Nimetu (0)

Kellele: Urmas Lehtsalu
Teema: Peresaade 13.01.2009
Kellelt: Oili Tänav 11B kaugõpe
Selles pereelu saates räägitakse sellest, et kas laps on oma kodu peegel.Arutatakse selle üle,et kas head lapsed tulevad heast perest ,kas lapsevanemaks olemist peaks õppima,kas tänapäeva lapsed on halvemini kasvatatud .Igale küsimusele oli erinevaid arvamusi.Arvamusele, et kas heast kodust tulevad head lapsed oldi üldiselt ühelmeelel.Minu arvamus on enamjaolt sama aga nagu igal pool on ka siin kindlasti erandeid. Laste kasvatamisel on väga tähtis osa eeskujul kelleks võivad olla vanemad, õed,vennad,vanavanemad või siis mõni lihtsalt tuttav. Kodus kujunevad maailmavaade, moraal , iseloom ja huvide alused. Kodus kus on palju armastust,hoolimistja eneseohverdamist kasvavad tublid lapsed.Lapse kasvamisel ja kasvatamisel on suur vahe.Lapse kasvatamine algab juba imikueas või siis lausa enne sündi juba. Laps kes elab armastavas, hoolivas,teineteisest lugupidavas perekonnas on kindlasti eelis kui lihtsalt heas ja rikkas perekonnas.Lapse halb käitumine tuleb minu arust lihtsalt kasvatamatusestja arendamatusest. Olles ise paljulapselisest perest ühesuguste kasvutingimustega arvan, et kasvamise juures mängivad kõik pisiasjad väga suurt rolli.Meie peres on lastel kõigil ühesugused väärtushinnangud ja kombed aga läbi erinevate sõpruskondade on aga väga erinevad taustad.Väga tähtsaks pean ka sõpruskonda kellega läbi käijakse sest see avaldab suurt mõju lapsele.Kambavaimus tehakse ka seda mida õigeks ei peeta. Saates oli juttu ka lastekodu kasvandikuga kellel nüüdseks oma pere.Tal pole olnud vanemlikku eeskujuja ometi on tal nüüd tubli pereisa. Ta teab mis elu on lastekodus ja seeläbi on andnund kodu ka võõrastele lastele,et neil oleks soojust ja armastust millest ta ise võibolla lastekodus ilma jäi.Ja oma uues peres ta tahab teha kõik selleks et pere oleks õnnelik.Ta töötab raskesti kasvatatavate laste kasvatamisega.Ja arvab ,et musta tsenaariumi pole olemas,et kui tuleb raskesti kasvatav laps siis alati on lootust ümberkasvatamisele. Ja ta tunnistab , et on olukordi olnud kus ei tea mida teha. Kellel seda poleks siis olnud. Arutati ka selle üle, et kas laste kasvatamiseks peaks läbima testi ja kui mõttekad on käsiraamatud.Arvati ,et lastekasvatamine pole koolitarkus ja loodus paneb ise paika ja elukool aitab.Arvan, et kui oleks olemas lastesaamiseks küpsustest siis oleks eesti iive veel väiksem kui praegu. Paljud lapsed tulevad siia ilma planeerimata aga neid oodatakse ja armastatakse sellegi poolest. Kui see oleks läbi testi vanemaks saamine siis minul omal ajal oleks tekkinud selline hulk küsimusi ja kahtlusi, et arvatavasti poleks ma julgenud lapse peale üldse mõtlema hakatagi kuna oleks kartnud, etei läbi testi. Aga kui sulle pannakse sülle laps siis oskused tulevad iseenesest, mitte küll kõik aga siis enam ei ole nii palju küsimusi nad nagu laheneks isseenesest. Seega võiks arvata et inimesele on lapsevanemaks olemine kaasasündinud oskus,mida tuleb lihtsalt lapse kasvades hakata täiendama. Iga lapsevanema kohustus on oma lapsest kasvatada nn. normaalne inimene ja selle tagab lapsega järjepidev tegelemine. Kui selleks on abiks mõni käsiraamat siis las see olla kuigi tänapäeval on internett väga tõhus abiline kus paljud jagavad oma kogemusi ja soovi korral ka nõuandeid. Kaldun arvama ,et kas sealt just suurt abi saab aga jagatud mure on juba pool võitu ja sellestki on abi. Laste kasvatamine on üks vastutusrikkaim amet üldse, sest kui tööl läheb midagi untsu siis üldjuhul annab seda parandada aga lapsega kordust enam pole. Paljud arvavad,et oskavad oma last hästi kasvatada, sest mis seal ikka on tedagi ju on kasvatatud ja teab kuidas seda ju tehti.Varem pole lastevanemate harimisele nii palju aega pühendatud kui tänapäeval .Loenguid toimub ikka suhteliselt palju ja kellel ikka huvi on see saab ka koolitatud. Lapsed on õnnelikumad kui lapsevanem on õnnelikum. Ühel loengul räägiti et naised jutustavad oma potililledega et nad paremini kasvaks ja otsivad neile soodsamad kasvutingimused,et ikka ilus taim kasvaks aga lastele käratatakse nii mõnigi kord kasva juba suureks.Kui hoolitseda oma lapse eest sama hoolikalt,nendega vesteldes,nende jaoks aega leides ja nende vajadustega arvestades siis oleks neil ka parimad kasvu tingimused.Ja seega kasvaks meil tubli ühiskonnas hakkama saav laps.Käsiraamatust ei saa vast ikkagi kõike 1-1le üle võtta jällegi peaks arvestama erinevaid olukordi ja situatsioone.Raamatust saab lugeda teiste kogemusi antud probleemi lahendamisel.Ja saates käis läbi,et palju oleneb raamatu päritolumaast.Igas religioonis on kindlasti ka erinevad probleemid ja seega kehtiksid need nõuanded vaid osaliselt.Mis ühele toimib see teistele enam ei pruugi toimida.Küsimusele,et kas tänapäeva lapsed on halvemini kasvatatud on ka vastuseid mitmeid.Oli arvamus,et lastele andakse liiga suur vabadus ja tänapäeva lastele tuleb kõik liiga kergelt.Arvatavasti see nii on ka,kuna varem hoidsid lapsi ema tööl oleku ajal kas naabri memmed või vanevanemad aga tänapäeval antakse lapsele ka see vabadus et oleks üksipäini ja otsiks ise endale tegevust.Kas siis arvutis õues ringi luusides ja kõikvõimalike asjadega igavust peletades.Varem oli lastel kohustused abistades täiskasvanuid aiatöödega,heinatöödega ja saades selle eest raha.Tänapäeval saab laps raha ka selle eest,et lapsevanemal pole aega lapsega tegelemiseks ja siis makstakse laps lihtsalt kinni.Tänapäeval hakkab vist vabakasvatus natuke taganema sest saadakse aru,et laps vajab reegleid,kombeid ,kohustusi ja piiranguid.Ja olen sellega vägagi ühel meelel kuna omal ajal puudusid minu lapsepõlves kohustused ja piirangud aga sõbrannadel olid siis kohati tahtsin,et ka minul oleks piirangud,kuna seeläbi tunneks,et minust hoolitakse. Lapsele on lausa karistuseks kui temaga ei tegeleta.Aga samas arvan, et suur viga on ka lapse ära hellitamises ja kõikide soovide täitmises. Sellisest lapsest võib saada egoist ja ta ei oska arvestada teiste inimestega enda ümber.On ka seda,et mida minule lapsena peale sunniti ja mulle kohe üldsegi ei sobinud siis üritan praegu ise sama viga vältida.Varem elasid noored mingi aja vanematega koos ja siis jagati nõuandeid aga tänapäeval elatakse eraldi ja nõuandeid ei taheta ,sest see tundub õpetamise ja kamandamisena ja soovitakse ise omad vead teha,et nendest õppida.Kuigi aeg ajalt võiks midagi ikka kuulda võtta ikkagi vanemad ja targemad.Kõik inimesed ei saa lapsevanemateks selle sõna õiges tähenduses ja siin vist ei aita ka kasvatamine ja kahjuks selle pärast ongi meie ühiskonnas niivõrd palju õnnetuid lapsi.Loodan enda praegu kahest lapsest kasvatada täiväärtuslikud inimesed neid armastades,kuulates,hoolides ja nendega tegeledes.