KLK- reeglid (Kokku- ja lahkukirjutamise reeglid) ARVSÕNAD ja KOHANIMED: · Kohanime liigisõnad kirjutatakse lahku, kui: 1. Liigisõnad ei moodusta kohanime lahutamatut osa nt. Peipsi järv= Peipsi Alpi mäed= Alpid 2. Tegemist on sekundaarnimega nt. Käina vald Põlva maakond 3. Omadussõna nimiosa käändub nt. Vaikne Ookean Suur väin 4. Liigisõna on: maantee, tänav, puiestee, väljak vms. nt. Sõpruse puiestee Vabaduse väljak · Kohanime liigisõnad kirjutatakse kokku, kui: 1. Kohanime esiosa iseseisvalt samaväärse nimena ei tarvitata nt. Emajõgi 2. Omadussõna nimiosa ei käändu või on omadussõna tüveks nt. Suursaar (prk.nimi) NB! Baffini maa, Aasia maad (lahku) Saksamaa
aastal. Peatselt sai temast Estonia ooperi hinnatuim solist. Estonia laval laulis ta alates 1951. aastast kuni oma surmani. Teda kutsuti regulaarselt esinema Leningradi ja teistesse tähtsamatesse ooperimajadesse üle Nõukogude Liidu, mitmel korral ka Moskva Suurde Teatrisse. [3; 2008, 02.02] Tema repertuaari kuulusid sellised rollid nagu Jevgeni Onegin, Jeletski, Escamillo, Renato, Don Giovanni, Papageno, Rigoletto, Jago, Porgy, Figaro, nimiosa Kabalevski ,,Colas Breugnon" 'is, kaksikroll Cervantes/Don Quijote Leigh' muusikalis ,,Mees La Manchast". Tema tuntuim roll oli nimiosa Rubinsteini ,,Deemonis". [3; 2008, 16.01] Andumusega kunstile kaasnes G. Otsal suur ühiskondlik töö. Kohtumised töötajatega, esinemised töölistele, maatöötajatele ja Nõukogude armee sõjameestele moodustasid tema elu lahutamatu osa. Ta oli NLKP liige 1946. aastast ja valiti mitmel korral teatri parteiorganisatsiooni sekretäriks. [2 lk 283]
Esimeseks etteasteks ooperisolistina oli väike osa Jevgeni Oneginis 1944. aastal. Peatselt sai temast Estonia ooperi hinnatuim solist. Estonia laval laulis ta alates1951. aastast kuni oma surmani. Teda kutsuti regulaarselt esinema Leningradi ja teistesse tähtsamatesse ooperimajadesse üle Nõukogude Liidu, mitmel korral ka Moskva Suurde Teatrisse. Tema repertuaari kuulusid sellised rollid nagu Jevgeni Onegin, Jeletski, Escamillo, Renato, Don Giovanni, Papageno, Rigoletto, Jago ,Porgy, Figaro, nimiosa Kabalevski "Colas Breugnon"'is, kaksikroll Cervantes, Don Quijote Leigh muusikalis "Mees La Manchast". Tema tuntuim roll oli nimiosa Rubinsteini "Deemonis" Mitmete eesti heliloojate looming on laiemalt tuntuks saanud just tänu Georg Otsale. Tema loomingutee üheks tippsaavutuseks oli Imre Kalmani opereti "Tsirkuseprintsess" ainetel Lenfilmi stuudios valminud film "Mister X". Sellest alates hakkas tema hääl kõlama
laulab soprani häält. Caballé lõpetas Liceu Konservatooriumis laulmise eriala Eugenia Kemmeny juhendamisel ning Caballéd premeeriti kuldmedaliga. Seejärel siirdus ta 1956. aastal Baseli Ooperiteatrisse, kus ta 1957. aastal tegi professionaalse ooperilauljana debüüdi Puccini "Boheemis" Mimi rollis. Hooajal 1960–1961 laulis ta Bremeni Ooperiteatris, kus ta arendas oma laia repertuaari. Aastal 1962 naasis ta Barcelonasse ning tegi debüüdi Liceus, lauldes nimiosa Richard Straussi ooperis "Arabella". Kõige edukamaks aastaks osutus Caballél ilmselt aasta 1974, kus ta laulis mitmeid kuulsaid rolle. Näiteks Verdi ooperites "Aida" ja "Les vêpres siciliennes", Donizetti ooperis "Parisina" ja Bellini "Normas". Cabellé on kõik oma tuntuimad rollid laulnud bel canto stiilis. Ta on laulnud ligi 80-s ooperis. Cabellé on andnud ka mitmeid soolokontserte, kus erilist tähelepanu on pälvinud tema emakeelsed laulud
Ita Ever ehk õige nimega Ilse Ever; sündinud 1. aprillil 1931 Paides. Vanemate töö tõttu kolis ta Tallinna, seejärel samal põjusel Võrru. Hiljem kolisid nad tagasi Tallinna, sest Ilse omandas ,,kohaliku keele" liigagi korralikult ja vatras selles keeles liialt puhtalt. Eesti Draamateatri lavale astus esimest korda 1949. aastal 10. klassi õpilasena, mängides isetegevuslaste näiteringis Arbuzovi "Tanja" nimiosa.1953. aastal lõpetas ta Moskva Lunatsarski nimelise Riikliku Teatriinstituudi. Esialgu oli Everil tööd vähe ja seepärast tegi ta ka raadios, kuuldemängudes kaasa. Samuti kutsuti ta ka filmi esinema. Ta esimene film oli ,,Andruse õnn" 1955. aastal. 1957. aastal oli taI esimene estraaditöö - ,,Kellega seda ei juhtu".Ta mälestuste raamatus " Ita Ever" on juttu sellest, et Ever võib ümber kehastuda, häält muuta ja laval isegi silmnähtavalt pikemaks muutuda
geenius.. Äkitselt hakkas aga Algernoni seisund järjest halvenema. Charlie mõistis, et ta muutub tagasi endiseks, sest tegelikult operatsioon ainult kiirendas loomulikku arengut ning taandareng tuli sama kiiresti. Raamatu lõppedes otsustab Charlie minna elama vaimupuuetega inimeste hooldekodusse, kus keegi teda ei tunne ega ei oska talle kaasa tunda. ,,Lilled Algernonile" on võitnud Hugo auhinna ja Nebula auhinna. Selle põhjal valmis 1968. aastal film ,,Charly", mille nimiosa mängimise eest sai näitleja Cliff Robertson Oskari. Lisaks filmile on teosest tehtud ka mitmeid näidendeid, raadiokuuldemänge ning isegi muusikal. Raamatus on kajastatud mitmeid olulisi teemasid. Näiteks räägitakse selles vaimse puudega inimeste kohtlemisest ning konfliktist intellekti ja emotsionaalse küpsuse vahel. Raamatus on tähtis osa peategelase minevikusündmustel ning kuidas need tema hilisemat elu on mõjutanud.
Tõnis Mägi . Tõnis Mägi (sündis 18. novembril 1948 Tallinnas) on eesti laulja, helilooja ja näitleja.Ta on laulnud ansamblites Muusik Seif, 777 ja Ultima Thule.Näitlejana on ta mänginud nimiosa NO99 etenduses Kuningas Ubu. Tõnis Mägi on teistest oma põlvkonna lauljatest alati eristunud sügavuse,isikupära ja suurema loomingulisusega. Erinevalt mitmest teisest "ööbikust" pole kunagine nõukogude estraadikarussell tema loovust kahjustanud ega seda "klounimaski", millest ta ise räägib, igaveseks näkku surunud. Just küpsemas eas, Ultima Thule algusaegadest kuni tänaseni on Tõnis Mägi salvestanud ja kirjutanud mitmed oma paremad lood ning leidnud
Ta on saanud ka Nõukogude Liidu rahvakunstniku nimetuse, mis kõige kõrgem tunnustus tol ajal. Etendused, milles tal on roll olnud: · Jevgeni Onegin · Papageno · Jeletski, Escamillo · Rigoletto · Renato · Jago · Don Giovanni · Porgy · Figaro · Mees La Manchast · Deemon (tema tuntuim nimiosa on sealt) Georg Ots on mänginud ka filmis ja tema loominugutee parimaks saavutuseks on olnud ,,Mister X" , mis tehti opereti ,,Tsirkuseprintsess" põhjal, kuid on ka mänginud filmides ,,Kolme katku vahel", ,,Colas Breugnon". Pärast ,,Mister X-i" linateost hakkas tema hääl kõlama igas raadios ja telekanalil üle kogu Venemaa. Kõik tema välja antud plaadid kadusid poelettidelt välkkiirusel. Ta suutis esitada ka maailmakuulsate heliloojate nagu P.Tsaikovski, F. Schubert, M
Kahjuks 1995.aastal raadio programmiga lõpetati aga selleks ajaks oli valminud juba üle tuhande saadet. Baskin astus Vanalinnastuudiosse 1980. aastal ja oli ka selle pika aegne juht. Teater suleti 2004. aastal ning trupp koondati. Nende hulgas olid Kadri Adamson, Väino Laes, Marika Korolev, Anne Paluver jpt. 2005. aastal võttis Baskin trupi ja tehnilise personali ning asutas uue teatri- Vana Baskini teatri. Baskini tuntumad rollid on: D. Fonvizin "Äbarik" (1952) – nimiosa A. Jakobson "Kaitseingel Nebraskast" (1953) – Theodor N. Truman H. Bahr "Mees, naine ja kontsert" (1972) – Gustav Heink N. Simon "Päikesepoisid" (1981) – Al Lewis. Baskin on saanud ka viis tunnustust need on : 1982 Eesti NSV teeneline kunstnik 1986 Eesti NSV rahvakunstnik 2001 Valgetähe III klassi teenetemärk 2002 Oskar Lutsu huumoripreemia 2003 Tallinna teenetemärk. Tal on ka kuus teost, need on: Eino Baskin. "Raudeesriide taga". Perona. Pärnu 1993 Eino Baskin
kellest on saanud lavastaja. 1960. aastal kohtus Gunnar Kilgasega, kellega oli koos kuni ta surmani 2005. aastal. Haridus 19391940 Tallinna 14. algkool. 19401944 Tallinna 8. algkool. 19441950 Tallinna 4. keskkool. 19501953 Moskva Lunatsarski-nimeline Riiklik Teatriinstituut (GITIS). Filmi- ja teatrimaailm 10. klassis osales edukalt olümpiaadis Kutsuti näiteringiga liituma. Samal aastal pakuti nimiosa Arbuzovi ,,Tanjas". Järgnes rida teisi rolle, kus ta mängis peamiselt peaosi- noori naisi. 3 aastat pärast õpinguid GITIS-es ootas teda ees Tallinna Draamateater. 1978. aastal mängis peaosa Arvo Kruusemendi filmis ,,Naine kütab sauna". Näitlejakarjäär ja tunnustused Ta on saanud palju tunnustusi ja preemiaid: 1985. aastal sai ENSV riikliku preemia näidendite: ,,Pilvede värvid", ,,Polkovniku lesk", ,,Armastus ja surm" ja filmide: ,,Naine kütab
Kontsert toimus Tartus Jaani kirikus ja algas kell 19.00. Tõnis Mägi (sündis 18. novembril 1948 Tallinnas) on eesti laulja, kitarrist, helilooja ja näitleja. Ta on õppinud muusikakoolis kitarri ja klaverit. Tõnis Mägi on mänginud ansamblis Juuniorid (1965) ja alates 1966. aastast mängis ta ansamblis Rütmikud. Hiljem on ta olnud solist ansamblis Baltika. Seejärel on laulnud ka ansamblites Kärjed, Laine, Muusik Seif, 777 ja Ultima Thule.Näitlejana on ta mänginud nimiosa NO99 etenduses Kuningas Ubu. inBoil (kodanikunimega Andrus Rootsmäe, sündis 1958) on muusik, kes tegutseb ansamblitest Jäääär (alates aastast 1991) ning Jääboiler (alates aastast 1995). Ta on õppinud muusikakoolis kitarri. Ansamblites astub üles nii solistina kui kitarrimängijana. Kontserdi kava oli üles ehitatud improvisatsioonile. Esinejad tõdesid, et jõudsid vaid ühe korra enne kontserdi andmist proovi teha ja mingit kindlat kava neil pole. Osa lugudest
jätta. Mart Müürisepp on sündinud 28. oktoobril 1991. aastal. Ta lõpetas 2011. aastal Jakob Westholmi Gümnaasiumi. Samast aastast alates töötab Eesti Nuku- ja Noorsooteatris. Ta on mänginud filmides "Vasha" ja "Vasaku jala reede" ning kaasa löönud kahes TV3 sarjas. 2014. aastal võitis ta TV3 saate "Su nägu kõlab tuttavalt". Oma suhte kohta teatriga on mees öelnud nii: „Ma elan ja hingan teatrit ning suurema osa aastast teen tööd.” Tema suuremad rollid teatris on nimiosa "Väikeses Gavroche'is" ja Gregor Samsa roll "Metamorfoosis“ ning nüüdsest ka tema monoetendus „Mees metsas“. Minu ootused etenduse suhtes olid suuremad, kui lavateos ise oli. Enne näitemängule minemist ei viinud ma ennast kurssi, selle arvustustega ega vaadanud lavatüki tutvustust. Kui lavale astus sarvedega ja nahk pükstes Mart Müürisepp, kellele olid pandud võltstuharad ja kelle ülakeha katsid rakmed, ei osanud ma enam seisukohta võtta.
erivajadustega laste fondi. Caballé lõpetas Liceu Konservatooriumis laulmise eriala Eugenia Kemmeny juhendamisel ning teda premeeriti kuldmedaliga. Seejärel siirdus ta 1956. aastal Baseli Ooperiteatrisse, kus ta 1957. aastal tegi professionaalse ooperilauljana debüüdi Puccini "Boheemis" Mimi rollis. Hooajal 1960–1961 laulis ta Bremeni Ooperiteatris, kus ta arendas oma laia repertuaari. Aastal 1962 naasis ta Barcelonasse ning tegi debüüdi Liceus, lauldes nimiosa Richard Straussi ooperis "Arabella". Aastal 1965. astus ta esmakordselt üles ka Glyndebourne'i Festivalil. Aastal 1969 andis ta Arena di Veronassis silmapaistva esitluse Giuseppe Verdi ooperis "Don Carlos". Kolm aastat hiljem esines Cabelle Covent Gardenis Verdi ooperis "La Traviata". Kõige edukamaks aastaks osutus Caballél aga ilmselt 1974, kus ta laulis mitmeid kuulsaid rolle. Näiteks Verdi ooperites "Aida", ''Donizetti ooperis "Parisina" ja Bellini "Normas"
tollane naine Lori Anne Allison tutvustas teda näitleja Nicolas Cage'ile. Karjäär Oma filmidebüüdi tegi Depp 1984. aasta linateoses "Elm Streeti luupainaja". 1987 sattus ta rambivalgusesse, kui asendas Jeff Yagherit salapolitseinik Tommy Hansoni rollis populaarses teleseriaalis "21 Jump Street". 1990. aastal pärast arvukaid rolle teismeliste filmides sai alguse tema koostöö lavastaja Tim Burtoniga, kes andis talle nimiosa filmis "Edward Käärkäsi". Filmi edu kiiluvees sõites hakkas Depp valima rolle, kus ta sai mängida tõsiseid ja veidi süngeid osi. Järgmine koostöö Tim Burtoniga oli filmis "Ed Wood" (1994). 1997. aastal mängis ta FBI salaagenti tõsielul põhinevas filmis "Donnie Brasco", kus tema kaasnäitlejaks oli Al Pacino. 1998. aastal oli ta peaosas Terry Gilliami lavastatud filmis "Ratastel Las Vegasesse" ning 1999. aastal õudusulmefilmis "Astronaudi naine". Samal aastal lõi ta
Ta oli väidetavalt suur valitseja. Siin referaadis ma räägin, kas see kõik vastas ka tõele. 3 Heitti Sammalpärg Kleopatra 1. Jumalik Kleopatra Kleoparta pidas ennast Jumalannaks, tema ema olevat olnud Isis ise. Filmides, mis räägivad Kleoparta eluloost, mängib nimiosa alati väga kaunis näitlejatar. Tegelikult ei olnud ta nii ilus midagi. Kaasaegsetel kujutistel näeme suuri silmi, pikka kõverat nina ja taanduvat lõuga. Ilu ei ole erootilise köitvuse seisukohast sugugi nii tähtis, nagu arvatakse. Tollel ajal peeti Kleopatrat kütkestavaks ja hõrgult meeleliseks. Tal oli võimalus avaldada oma austajatele muljet idamaa imedega- Niiluse-äärse hõõguva päikese, eksootiliste õite ja viljadega ning luksuslike paleedega.
ballis" ja Ilonat "Krahv Luxemburgis". Nende kahe viimase rolliga astus Helgi Sallo välja subretimainega artisti staatusest ja tõestas end elegantse operetiprimadonnana. 5 mänginud ka Koduteatri kõrval on Helgi Sallo jõudnud mängida ka Tallinna Vene Draamateatris (Linda osa Steini draamas "Võõrastemaja «Astoria»", 1970), Viljandi teatris "Ugala" (Heleni osa Molnàri komöödias "Kaardiväeohvitser", 1985), Tallinna Draamateatris (nimiosa R.Shermani "Mary Poppinsis", 1987), Vanalinnastuudios (Fräulein Schneider Kanderi "Kabarees", 2003), teinud kaasa paljudes muusika- ja telefilmides ("Meloodia-68", "Teatriöö", "Sa oled mu majakas", "Roosid lõunast", "Jefreitor Jõmm", "Uksed", "Muinaslood muusikas", "Helgi" jt.) ja telelavastustes ("Toeplitzi järve saladus", "Puldanportfell", "Provintslanna", "Surm käib ümber Diana", "Kunksmoor", "Hortensia ütles: P...sse!" jt.). 6 - näitejuhina Alates 1997
Rinaldo Georg Friedrich Händel Rinaldo, ristirüütel, kangelane: Monika-Evelin Liiv Nimiosa Händeli „Rinaldos“ Monika-Evelin Liiv on lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2007. aastal. Ühtlasi on ta õppinud laulmist Leedu Muusikaakadeemias Sigutė Stonytė lauluklassis ja täiendanud end Maria teatri noorte lauljate suveakadeemias Mikkelis (2005), samuti I. Gavrilovici, M. Acda, L. Gergijeva, H. Hölli, M. Cleva, V. Atlantovi ja J. Goldbergi meistriklassides. Aastal 2013 tunnustati Monika-Evelin Liivi Eesti teatri aastaauhinnaga Julius Caesari ja Cornelia
Propelleris, kus just tema tuli ideele teha pühale tekstile "Eile veel" (biitlite "Yesterday") uus veider viis · Urmas Alender kui autorlaulja, helilooja ja poeet oli enamasti ja teenimatult Alenderi kui rockvokalisti varjus · Täiesti unustatud on Alender kui näitleja, kuigi just sel alal oli ta kõrgharidusega spetsialist · Töötas 1980ndate keskpaigani Eesti Riiklikus Nukuteatris, kus tal oli vähemalt üks võimas roll: nimiosa (post)modernistlikus satiiris "Gulliver ja Gulliver", millele Ruja tegi muusika Urmas luuletajana · Ajalukku võiks Urmas Alender vabalt minna ka luuletajana · Oli ju Urmas oma sisimas romantik, kes kirjutas sahtlisse imeilusaid armastusluuletusi · Poeedina lõi Alender nii lüürilisi kui ka sürrealistlikke ja satiirilisi tekste "Kui mind enam ei ole" (Katkend) // Ent oled Sa mõelnud või tundnud, mis saab, kui mind enam ei ole?
erialaeksamil lavastas Merle Karusoo Eduard Vilde „Tabamata ime“ 1. vaatuse, milles Kibuspuu oli Leo Saalep, Peeter Volkonski „Pisuhänna“ lavastuses mängis Kibuspuu Tiit Piibelehte. Nii oli juba varajane kontakt Vilde loominguga, millega ta kiitust kogus. 2. kursuse sai Kibuspuu erialaarvestustes mängida Oscar Wilde’i „Dorian Gray portrees“, Priit Pedaja käe all Lord Henryt ja Gribojedovi „Häda mõistuse pärast“ Famussovit ning Tiit Bergi „Kuningas Oidipuses“ nimiosa. 1974. aastal sai kaasa teha ka VI lennu diplomietenduses „Suveöö unenägu“. 3. kursusel hakkasid näitlejanäod juba ilmet võtma. Erialaarvestusel esitati Karusoo lavastatud Eugene O’Neilli „Saatuse heidikute kuud“, milles Jim Tyrone’i esitasid Aare Laanemets, Jüri Krjukov, Urmas Kibuspuu ja Lembit Peterson. Lisaks näitas Kibuspuu esmakordselt oma naljakat külge lavakõne arvestuses esitades koos Jüri Krjukoviga „Muinasjuttu tsaar Saltaanist“ 4
Alates 2014. aasta sügisest on ta Eesti Rahvusballeti esisolist. Ta on olnud pikka aega ka Gruusia Balleti külalissolist, kus ta tantsis solistirolle Ashtoni, Balanchine'i ja Possokhovi ballettides. 20132014 oli ta Eifmani Balleti esitantsija Peterburis, kus ta tantsis Ivani (,,Teispool pattu"), Tsekisti (,,Punane Giselle"), Kindralit (,,Onegin"), Kareninit (,,Anna Karenina") jpt. Sügisest 2014 on ta Eesti Rahvusballeti esisolist. Tema repertuaari kuuluvad Peremees (Tubina ,,Kratt"), nimiosa Cranko ,,Oneginis", Thyl Ulenspiegel (Jelizarievi ,,Legend Thyl Ulenspiegelist"), Spartacus (Hatsaturjani ,,Spartacus"), Jumal ja Adam (Petrovi ,,Maailma loomine"), Paris ja Tybalt (Prokofjevi ,,Romeo ja Julia"), Tsaikovski Prints Désiré (,,Uinuv kaunitar"), Rotbart (,,Luikede järv"), Drosselmeier ja ,,Araabia tants" (,,Pähklipureja"), Jaropolk ja Vladimir (Mdivani ,,Kirg"), Minkuse Solor (,,Bajadeer") ja Espada (,,Don Quijote"), Adami Hans (,,Giselle"), Conrad ja
Lasteaias ta laulis ja luges salme, koolis võttis osa isetegevusolümpiaadidest. "Eesti Draamateatri lavale astusin esimest korda 1949. aastal 10. klassi õpilasena, mängides isetegevuslaste näiteringis Arbuzovi "Tanja" nimiosa" meenutab Ever. XI klassis mängis Lavrenjovi ,,Murrangul" peaosa - Tatjanat. Keskkooli lõpetas ta 1950. aastal. Peale keskkooli oli tal õppida Tartus arstiks. Sõbrad aga meelitasid teda astuma Moskvasse GITIS- e Eesti stuudiosse. Pärast kahekordset katsetamist võeti ta lõpuks vastu. Peale lõpetamist 1953. aastal asus ta Tallinna Draamateatrisse tööle
erialaõppejõuks jäi endiselt Tiit Kuusik. On imetlusväärne, kui palju jõudis Georg Ots tudengina korda saata! Edukatest õpingutest andsid tunnistust head eksanihinded, õpingute kõrval leidis Ots aega esinemisteks raadios ja kontserdilavadel. Lisagem siia juurde veel mõne aasta jooksul loodud ligi paarkümmend lavarolli. Ainuüksi 1949. aasta tõi kaasa osatäitmisi kaheksas uuslavastuses. Õnnestunuimaks kujunes neist nimiosa täitmine ''Jevgeni Oneginis'', mille eest talle veel tudengina määrati riiklik preemia. Lõpuks sooritas ta ka konservatooriumi lõpueksami. Konservatooriumidiplom ei toonud mingeid erilisi käegakatsutavaid muudatusi. Jätkus töö teatris, esinemised kontserdilavadel. 1951. aastal viis kontserdireis laulja esimest korda välismaale: eesti ja läti kunstnike grupis laulis Ots soome linnades. Ka hilisemad Soome sõidud kujunesid edukaiks. Georg Otsa populaarsuse kasvuga
D E T S E M B R I K U U M U S 2008). Kuuldemängus Maailma parim küla 2009. On juhtinud ETV-s saatesarja Teletaip, ETV saatesarja Keelevägi formaadi autor. LK3 Tunnustus 2000 Väike Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia meeskõrvalosatäitjale 2001 Eesti teatri aastaauhind meespeaosatäitjale 2002 Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind 2002 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia nimiosa eest filmis Agent Sinikael 2003 Eesti teatri aastaauhind meespeaosatäitjale 2010 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia meespeaosatäitjale Telesari "Kelgukoerad" Telesari ,,Kelgukoerad" alustas 2006. aasta sügisel oma esimest hooaega ning leidis kiirelt tee vaatajate südamesse. Lisaks krimisarjale omasele mõrvalugude uurimisele on sarjas oluline koht peategelaste eraelul ja omavahelistel suhetel. Sarja tegijad seadsid endale eesmärgiks pakkuda
laulmistehnikaga Rossini, Bellini ja Donizetti kirjutatud ooperites. Caballé lõpetas Liceu Konservatooriumis laulmise eriala kuldmedaliga. Seejärel siirdus ta 1956. aastal Sveitsi, Baseli Ooperiteatrisse, kus ta 1957. aastal tegi professionaalse ooperilauljana debüüdi Puccini "Boheemis" nimirollis. Hooajal 196061 laulis ta Bremeni Ooperiteatris, arendades oma laia repertuaari. Aastal 1962 naasis ta Barcelonasse ning tegi debüüdi Liceus, lauldes nimiosa Richard Straussi ooperis "Arabella". Rahvusvahelisele areenile jõudis Caballé aastal 1965, kui ta asendas New Yorgis Carnegie Hallis Marilyn Horne'it Donizetti ooperis "Lucrezia Borgia". Kuna Caballé õppis seda rolli alla ühe kuu ning kuna see oli tema esimene bel canto stiilis laulmine, siis tõi see ooperimaailmas kaasa sensatsiooni. Kõige edukamaks aastaks osutus Caballél aga 1974, kus ta laulis mitmeid kuulsaid rolle. Caballé kõige kuulsamad rollid on lauldud bel cantos
samal põhjusel Võrru. Hiljem kolisid nad tagasi Tallinna, sest Ita omandas ,,kohaliku keelt" liigagi korralikult ja vatras selles keeles liialt puhtalt. Lapsepõlves ei viidanud miski sellele, et teda ootab teatritee. Lasteaias ta laulis ja luges salme, koolis võttis osa isetegevusolümpiaadidest. Eesti Draamateatri lavale astus ta esimest korda 1949. aastal 10. klassi õpilasena, mängides isetegevuslaste näiteringis Arbuzovi "Tanja" nimiosa. XI klassis mängis Lavrenjovi ,,Murrangul" peaosa Tatjanat. 1950. aastal lõpetas ta keskkooli. Esialgu oli tal plaan minna Tartusse ja õppida arstiks. Aga sõbrad meelitasid teda Moskvasse GITIS e Eesti stuudiosse. Pärast kahekordset katsetamist võeti ta lõpuks vastu. 1953. aastal pärast lõpetamist asus ta Tallinna Draamateatrisse tööle. Esialgu oli Everil tööd vähe ja seepärast tegi ta ka raadios ja kuuldemängudes kaasa. Samuti kutsuti ta ka filmi esinema. Ta esimene
eriala. Sama eriala on ta lõpetanud ka Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Lauluerialal täiendas end Savonlinnas Shen Xiangi ja Li Yinwei kursustel ning Eva Plahova, Marga Schimli, Ludmilla Brauni, Thomas Hemsley, Nicola Christou, Tamara Novitsenko, Margarita Gruzdjeva jt. juures. R.Airenne võitis 1989. aastal esikoha 13. Vabariiklikul interpreetide konkursil ja Teatriliidu eripreemia parima aariate esitajana. On olnud Wagneri Ühingu stipendiaat ning on saanud muusikateatri aastapreemia nimiosa eest G. Bizet' ooperis ,,Carmen". Lisaks on ta saanud Harju Maavalitsuse kultuuripreemia, on olnud Suure Vankri kultuuriauhinna nominent, saanud Georg Otsa nimelise preemia. Aastast 1989 on ta Rahvusooper Estonia solist ja aastast 1992 ühtlasi EMTA pedagoog, algul ansambliõppejõuna ja seejärel erialaõppejõuna. On Rahvusooper Estonias ja mujal loonud üle 40 rolli, esinenud nii ooperi-, kontsert- kui suurvormilauljana ka Lätis, Leedus, Tsehhis, Soomes, Rootsis, Belgias,
Ever (Maša), Mari Lill (Anja ja Irina), Juhan Viiding (Tusenbach) jt. Retooriliselt on küsitud, kas ei alanud Šapiroga uus, „ebakindla, enesest ja maailmast kummastavalt distantseeruva inimese hingeelu peentöötluse etapp” eesti teatris (Vellerand 2003: 245). Peenetundeliste Tšehhovi-rollide loojatena kerkisid esile eeskätt Ants Eskola ja Jüri Järvet; Eskolalt lisandus eelmainituile veel „Ivanovi” nimiosa Maria Knebeli külalislavastuses (1971 Draamateatris). 1977. aastal lavastas Adolf Šapiro Pärnu teatris Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?”, kus sündisid Linda Rummo ja Aarne Üksküla tipprollid Martha ja George; 1980. aastal esietendus tema käe all Draamateatris Lev Tolstoi „Elav laip”, peaosas – endas eeskätt traagilist süüd kandva – Protassovina Mikk Mikiver. 1970. aastaid – ja eesti teatrit pikemaski perioodis – iseloomustab asjaolu, et mitmed tugevad
Eesti näitemängu entusiast Peter Andreas Christoph Johann Steinsberg sündis 1795.aasatl Tallinna-lähedase Lehmja mõisa koka pojana, õppis Tallinnas saksa ja vene kreiskoolis (1809-1812) ja töötas aastail 1817-1824 Tallinna saksa teatri näitlejana, mispeale lahkus oma kodulinnast. Tema elu esapidise käigu kohta on teated ebamäärased; mõningatel andmetel olevat ta tegelenud Saksamaal kaubanduse alal. "Krappi Kaie willetsuse" osasles Steinsberg ka osatäitjana, samuti nagu ta mängis nimiosa 1824.a. suvel Pärnus lavastatud kahevaatuslikus jandis "Permi Jago unne-näggo", mille näitleja oli koostanud Kotzebue komöödia "Der Trunkenbold"("Lakkekauss") järgi. Selles Lääne-Euroopa kirjanduses laialt levinud süees (Kotzebue eeskujuks oli taani teatri rajaja L.Holbergi "Mäeotsa Jeppe" - "Jeppe paa Bjerget") kujutatakse, kuidas purjuspäi magama jäänud talumees mõisa viiakse ja saksa kombel riietatakse, et teda pärast ärkamist mõisnikuna austada. Uuest
annaabi.ee 
