Valgeks muutumine käib järkjärgult, kõigepealt saba siis tagumised jalad ja seejärel lähvad valgeks selg, tagaosa ja kõrvade esiosa. Emastel vahetub karv varem kui isastel. Sama aasta noorte jäneste karv on hilissuvel pisut teist värvi kui vanaloomadel. Valgejänese keha on piklik ja väga painduva selgrooga, mis hüppamisel kõverdub ja sirgub, see aitab tal kiiremini joosta. Joostes sooritab jänes 2-3 meetri pikkuseid hüppeid. Tema kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut sellest üle ja on painutatud. Saba on lühike ja ümar. Üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel.Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. Valgejänesed on enamasti 45-70cm pikad ja kaaluvad 2000-5800g. Sabapikkus on neil 40-80mm. Tagakäpa pikkus on 120-165mm. Valgejänes elab Eestis peamiselt metsades ja soodes. Lääne-Eestis ka kadastikes.
kohates; seda võtet kasutavad juba mittesuguküpsed haugid alates esimesest eluaastast.) Tavaliselt laheneb lahkheli sedaviisi, et üks isashaug pöördub ümber ja läheb ära. Harva jõuab asi ninamikuga müksu andmiseni vastu vastase külge. Ilmselt pole liigikaaslase tõeline ründamine haugile iseloomulik. http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.htm http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/7kooslus/kalad.htm KALASTAMINE Haugi alammõõt on ninamiku tipust (suu suletud) kuni sabauime keskmiste kiirte alguseni 40 cm ning ninamiku tipust (suu suletud) kuni sabauime lõpuni on 45cm. http://www.kalale.ee/sisu/OSw0OTQ1MzcsMSwwLDE/ Kalendrist jutt (KUI PIKK ON KALA MÄLU?) Minu kalapüügipraktikas on olnud kaks olukorda, mis justkui kinnitaks rahvasuus levinud n-ö ``kuus sekundi ´´ reeglit. Esimene neist oli kalapüügivõistlusel Pärnu jõel Tori-Jõesuus, kui haug läks landi otsast minema otse minu nina ees. Kiiresti
ümber pööramist ja liikumist Libisemisvastane põrand Uimastussulus korraga vaid üks loom Korralikult uimastatud looma tunnused Lõtvunud pea, kael, saba Lõtvunud, suust välja rippuv keel Relsile riputatuna pea alaspidi, sirge selg, ei tohi esineda painutamise refleksi Elektrilöögi järgselt silmad sulguvad, avanevad aga mõne aja möödudestekib "TÜHI PILK" Uimastatud loom ei tohiks rütmiliselt hingata Looma ninamiku ja kärsa tõmblemine on osalise teadvuseloleku tunnuseks Uimastatud loom ei tohiks reageerida näpistamisele ega torkele Reageering puutudes kokku kuuma veega, on märk, et loom võib tulla uuesti teadvusele TÄNAN !
com.) Illustratsioon 1 Valge jänes Valgejänes on suhteliselt suur jäneslane. Eriti suured jänesed elavad levila põhjaosas, kus nende keha tüvepikkus on kuni 70 cm ja mass kuni 5,5 kg. Kõige väiksemad valgejänesed elavad Jakuutia taigas, kus nende mass on 2,5–3 kg. Hele saba, kõrva valge tagaserv ja silma punakaspruunid iirised on valgejänestele liigitunnusteks. Valgejänese kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut üle selle ja on tahapoole painutatud. Saba on lühike ja ümar, kas üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel. Käpad on üsna laiad. Tallad on kaetud tihedate jäikade karvadega, mis annab loomale hea toe lumel liikumiseks. (wikipeedia.org). 2 ELUPAIK JA LEVIK Valgejänes on üksikult elav, paigatruu ja väheliikuv loom. Päris lagedale tuleb harva: elupaigana
ei ole korralikult uimastatud ja ta on osaliselt teadvusel. Kui uimastaja ei oska eristada 9 teadvuseta ja teadvusel oleva looma silmade liikumist, peaks ta eelnevalt jälgima elusaid sigu. /2,3,5,6/ Uimastatud loom ei tohiks rütmiliselt hingata. Hingeldamine ja õhu ahmimine on sureva aju tunnused ja need on aktsepteeritavad. Looma ninamiku ja kärsa tõmblemine on osalise teadvuseloleku tunnus. /8/ Silmade vibreerimist esineb elektriga uimastatud loomadel, eriti juhul, kui kasutatakse kõrgemat sagedust kui 50 Hz. /2,3,8/ Pärast uimastatud looma relsile riputamist peab ta saba lõtvuma ja jääma sirgelt rippuma. /2,3,8/ Uimastatud loom ei tohiks reageerida ninamiku või kärsa näpistamisele või terava esemega torkamisele. Kui loom reageerib kokkupuutele kuuma veega, on see märk
Euroopa teib võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 400 g raskuseks. (I) Turb (Leuciscus cephalus) on paksuseljalise ja laia, kuid lamedalaubalise kalaga. Tema lai selg on enamasti tumeroheline, harvem rohekaspruun. Selja tume värvus hajub külgimööda allapoole liikudes heledamaks, omandades tavaliselt kas kuldse või hõbeja läike. Kala kõhupool on hõbevalge. Otsseisuse laia suu tipp ulatub turval silma keskpunktiga samale joonele ja ninaavad on silmnähtavalt lähemal silmadele kui ninamiku tipule. (I) Säinas (Leuciscus idus) Kasvab 3050 cm pikkuseks. Külgedelt on värvuselt hõbedane, selg mustjasrohekas, valge kõhualusega, osad uimed on punakat värvi. äinas elutseb nõrga vooluga jõgedes ja järvedes, samuti leidub teda riimveelises rannikumeres. (I) Tõugjas (Aspius aspius) Suurus on tavaliselt kuni 80 cm (max 120 cm), kaal kuni 12 kg.Tõugjas elutseb suuremates mageveelistes vooluveekogudes ja järvedes. (I)
ek kehaeshitust, naha värvi ja märgiseid.Hobuseid aretatakse vastavalt teatud tõu nõudmistele, mis viivad erinevatele rõhuasetustele nende kehaehituses. Veohobune, kes peab vedama vankrit või kaarikut, erineb kehaehituselt show-hüppehobusest. Lastele mõeldud ponide puhul on kehaehitus vähem oluline kui looma iseloom ja käitunimine. Kehaehitus HOBUSE KEHAOSAD. Eestpoolt tahapoole tunnustatakse üldiselt alljärgnevaid kehaosasid või punkte: pea koos ninamiku, ninasõõrmete, lõua, otsmiku, kukla ja põskedega; kael kägivao või vaskulaarse soone, kaelaharja ja lakaga; esijalad küünarnukkide, õlavarre, kämblaluude, randmeliigeste, sõrgatsite ja kapjadega; rinnak; õlad ja turi; rinnakorv; kõht ja selg; ja lõpuks tagaveerandid: nimmepiirkond, tagakülg, puusaliiges, laudjas, sabajuur või sabaroots, tuharad, reied ning tagajalad: sääred, põlveõndlad, kannakõõlused, sõrgatsid, sääreluud, sarvnaastud ja kabjad. HEA KEHAEHITUS
Bioloogia 1.1Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi (Cypriniformes) karpkalalaste sugukonda ja ( Cyprinidae) omanimelisse perekonda ( Cyprinus). ( Leili Järv) 1.2Morfoloogia Sasaan ja karpkala meenutavad oma üldkujult kokre. Kõrvuti pannes on sasaan oma kultuurvormidest pisut pikema ja ümarama kehaga. Nende kõrget (küürakat) keha palistavad pealtpoolt hammastatud ogakiirtega ( Joonis 1) pikk selja- ja altpoolt lühike pärakuuim. Oluliseks tunnuseks on ninamiku tipul ja suunurkades asuvad ning silma läbimõõduga võrdsed ,,vuntsid" poised. Paksuhuuleline tugev suu on noortel otsseisune, vanuse kasvades muutub see aegamööda põhjatoidulisele kalale iseloomulikuks alaseisuseks suuks. Kui sügavamalt suhu vaadata, leiab sealt kolmes reas paiknevad neeluhambad. Sasaani ja nn soomuskarbi keha on üleni kaetud suurte ning tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp. Karpkalade seljapool on traditsiooniliselt kõhupoolest tumedam
Angerjalaadse kehaga silmud on esimeste ürgsete, veel ilma tõeliste lõugadeta kalalaadsete loomade viimased säilinud sugulased. Toes on silmastel kõhrene ja sidekoeline, luukude puudub. Neid iseloomustab omapärane segu vanapärastest ning samas tugevat spetsialiseerumist näitavatest tunnustest. Neil on sarvainest hambad, limane soomusteta nahk; ; neil pole paarisuimi ega eristunud samauime; lihaselisi lõpuskotte toetavad väljaspool lõpuseid paiknevad lõpusekaared ning ninamiku ülapoole keskosas avaneb paaritu ninasõõrme kaudu suur haiste-hüpofüüsikott. Suu on neil imilehtrina, mida toetab sõõrjas kõhr. Võimas toesega keel talitleb oherdi või pumbakolvina. [1, 2, 7] Üldiselt elavad silmulised mage- kui merevees, sigivad ainult magevees. Areng toimub moondega. Vastsejärgus enne metamorfoosi, pole silmudel ümmargust imisuud, hambaid ega silmi ja ka uimed on vähe arenenud. [1]
Hoolimata oma nimest, ei ole ta angerjas vaid on pigem knifefish (ingl.k.) ANATOOMIA Elektriangerjal on piklik, silindri kujuline keha, tavaliselt kasvavad 2 m pikkuseks ja 20 kg raskuseks, tehes temast kõige suurema liigi gymnotiformes-ide seas. Tema värvus seljapealt tume hall-pruun ja kollane ja oranz kõhu pealt. Täiskasvanud isastel on kõht tumedamat värvi. Soomused puuduvad. Suu on otse, asetseb otse ninamiku lõpus. Pärakuuim ulatub ülekogu keha kuni saba tipuni. Eesmine kamber, mis on ühendatud sisekõrvaga väikeste luudega mis on pärit kaelalülidest nimetatakse Weberi aparaadiks, mis suuresti suurendab nende kuulmisvõimet. Tagumine kamber ulatub üle kogu terve keha ning seda kasuatakse ujuvuses. Electrophorus-sel on hästi arenenus kuulmine. Elektrianegerjatel on vaskulaarne respirator organ suuõõnes. Ta on
loibadel ka punakat tooni. Isased on tavaliselt tumedama põhivärvusega, millest eristuvad heledamad laigud. Emaste karvkate on heledamat tooni ning laigud nende seljal on rohkem ühte sulanud. Vanadel isasloomadel on kaelapiirkonnas 3–4 silmatorkavat kurdu. Hallhülgel on võrreldes viigerhülgega kolmnurksem pea kuju ja pikem koon. Hallhülge koon ei ole profiilis eristunud, vaid kulgeb sirgjooneliselt pealaest ninani. Isaste hallhüljeste koon lai ja ninamiku kohalt kumer, emastel on lamedam profiil ja saledam ninamik. Hallhüljeste tüvepikkus on 210–330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170–310 kg ja emastel 105–186 kg. Sigimine - Läänemerel on poegimisperiood veebruarist aprillini. Emane hallhüljes sünnitab korraga ühe, väga harva ka kaks poega. Pojad kaaluvad sündides 10–12 kg. Pojad sünnivad nägijatena ja on kaetud lootevillaga, mis asendub umbes 3 nädala pärast päriskarvaga
Laialdaselt kasutatakse praktikas marja töötlemiseks ka aniliinvärve. Staffi haigus Staffi haiguseks nimetatakse üht saprolegnioosi erivormi. Haigestuvad peamiselt samasuvised karpkalad talvitustiigis. Haigestumist soodustavaiks faktoreiks on pikemaajaline madal veetemperatuur (alla 1 °C) ning vee madal pH. Kaladel kahjustuvad peamiselt ni nasõõrmed, kus hakkab arenema seeneniidistik. Haiguse süvenedes täidab see ninasõõrmed, tungib välja ning katab valge padjana ninamiku ja silmadevahelise ala. Tugevasti tabandunud kalad hukkuvad. Haigestuvad eelkõige mittestandardsed, kasvus ja arengus kängunud kalad. Staffi haiguse ärahoidmiseks soovitatakse tõsta vee temperatuuri läbivoolu vähendamisega talvitustiigis ning sissevoolavale veele lubja lisamist. Kui arvatavaks põh juseks on vee suur happelisus, võib lisada sissevoolavale veele lupja
Ardenn. Ewart jaotas ühesuguste ökoloogiliste tunnuste kaudu, mis on kujunenud keskkonna toimel, mitmesugustes piirkondades loodusliku valiku teel ühest liigist. Ta vaatas just pead, ja kasutas Nehringi indeksit. S.t kolju pikkus jagatud kolju laiusega. Tema jagas kolmeks: 1. stepihobune jämeda luuline, iseloomult flegmaatiline ja tal on toores konstitutsioon. Otsmik on kitsas. Kolju indeks 240-260. Näokolju osa on tugevamini arenenud kui ajuosa. Pea ja ninamiku profiil on sageli kumer. Ta on levinud stepi vööndis. Siia kuuluvad mongoli hobused. Üks on Baikalis teine UK-s. 2. Kiltmaahobune Elava temperamendiga, kuiva konstitutsiooniga, kiirete liigutustega hobused. Pea on hästi lühike ja laia otsmikuga. Pea ja ninamik on nõgusa profiliga. Kolju indeks on 223- 238. Tagasihoidliku karvakattega, nahk on kurruline. Jõhvkarvad on hõredad ja heledad. Väike-
Laialdaselt kasutatakse praktikas marja töötlemiseks ka aniliinvärve. Staffi haigus Staffi haiguseks nimetatakse üht saprolegnioosi erivormi. Haigestuvad peamiselt samasuvised karpkalad talvitustiigis. Haigestumist soodustavaiks faktoreiks on pikemaajaline madal veetemperatuur (alla 1 °C) ning vee madal pH. Kaladel kahjustuvad peamiselt ni nasõõrmed, kus hakkab arenema seeneniidistik. Haiguse süvenedes täidab see ninasõõrmed, tungib välja ning katab valge padjana ninamiku ja silmadevahelise ala. Tugevasti tabandunud kalad hukkuvad. Haigestuvad eelkõige mittestandardsed, kasvus ja arengus kängunud kalad. Staffi haiguse ärahoidmiseks soovitatakse tõsta vee temperatuuri läbivoolu vähendamisega talvitustiigis ning sissevoolavale veele lubja lisamist. Kui arvatavaks põh juseks on vee suur happelisus, võib lisada sissevoolavale veele lupja. Koos läbivoolu vähenda misega tuleb aga kindlasti jälgida vee hapnikusisaldust ning teisi
Realiseeritakse külmutatult ja konservina. K a h e k s a j a l a d on suured selgrootud kotisarnase kehaga ja kaheksa pika iminapaga, massiga kuni 25 kg. Kasutatakse konservide valmistamisel. 3.4. Kalade liigitus Peale liigituse sugukondadeks ja liikideks (kala nimetusteks) jagunevad kalad veel suuruse, puhastamis- ja töötlemisviiside alusel. Suuruse järgi jagunevad kalad suurteks ja väikesteks. Suurus määratakse pikkuse või massi alusel. Pikkust mõõdetakse piki sirgjoont ninamiku tipust kuni sabauime keskmiste kiirte alguseni. väikest kala (räim, kilu, tint, moiva jt.) pikkuse ja massi järgi ei jaotata. Kalade suurused ja alammõõdud määratakse vastavalt Eesti Vabariigis kehtivatele kalapüügieeskirjadele. Puhastusviiside alusel jaotatakse kalad puhastamata (tervelt), peata (lõpuskaante alt eraldatud pea koos osa sisikonnaga), roogitud peaga (kõhuosa rinnauimede vahelt lahti lõigatud kurgualusest kuni pärakuavani, sisikond, mari või niisk on eraldatud),
annaabi.ee 
