Nimetu (0)

Õpihoiakud ja - motivatsioon
Kalmer Marimaa
Õigete õpihoiakute ja -motivatsiooni kujunemisele võiks kaasa aidata mõistmine, et  täiskasvanutena
olema ise vastutavad oma hariduse omandamise eest. Me ei õpi kõrgkoolis selleks, et eksameid
sooritada ja kutsetunnistust saada (kuigi viimane on formaalselt oluline). Me õpime selleks, et
omandada elukutse ja tulla selles edukalt toime. Õpihoiakutele ja -motivatsioonile võib kaasa aidata
ka teadmine, et elame maailmas, kus üha vähem saab lähtuda motost „elukutse/amet kogu eluks”.
Kuigi see on võimalik, siis üha rohkem  kipub  olema nii, et kas  olude  sunnil või enda tahtmist
mööda  vahetatakse  elus ka ameteid ja elukutseid. Me peame olema valmis muutusteks tööturul.
Meile tuleb kasuks teadmine, millised ametid ja oskused on nõutud praegusel hetkel ning millised
võivad kujuneda nõututeks (või ületäidetuteks) tulevikus. Kui tahame olla aktiivsed tööturul, tuleb
meil tegeleda vastava hariduse omandamisega, kuna me õpime seda enda jaoks, võiks öelda isegi
enda eluspüsimise jaoks. 
Kuigi õpihoiakud ja - motivatsioon  on üksteisega seotud, on nad siiski erinevad nähtused, mistõttu
vajaksid mõlemad eraldi lahti seletamist. 
Õpihoiakud
Hoiak on püsiv valmisolek reageerida teatud kindlal viisil ja on seega inimese isiksuse juurde
kuuluv   nähtus.   Õppimise   tulemust   mõjutavad   meie   hoiakud   õppimise   suhtes   ja   arusaam   enda
võimest   õppida.   Meie   hoiakud   mõjutavad   motivatsiooni.   Kui   see   hoiak   on   õppimise   suhtes
positiivne, on meil kergem olla motiveeritud õppima. Kui see on aga negatiivne, siis puudub meil
ka motivatsioon õppimiseks.  
Kui inimene arvab, et õppimine on tema jaoks raske, siis ta ei pruugi seda üritadagi. Samas unustab
ta, et kui ta on  õppinud  midagi enda jaoks huvitavat, siis pole see  sugugi  raske olnud. Probleem on
selles, et huvipakkuvate asjade omandamist ei peeta tihti õppimiseks, kuigi ka see on õppimine. Kui
inimesel on huvi millegi suhtes, on selle õppimine hulga kergem. 
Õpihoiakuid liigitatakse ka pindmiseks (pinnapealseks) ja süvitsi minevaks (sügavaks).  Pindmise
hoiaku  puhul  soovitakse õppimisega võimalikult  kiiresti  ja vähese  vaevaga  ühele  poole saada.
Eesmärgiks  seatakse  info meelde jätmine ja ülesannete tegemine ilma materjali süüvimata. Õpitavat
ei seostata oma varasemate teadmistega. Võib ka juhtuda, et materjal on liialt uudne ja seetõttu
puuduvad õppijal selle kohta taustateadmised. Õpiülesandeid võetakse tüütu kohustusena ja seetõttu
tekitab   taoline   õppimine   negatiivseid   emotsioone.   Taoline   hoiak   võib   tuleneda   ka   lihtsalt
ajapuudusest.  Süvitsi   mineva   õpihoiaku  korral   püütakse   õpitavat   mõista   ja   enda   jaoks   lahti
mõtestada. Õpitavat  seostatakse  oma varasemate teadmistega ja seda analüüsitakse kriitiliselt, mille
käigus kujunevad isiklikud seisukohad ja arusaamad  õpitava  suhtes. Õpitavat suudetakse seostada
reaaleluga ja seda vajadusel rakendada. Taoline õppimine nõuab rohkem aega, kuid pakub suuremat
rahuldust, kui pinnapealne õppimine. Ollakse positiivselt meelestatud ja õpitav pakub huvi. Süvitsi
mineva õpihoiaku loomisel on oluline roll ka õppejõul, kes ise peab olema õpetatavast huvitatud,
innustatud ja motiveeriv ning valdama võtteid (õpimeetodeid), kuidas õppijad võiksid õpitava kõige
paremini omandada.
1
Nii aitab õppimist soodustavale õpihoiakule ja -motivatsioonile kaasa see, kui õppimist nähakse
positiivse nähtusena ning ollakse  enesekindel  – usutakse enda võimesse õppida. 
Õpimotivatsioon
Õppimist ei saa peale suruda, vaid selleks peab olema soov ja vajadus, mis motiveerib õppima.
Õpimotivatsioon   on   samuti   kujundatav   (seda   on   võimalik   tekitada,   aga   ka   kaotada).
Õpimotivatsioon tuleneb õpivajadusest, millele lisandub  õpieesmärk : me soovime midagi õppida ja
püstitame endale vastava eesmärgi ning oleme motiveeritud seda eesmärki saavutama. 
Õppurid, kel puudub õppimiseks motivatsioon, ei keskendu õpetatavale, vaid mõtlevad millestki
muust . Nende õpetamisest pole mingit kasu. Seega on motivatsiooni olemasolu üks olulisemaid
komponente selleks, et tegevus oleks edukas ja  tulemuslik . Selleks, et õppetöö oleks motiveeriv,
peab see:
* äratama uudishimu
* vastama õppurite võimetele (ei tohi olla liiga raske ega liiga lihtne);
* olema mõtestatud ja kasulik;
* olema võimalikult (tudengeid) aktiveeriv;
* võimaldama  õppuritel rahuldada oma soovi saavutada ja areneda. 
Õpimotivatsiooni jagatakse kaheks: 
Väline õpimotivatsioon – lähtub välistest stiimulitest, mis meid suunavad midagi õppima. Nt soov
leida (paremat) tööd või soov säilitada töökoht, loodetav  palgatõus  jne. Head hinded suurendavad
võimalust saada õppestipendiumi ja  võivad suurendada tõenäosust,  et saame sisse  järgmisesse
õppetasemesse   (gümnaasium   –    kõrgkool    (bakalaureuseõpe   –    magistriõpe    –   doktoriõpe)).
Täienduskursuste läbimine võib aidata tõsta kvalifikatsioonijärku.  Välised motiveerivad  stiimulid
(motivaatorid) võivad meid panna õppima ka siis, kui me sisemiselt pole õpitavast huvitatud, kuid
meid motiveerivad need välised  hüved , mis võivad kaasneda õpingute eduka läbimisega. Seega on
sellest motiivist lähtuvalt võimalik õppida peaaegu igasuguseid toiminguid. Välise motivatsiooni
puuduseks on see, kui õppur on huvitatud rohkem tasust (nt  heast  hindest, ainepunktidest), kui
õppetöö sisust. Nii kujuneb primaarseks tunnustus või tasu, mitte õpitava sisuline omandamine.
Sisemine õpimotivatsioon  – lähtub sisemistest motivaatoritest ja need on seotud inimese enda
sisemise huviga ja sooviga õppida ning areneda. Neist lähtuv õppimine aitab kaasa enesearengule ja
-teostusele,   enda   vaimselt   vormis   hoidmisele,   paremale   orienteerumisele   ühiskonnas   ning
enesekindluse  tõstmisele.  Nt tuntakse  heameelt  mõne uue oskuse omandamisest.  Heaks näiteks
sisemisest  motivatsioonist on laste mängud ja täiskasvanute hobid, mida sooritatakse sisemisest
huvist lähtuvalt. 
Enda õpimotivatsiooni tuvastamiseks on oluline ennast tunda: kes ma olen, milliseks ma tahan
inimesena  kujuneda, millega ma tahan tegeleda jne. 
Välised ja sisemised motivaatorid on sageli üksteisega seotud ja nende vahele võib olla raske piiri
tõmmata. Sageli vajab inimene just väliseid motivaatoreid, et midagi õppima hakata, ja seejärel
võivad mängu tulla ka sisemised motivaatorid.  
Näide: Erinevates ainekursustes leidub erinevalt motiveeritud tudengeid. Mõned neist on sisemiselt
2
huvitatud   konkreetsest   ainest   ja   lähtuvad   oma   õpingutes   sisemisest   motivatsioonist   (nt   huvist,
soovist teada-osata jne). Mõni läbib ainekursuse aga peamiselt seetõttu, et ainepunkte on vaja ja
muidu võib kõrgkool pooleli jääda – väliselt motiveeritud tudengid. Mitmete puhul sisemised ja
välised   motiivid   kombineeruvad   –   pakuvad   huvi   nii   teema   kui   ka   ainekursuse   läbimise   eest
saadavad ainepunktid. Ka motivatsiooni tase on erinev: mõni on rohkem, mõni vähem (sisemiselt
ja/või väliselt) motiveeritud.
Näide   töövaldkonnast:   Soovis   teha   karjääri   võivad   kaasa   mängida   nii   sisemised   kui   välised
motivaatorid. Tööalane karjäär võib ahvatleda palgatõusuga (väline motivaator), aga see võib
lähtuda ka inimese soovist end teostada ja proovile panna (sisemine motivaator). Sageli on need
kaks aga jällegi  seotud:   eneseteostus  on ahvatlev  ning ahvatlev  on ka palgatõus (millele  võib
lisanduda ka prestiiž  teiste  silmis , mis on samuti üks olulisi väliseid motivaatoreid).
On täheldatud, et õppimise käigus õpimotivatsiooni intensiivsus muutub. Kui õppimise alguses
tehakse   suuri    edusamme ,   siis   õppimise   käigus   areng   aeglustub   või   peatub   täiesti.   Kui   sellest
punktist üle saadakse, toimub areng taas tõusvas joones. Seda protsessi on seletatud järgnevalt:
õppimise   alguses   ollakse   väga   innustunud   ja   õppimisele   keskendutakse   üsna   intensiivselt.   Nii
tekivad kiiresti uued teadmised ja oskused. Tekib tunne, et lõpptulemus on peatselt saavutatud.
Kuna vilumuste saavutamine nõuab siiski palju harjutamist ja rutiinset kordamist, kus edusammud
pole   enam   niivõrd   märgatavad,   võib   tekkida   tüdimus,   mis   vähendab   motivatsiooni.   Kui
motivatsioon taastub, hakkavad tulemused taas paranema. 
Iga   õppija   kogeb   õpingute   käigus   vähem   või   rohkem   motivatsiooni   langust.   Motivatsiooni
tugevdamiseks on välja  pakutud  järgmisi võtteid (Beljajev & Vanari 2005: 33):
- määra õppimismotiivid ehk mõjuvad põhjused pingutamiseks;
- sea endale reaalsed eesmärgid;
- naudi õppimist;
- suhtu õppimisse positiivselt;
- määra kindel  ajakava ;
- ära mõtle õppimisele vabal ajal;
- võrdle oma  varasemaid õppimistulemusi praegustega;
- selgita välja, mida on oluline õppida;
- katseta  erinevaid õppimisviise ja –võtteid;
- seo õpitav reaalsete eesmärkidega oma elus;
- hoia oma õppevahendid korras ja funktsioneerivana;
- premeeri end heade õpitulemuste eest.
Õpimotivatsioon sõltub ka õpitingimustest. Seega on oluline, et õppija on õppimisse kaasatud, tal
on positiivne hoiak õppimise suhtes, õppimine omab tema jaoks tähendust ja seda toetatakse ning
tema tulemusi ja kompetentsust tunnustatakse. 
Peamiselt kasutatud kirjandus
Beljajev,  R.,  Vanari,  K. 2005.  Õppimine  ja õppimisoskuste  arendamine  täiskasvanuna.  Tallinn:
Sisekaitseakadeemia.
https://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/16254/Oppimine_oppimisoskuste_arenda mi
ne.pdf?sequence=1
Karm, M. 2013. Õppemeetodid kõrgkoolis. Tartu: SA Archimedes.
http://primus.archimedes.ee/sites/default/files/Oppemeetodid.pdf
3
Märja , T., Lõhmus, M.,  Jõgi , L. 2003.  Andragoogika . Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Tallinn:
Kirjastus Ilo. 
Rakenduspedagoogika õpik. 2002. Tartu: Kaitsejõudude peastaap.
http://rapla.kaitseliit.ee/files/rapla/img/files/Rakenduspedagoogika.pdf
4