reeglipäraste häälikumuutuste tulemusena vormist *silmäδen arenenud tänapäeva keelde vorm silme, aga tegelikult on üldlevinud genitiivivorm silmade, v.a mõned kindlad konstruktsioonid.) Mitmuse partitiiv
nat_ra · kui eelviimane silp on lühike, asetseb rõhk tagant kolmandal silbil imperum, corpra Põhivormid Culpa süü, hooletus (nom) Ae (näitab käändkonda ehk deklinatsiooni) (gen lõpp) f (sugu) Käänamise reeglid · Määra teise põhivomi ehk genitiivi lõpu järgi sõna käändkond ehk deklinatsioon. · Leia sõna tüvi. Sõnatüvi leitakse esimeses, teises, neljandas ja viiendas deklinatsioonis nominatiivi lõpu eraldamisel. Nt culp/a a on käändelõpp. o Kolmandas deklinatsioonis leitakse tüvi genitiivi lõpu is eraldamisel. · Liita tüvele käändelõpud. I (nom) II(gen lõpp) III (sugu) (kõik 3. Deklinatisoon) II gen lõpp näitab muutust tüves. Idex(kohtunik) dicis m iudic/is ctio(hagi) onis f ction/is Mles(sõdur) litis m mlit/is (militaarne) Opus(töö) peris n oper/is
annaabi.ee 
