Nimetu (0)

Referaat
Prostitutsioon - inimkaubanduse vorm või vaba valik?
Saaremaa Ühisgümnaasium
Marii Keerd
12C
Inimkaubandus ja prostitutsioon
Enamik inimkaubanduse ohvritest maailmas on naised ja lapsed, keda kuritarvitatakse prostitutsioonis, seega on inimkaubandus ja prostitutsioon otseselt seotud. Kui ei oleks prostitutsiooni, ei oleks ka vajadust kaubitseda üha uusi ohvreid sellesse sektorisse. Inimkaubanduse tunnuseid leiab vahendatud prostitutsiooni juures – kui isik on petetud prostitutsiooniga tegelema või isikut on petetud prostituudina tegutsemise tingimustega; kui isikut on sunnitud jõu või ähvardustega prostitueerima; kui isiku haavatavat seisundit , st sotsiaalset, majanduslikku ja/või psühholoogilist haavatavust on ära kasutatud tema ekspluateerimiseks prostitutsioonis. Inimkaubandusest ei saa rääkida juhul, kui prostitueeriv isik on alustanud selle tegevusega omal algatusel ja tegutseb täielikult omal käel.
Prostitutsioon on seksuaalteenuste osutamine tasu eest. Prostitutsioon kitsamas mõttes on elukutselise prostituudi tegevus: seksuaalteenuste müük raha eest. Prostitutsioon laiemas mõttes võib tähendada mistahes hüvitiste saamist seksuaalse suhtlemise eest: kingitusi, soosingut, karjääri jmt. Ülekantud tähenduses nimetatakse prostitutsiooniks või prostitueerimiseks ka igasugust kõlbeliselt ebaväärikat käitumist kasusaamise nimel.
( http://et.wikipedia.org/wiki/Prostitutsioon )
Prostitutsiooni tekkepõhjused
Prostitutsioonil võib olla mitmeid tekkepõhjusi. Meie ühiskonnas on need põhjused jätkuvalt majanduslikud. Seda väidet kinnitab asjaolu, et prostitutsioonilaine tõusul 90-ndate keskel olid sellesse võrdselt haaratud nii eesti kui ka vene rahvusest naised, sest majanduslik olukord riigis oli kõigi jaoks raske, eriti suure töötusega piirkondades. Nüüd, kui inimeste elujärg on paranenud ja eesti keelt kõnelevatel naistel tekkisid paremad võimalused töö leidmiseks on prostituutide seas  ülekaalus vene keelt kõnelevad naised.
( http://www.tugikeskus.ee/moodul.php?moodul=CMS&Komponent=Lehed&id=81&m_id=257 )
Eestis on üsnagi levinud arusaam, et prostitutsiooni puhul on tegemist vabatahtliku tegevusega just nii omale elatist teenida. Uurimus võimaldab avada tagamaid, kuidas prostituudiks hakatakse ja selgitada, kuivõrd on tegemist vabatahtliku valikuga, või tegutsevad prostituudid sunni ja ähvarduste survel . Otsest sundi prostituutide värbamisel esineb, aga suhteliselt harva. Küll aga on mitmeid kaudseid tegureid, mis noori tüdrukuid prostitutsiooni lükkavad. Tavapäraselt on nendeks: poolelijäänud haridus, elukutse puudumine, suutmatus end tööturul müüa, vägivald lapsepõlves, varane seksuaalelu ja vägistamised, sõltuvus alkoholist ja narkootikumidest jms. Tüdrukud, kes ei leia omale kohta normaalses tööelus ja kellede isiksus on vägivalla tagajärjel hävitatud, on kergelt seksiärisse värvatavad
Samas mitte kõikidest tüdrukutest, kelledel on sarnane karm minevik , ei saa prostituute. Seksiärisse satub vähesel määral ka neid naisi, kes on üles kasvanud normaalsetes tingimustes ja kellede lapsepõlves puudus vägivald. Raha ja võimalus töötada välismaal on olulised motiivid seksiärisse sisenemisel. Keskmiselt teenivad prostitutsiooniga tegelevad naised ca 11 000 EEK kuus, mida on napi hariduse ja kindla elukutseta noorel naisel legaalsel tööturul üsnagi võimatu saavutada. Ühine joon enamikule prostituutidest on nende riskilembelisus ja see, et nad otsivad võimalust saavutada läbi seksiäri rohkem materiaalseid hüvesid, kui võimaldavad nende haridustase ja tööalane ettevalmistus. Sageli on tegemist naiivsete ja romantiliselt meelestatud noorte inimestega, kes ei suuda oma vähese sotsiaalse kogemuse tõttu ette näha, mida seksiäri endast tegelikult kujutab ja kuivõrd raske on sellest välja tulla.
Probleemid
Prostitutsiooni kaasatud on noored naised 85% on kuni 30-aastased. Vanemaid kui 35-aastat on vaid 6%. Oma keha müümisega alustatakse varakult, pooled kuni 18-aastaselt, ¾ kuni 21- aastaselt. Kaua selles valdkonnas töötada ei suudeta, keskmiselt peetakse vastu 4 - 5 aastat. 6 aastat ja kauem on töötanud iga viies naine. 70% on mitte-eestlased, kelledest 2/3 ei oma Eesti kodakondsust. Eestlasi on vaid 30%. ¾ elab Tallinnas või Ida-Virumaal. Iga kümnes Tartus või Pärnus. Iga viies elab väiksemates linnades ja maal. Madal haridustase, 2/3-l on vaid alg- või põhiharidus. Iga neljas on lõpetanud keskkooli. Elukutset omab vaid iga neljas, kes on lõpetanud kas kutse- või keskeriharidust andva kooli.
Pooled prostitutsiooniga tegelevad naised elavad samal ajal pereelu . 47% on (vaba)abielus või omavad kindlat partnerit, 53% on üksikud. Igal kolmandal on lapsed. Põhiliselt omatakse ühte last. Mõistvat suhtumist oma tegevusse on naistel oma lähiringkonnast raske leida. Pooled saavad loota oma sõbranna , iga neljas poiss-sõbra või abikaasa/partneri mõistvale suhtumisele Lähisugulaste poolset toetust omab vaid kuni 5% vastajatest. Ema/isa või õde/vend ei oska tihtipeale isegi aimata, millega nende tütar või õde tegeleb. Võib järeldada, et paljud prostitutsiooniga tegelevad naised elavad üsnagi suures isoleerituses ja üksinduses. Seda näitab ka vastus küsimusele: „Kas Teil on mõni väga lähedane sõber või inimene, keda saate täielikult usaldada ?“ Jaatavalt vastas vaid 52% naistest. Sellise olukorraga kaasneb isoleeritus , mis rõhub inimese vaimsele tervisele.
Eesti naisi viiakse ka välismaale
Välismaale intiimteenuseid pakkuma satuvad Eestist pärit tüdrukud eelkõige kohalike vahendajate rahvusvaheliste kontaktide kaudu. Siit järeldub, et eesti prostitutsioonivahendajad moodustavad ühe osa rahvusvahelisest naistega kaubitsemise võrgustikust. Küllalt kõrge (39%) on ka nende tüdrukute osakaal, kes siirduvad välisriiki omal käel ja otsivad endale ise kohapeal vahendaja. Iga viienda tüdruku on välismaale tööle kupeldanud tema enda poiss-sõber. 17% on kasutanud töövahendusfirmade teenuseid. Iga kümnes välisriiki töölesuundunud tüdruk on langenud pettuse ohvriks ja tunnistab , et tegelikult lootis ta sealt leida mingit teistlaadi tööd, kohapeal aga selgus, et tal tuleb hakata tegelema hoopis intiimteenuste pakkumisega.
Riskid
Vägivalla risk on prostituudi elus väga kõrge. Valdav on psühholoogiline vägivald ( solvamine ja alandamine), mida on kogenud 59% vastajatest . Sageli tuleb ette ka füüsilist ja seksuaalset vägivalda, iga kolmas-neljas naine omab kogemusi nende vägivalla liikide osas. Kliendid on tüdrukute suhtes vägivaldsemad. Verbaalse vägivalla järel domineerib jõhker füüsiline vägivald, nagu peksmine käte ja jalgadega. Peksmine kliendi poolt on osaks langenud igale kolmandale - neljandale tüdrukule. Kolmandale kohale jääb seksuaalvägivald, kus tüdrukut sunniti vahekorras olles tegema asju, millest ta on keeldunud. Kliendipoolse seksuaalse sunni kogemus on igal neljandal tüdrukul.
Prostitutsiooni hind on kõrge, 2/3-l seksiärisse kaasatutest on pikaajalised tervisehäired. Kõige rohkem on vastajatel probleeme närvidega ja kõhupiirkonna vaevustega, igal viiendal on välja ravimata suguhaigused. Küsitletud ei tegele kuigivõrd järjepidevalt enese ravimisega. Viimase 12 kuu jooksul oli igal teisel tõsine terviseprobleem, mis oleks eeldanud arsti poole pöördumist, kuid seda nad ei teinud. Üheks põhjuseks, miks arsti juurde ei minda, on haigekassa kaarti puudumine. Vaid pooled omavad haigekassa kaarti. Prostitutsiooni kaasatud naised püüavad end ise ravida. 50% neist tarvitab pidevalt mingeid ravimeid.
Konkreetsetest abisoovidest selgub , et pooltele prostituutidele on esmatähtis väljuda seksiärist ja alustada tööd legaalsel tööturul. Nii vajatakse kõige rohkem abi, et leida tasuv ametlik töökoht (49%), asuda õppima ja omandada elukutse (36%). 40% vajab tasuta meditsiinilist abi. 28% jaoks on oluline saada tasuta kondoome ja medikamente. Iga neljas vajab psühholoogi abi või tugiisikut. Vähemolulised on vastajate jaoks narkomaania, AIDS /HIV viiruse ja alkoholismi ravi.
(Allikas: Prostitutsiooni kaasatud naiste uuring. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut. 2005)
Mis oleks lahendus?
Tuleb muuta ühiskonna suhtumist. See on juba tublisti muutunud paremuse poole, sest täna koolilapsed enam ei kirjuta oma kirjandis , et „tahavad saada prostituudiks, et emale ilusat jopet osta“, vaid unistavad õpingutest välismaal ja hiljem tulutoovast tööst Eestis. Kuid kasvuruumi veel on. Ühiskonna moraali seisukohast on tähtis kasvatada negatiivset hoiakut inimeste suhtes, kes oma sissetuleku saavad naisi müües, olgu nad siis kupeldajad, autojuhid, hotelliomanikud või oma korteri või maja bordellile üürinud eraisikud.
Kuid ühiskonna tõrjuvast hoiakust üksi on vähe. Oleks vaja rakendada karistavad meetmed nende suhtes, kes oma tegevusega prostitutsiooni soodustavad. Kupeldaja koht on vanglas, hotelli- või taksofirma omanik peaks litsentsiga hüvasti jätma, bordellile ruumide rentija peaks kogu oma hõlptulu riigile trahvina maksma ja veel enamgi.
Prostitutsiooni ohjamiseks on olemas kõik eeldused: ühiskonna ootused korra suhtes; piisav seadusandlik baas; politsei valmisolek ja pädevus ; koolitatud ja kogemustega sotsiaalvaldkonna inimesed, kes oskavad ja tahavad hätta jäänud naisi abistada.
Tulemuslikuks prostitutsiooni kontrolli alla võtmiseks peab riik toetama vastavaid sotsiaal- ja rehabilitatsiooniprogramme ja arendama tegevusi, mis aitavad likvideerida prostitutsiooni tekkepõhjusi (integratsiooni tõhustamine, tööhõive , sotsiaalne turvalisus). See kõik on aga aega, jõudu ja ressursse nõudev tegevus, millega jõuame teadmiseni, et prostitustioon on hetkel probleem, mida eemaldada on võimatu.
Antud hetkel tuleb sellega leppida, sest laita neid, kes sellise tee valisid põhjusega, et toita oma pere, on väär ja alatu. Ilma rahata meie ühiskonnas ellu ei jää ja seepärast tekivadki need varjuküljed, millele keskmine inimene- kindla töökohaga igapäevaselt ei mõtle.