Georg Ots (3)

Georg Ots
Georg Ots (1920-1975) oli legend juba eluajal, oli enam kui laulja ja on praegu tuntumaid eestlasi ka väljaspool Eesti piire . Ooperiga puutus Georg varakult kokku. Suureks elamuseks oli A. Rubinsteini ooperi ’’ Deemon ’’ etendus. Nelja-aastane Georg ehmatas väga, nähes, kuidas lavastuses Sinodali laulnud isa ’’tapetuna’’ põrandale vajus. Pärisooperisse jõudis ta tegelikult juba 12-aastaselt. Tõsi küll see piirdus siis kaasategemisega poistekooris G. Bizet ’ ooperis ’’ Carmen ’’. Tema isa, Karl Ots, ei soovitanud pojal laulja ’’okkalist’’ teed valida, vaid õppida hoopis arstiks või inseneriks. Pärast Tallinna Prantsuse Lütseumi lõpetamist 1938. aastal astuski Georg sõjaväe tehnikakooli. Koolipäevil tegeles ta meelsasti spordiga ning tuli 1500 meetri vabaujumises Eesti meistriks.
Siis aastal 1940. 21. juulil taaskehtestati Eestis nõukogude võim. Sama aasta sügisest seisis Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilaste nimekirjas ehitusteaduskonna tudeng Georg Ots. Inseneriplaanidele tõmbas aga kriipsu peale sõda. 1941. aasta detsembrikuus alustati Uraalides eesti rahvusväeosade moodustamist. Ühte neist kuulus 1942. aasta jaanuari lõpust ka Georg Ots. Umbes samal ajal võttis valitsus vastu otsuse eesti kunstirahva ühendamisest tagalas ning tankitõrjerühma ülemast nooremleitnant Georg Otsast sai Eeti NSV Riiklike Kunstiansamblite (ERKA) koori laulja. Koorijuht Harald Uibo kirjutas 1970. aastal juubeliartiklis Georg Otsale:’’ Esiotsa võeti Sind koorilaulaks, aga dirigente häiris see, et Su hääl liiga välja kostis , ja ’’karistuseks’’, mille Sa muidugi olid ära teeninud, pandi Sind koori ette laulma. Aga kuna see ’’häda’’ oli parandamatu ja aastatega süvenev, kõrgendati karistusmäära veelgi ja otsus kõlas – eluaeg soolot laulda .’’ Esinemiste põhirepertuaariks kujunes nõukogude heliloojate estraadilooming ja rahvaviisid, lauldi sõjaväeosades ja hospidalides. Pärast sõda Georg Otsa õpingutee jätkus, kuid mitte enam Polütehnilises Instituudis, vaid Tallinna Muusikakoolis . Tema erialaõpetajaks sai rahvusvaheliselt tunnustatud laulja Tiit Kuusik .
7. novembril 1944. toimus esimene ooperietendus äsja vabastatud Tallinnas. ’’Estonia’’ teatri kollektiiv tõi lavale P. Tšaikovski ooperi ’’ Jevgeni Onegin’’ Georg Ots laulis ooperikooris. Juhus tahtis, et sel ajaloolisel etendusel pääseks solistide hulka ka Georg Ots. Kuna Zaretski osatäitja oli haigestunud ja Otsal tema osa selge, pidi ta Zaretskina lavale tulema . Järgmised aastad tõid juurde uusi osatäitmisi nii ooperis kui ka operetis .
Tavakohase nelja aasta asemel lõpetas Georg Ots Tallinna Muusikakooli kahe aastaga 1946. aastal ning astus seejärel Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus ta erialaõppejõuks jäi endiselt Tiit Kuusik. On imetlusväärne, kui palju jõudis Georg Ots tudengina korda saata! Edukatest õpingutest andsid tunnistust head eksanihinded, õpingute kõrval leidis Ots aega esinemisteks raadios ja kontserdilavadel. Lisagem siia juurde veel mõne aasta jooksul loodud ligi paarkümmend lavarolli. Ainuüksi 1949. aasta tõi kaasa osatäitmisi kaheksas uuslavastuses. Õnnestunuimaks kujunes neist nimiosa täitmine ’’Jevgeni Oneginis’’, mille eest talle veel tudengina määrati riiklik preemia. Lõpuks sooritas ta ka konservatooriumi lõpueksami. Konservatooriumidiplom ei toonud mingeid erilisi käegakatsutavaid muudatusi. Jätkus töö teatris, esinemised kontserdilavadel. 1951. aastal viis kontserdireis laulja esimest korda välismaale: eesti ja läti kunstnike grupis laulis Ots soome linnades. Ka hilisemad Soome sõidud kujunesid edukaiks. Georg Otsa populaarsuse kasvuga sagenesid küllakutsed. Leningradis on ta Rigolettona lavale astunud üle kümne korra lisaks veel mõniteist ’’ Rigoletto ’’ lavastust teiste linnade ooperteatreis. 1963. aastal langes ühele nädalale tervelt kuus etendust, millest kaks toimusid Leningradis. Publiku vaimustusest kõnelgu üksainus fakt: ’’Estonia’’ teatri külalisetendusel Leningradis 1962. aasta oktoobris kutsuti Georg Otsa A. Rubinsteini ’’Deemoni’’ nimiosatäitjana pärast ooperi lõppu aplausiga tagasi koguni kaksteist korda! Leningradis on Georg Ots ainuüksi Deemonit laulnud üle neljakümne korra, lisagem juurde menukad esinemised Riias, Vilniuses, Kaunases ja mujal.
Verdi ooperite juurde sattus Georg Ots esimest korda üliõpilasena 1950. aastal. Kuna Germonti osatäitja ’’Traviatas’’ oli haigestunud, tuli etenduse päästmiseks partii ühe nädalaga selgeks õppida. See põgus kokkupuude Germontiga (Ots laulis tookord ühelainsal etendusel) ei jäänud viimaseks . Kakskümmend neli aastat hiljem sai Germontist Otsa viimane ooperiroll. Selle kahe tosina aasta sisse mahtusid aga veel Verdi viis erineva sisemaailmaga ooperikangelast.
Kui Amonastro ’’Aidas’’ (1964), mida Ots on kolmel korral edukalt laulnud ka väljaspool koduteatrit, jäi laulja natuurile oma keevalisuse ja kindlameelse juhiloomusega natuke võõraks siis teised – René ’’Maskiballis’’ (1961), Jago ’’Othellos’’ (1963), Rigoletto (1968) ja Rodrigo de Posa ’’Don Carloses’’ (1971) said teenitult suure menu osaliseks . ’’Georg Ots jõudis Jagona laulva näitleja kõrgeimasse meisterklassi. Saavutas muusika ja mängulise külje ning sisemise ja välise orgaanilise põimingu, kujundas rolli erakordse perspektiivitunde ja sihikindla jõudude rakendamisega.’’(H. Tõnson, muusikateadlane) Suurepärane oskus mängida hääle tämbervarjunditega, viimistleda peenimaidki nüansse suhtlemises partneriga lõi karakterilt huvitaima lavakuju Otsa loometeel. H. Tõnsoni sõnade kohaselt oli Jago osalahendus tähtsaka etappiks mitte üksi Georg Otsa, vaid kogu eesti muusikateatri arengus.
Ka ’’Rigoletto’’ osatäitmine kujunes suureks saavutuseks. Omanäolisust G. Verdi ooperikangelase tõlgendusel märgiti ära Eesti NSV Teatriühingu 1968/69 aasta hooajapreemiaga. Sama preemia anti Georg Otsale ka järgmisel 1970. aastal Colas Breugnoni osatäitmise eest D. Kabalevski samanimelises ooperis.
Verdi kõrval sai teenitult suure menu osaliseks Georg Otsa kehastatud lavakujud Mozarti ooperites. Oma hääle- ja näitlejaomaduste ning intellektiga oli Ots ideaalne Mozarti-laulja. Kui Verdi puhul võime öelda, et ooperikangelase kuju avaneb eelkõige soolonumbrites, siis Mozarti ooperites on karakterite kujundamisel samaväärne rõhk asetatud ansamblistseenidele. Suure loomingulisuse tundlikkusegs suhtus Georgmitte ainult aariatesse ja duettidesses, vaid ka kõikidesse ansamblitesse ja retsitatiividesse. Suurepärase ansamblistina leidis ta suhtlemises partneritega ootamatuid ja uusi nüansse, mis iga etenduse kordumatu imena publiku mällu jätsid.
Hiigelosaks kujunes 1952. aasta Don Juan , kes võlus oma temperamendi, sarmi ning muusikalise ja lavalise väljendusvabadusega. Georg Otsa näitleja talent nin hääle rikkalik tämbrigamma tegid ’’Figaro pulma’’ 1958. aasta lavastuse nimikangelasest huumorimeelse, targa ja tugeva isiksuse. Looduslapselikult pretensioonitu maailmanägemisega Papageno kukjunes 1964. aasta ’’Võluflöödi’’ lavastuses lausa peakujuks. Kõikidest Georg Otsa kehastatud ooperikujudest ei jõua siinkohal ära rääkida. Õnnestunud osatäitmistest nimetagem veel Porgyt (1966) ja Gianni Schicchit (1972).
Georg Ots on osalenud ka mitmes filmis. 1951. aastal valmis koostöös ’’Lenfilmiga’’ esimene Nõukogude Eesti värvfilm ’’Valguse koordis’’. 1958. aastal tuli ekraanidele I.Kalmani ’’Tsirkuseprintsess’’ järgi tehtud muusikafilm ’’ Mister X’’ Georg Otsaga Mister X osas. Film sai kolossaalse menu osaliseks. Ometi suhtus Georg Ots oma mängu kriitiliselt, pidades õnnestunuks ainult hästi lindistatud muusikat. 1970. aasstal valmis film ’’Kolme katku vahel’’, kus Georg Ots kehastas XVI sajandil Tallinnas elanud eesti rahvusest kroonikakirjutajat Balthasar Russowit. Georg Otsa ooperi-ja kontserditegevus on jäädvustatud mitmetes Eesti Telefilmi muusikafilmides. Ka üleliiduline television ja kino on palju filminud Georg Otsa esinemisi.
Laulja elu- ja loometeest on ilmunud hulgaliselt artikleid ja mitu raamatut (eesti ja vene keeles H. Tõnsonilt ning vene keeles B. Strelnikovilt).1975. a., vaid mõni kuu pärast legendaarse laulja surma omistati tema nimi Eesti ja Soome vahel kurseerivale reisilaevale, sümboliseerimaks kahe hõimurahva kultuurisidemeid, mille üks tähtsamaid loojaid ta oli. Samal ajal sai G. Otsa nime ka Tallinna Muusikakool.
1998/99 avati Tallinna Muusikakoolis kõigile huvilistele klassiruumid , kus on näha fotod G. Otsa tähtsamatest ooperirollidest ning Don Giovanni kostüüm, milles ta seda W. A. Mozarti ooperi tegelaskuju «Estonia» teatris kehastas
Georg Ots oli väga mitmekülgne laulja ja inimene. Loodus oli talle kinkinud kauni tämbriga baritonihääle, sügava musikaalsuse, kordumatu näitlejaande ja meheliku välimuse. Ta mängis hästi klaverit ja valdas mitmeid keeli, mis tulid esitatavate laulude juures kindlasti kasuks. Eesti keele kõrvalt rääkis ta vabalt vene, saksa, soome, prantsuse ja itaalia keelt. Minnes kontserdireisile võttis ta pea alati kavva ka publiku emakeelse laulu.Üldse kuulus ta kontserdikavva üle 500 laulu. Tihti koostas ta oma kontsertide kava väga erinevatest žanritest. Kõrvuti seisid ooperiaariad ja rahvalaulud, levilaulud, romansid ja operetimeloodiad.
Georg Otsa hääl ei olnud täiuslik, kuid sihikindel ja tark töö oma instrumendiga viis tema kunsti täiuseni. Tema lauljatee oli pidev enesetäiendamise tee. Ta oskas väärikalt elada ja parimas meheeas raskest haigusest murtuna, ka surra.
Kasutatud kirjandus: 1)’’Georg Ots’’ NSV Liidu rahvakunstnik
Kaja Irjas, Tallinn Perioodika 1984
2) http://www.otsakool.edu.ee/mine.php?page=ots