Nimetu (0)

Minu kokkupuude sotsiaalhooldussüsteemiga
Liis Viin
Lapsehoidja I kursus
Tartu Tervishoiu kõrgkool
Lapsena leidsin end mitu korda situatsioonist, mil olin paljajalu lehmakoogi sisse astunud . Mänguhoos, joostes venna eest või liblika järel. Nii avastasin end ka sel varakevadel „liblikat” püüdmas koos paarikümne teise entusiastliku noorega, kellel oli sooviks osaleda projektis „Vanem Vend Vanem Õde“ . Sel hetkel ei osanud ma aimata, et ühel hetkel ootab mind ees karjamaa - vasika ning „lehmakoogiga“.
Lennart Georg Meri on öelnud: „ Olukord on sitt aga see on meie tuleviku väetis“. Kirjeldaksin sellega osakest meie noorsoost. Ma ei ole veel see vanem daam, kes päise päeva ajal bussis vihase pilguga ropendavaid noorukeid vaataks või neil tõusta paluks, kuna viisakas on vanemale generatsioonile istet pakkuda. Ma lihtsalt arvan, et samal ajal võib-olla üritavad lapsevanemad ja kool teha koostööd, et see noor sealt bussist jõuaks ikka järgmisel päeval kooli ja lõpetaks siis vähemalt põhikooli. Sest neist, „verbaalsetest geeniustest“ , peaksid saama ju kunagi täisväärtuslikud täiskasvanud, kes käivad tööl ja kasvatavad oma lapsi.
Paljudes peredes ei ole kedagi õpetusssõnu jagamas ega takistamas nooremaid kodanikke kasvamast liiga kiiresti suureks. Puuduvad eeskujud , kes seisaks lapse eest ja suunaks teda. Samas on mõnel sellisel noorel rohkem elukogemust, kui minul 24-aastasena. Tänu millele said nad endale sellise kogemustepagasi?
Teatavasti ühines Eesti vabariik aastal 1991 ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) lapse õiguste konventsiooniga, mis tagab lapse heaolu ja turvalisuse. Sellele tähtsale paberile on ka märgitud nooruki kohustused vanemate, ühiskonna ja kaasinimeste ees. Samuti on lapse ülesandeks käia koolis ja hoolida oma tervisest. Sealt võib muuhulgas lugeda, et alla 16-aastane noor ei või ilma täiskasvanust saatjata pärast kella ühteteist õhtul väljas viibida. Samas võime kaubanduskeskustes leida koolipäevadel noorukeid, kes hoone sissepääsu paratamatult kooli uksega segamini on ajanud. Näeme suitsetavaid noori, kellel selle tegevusega vahele jäädes, tuleb alaealiste komisjonis käia. Samuti on lugematuid tagaotsimise juhtumisi olnud tänu sellele, et noor lahkub kodust vanemat teavitamata. Kõik need on ühe mõtlemisvõimelise indiviidi otsuste tagajärjed. Tal peaks olema kuni 18- aastaseks saamiseni keegi, kes ütleks, et tal on vaid loetud kohustused siin riigis, mida peab täitma.
Olles olnud varem kursis mõne taolise juhtumiga, tundsin kevadel korraks, et minust võiks saada ühe nooruki jaoks see keegi, kellel oleks nii mõndagi talle öelda. „Vanem Vend Vanem Õde“ projekt oli minu jaoks viis uurimaks lähemalt ühe pahuksis noore elu. See on iseenesest õilis ettevõtmine, mille läbi leitakse endaga või teistega vastuolus olevatele lastele tugiisikud. Uudishimu ja samas võimalus olla tarkade sõnade jagajaks oli põhjus, miks ma eelnimetatud projektis otsustasin osaleda. Kuid kas mu sooritused olid eesmärkide kõrgusel?
Mingist aspektist küll, kuigi seda kirjutades pean silmas asjaolu, et osutusin hoopis nooruki ema vajalikuks käepikenduseks. Leidsin ennast korduvalt situatsioonist, kus korraga sai minust lapsevanem , psühholoog ja lõpuks võib-olla see „ vanem õde“. Ei olnud ka üllatus, kui mina pidin olema isik, kes lapsele politseijaoskonda järgi läheb, sest ema pidas vajalikuks linnast ära sõita. Kuigi seaduse ees ma ei ole lapse eest vastutav . Samas oli „õde“ kaks päeva varem tagaotsitavaks kuulutatud. Kes siis lõpuks täidab vanemale usaldatud kohustust kaitsta ja tagada lapse huve? Ei saa naiivselt eeldada, et nooruk täidaks konventsiooni, kui vanemgi seda ei tee. Minu „väike õde“ oli see, kes ei pidanud ühtegi lapsele ettenähtud kohustust täitmisväärseks. Mida ma teda tundma õppides ei saanud ka ette heita, sest nii palju kui on lapsel kohustusi, on neid ka lapsevanemal tema ees.
Tugiisiku eesmärgiks oli tegelikult lapsega kohtuda ning leida talle meelepärast tegevust. Näidata noorele , et teistmoodi on ka võimalik elada. Olingi olukorras, kus lapsevanem eeldas minult seda, et minuga kohtumise järel saab tema tütrest taas tubli õppur ja sõnakuulelik noor tütarlaps. Oli olukordi , kus tundus, et tema möödalaskmised pidin siluma mina. Mõistsin kuude möödudes, et valukoht polnud laps, vaid tema ema, kes jäikade reeglitega majandades lapsel minna lasi, kuna ei suutnud kompromisse luua. Juhtusin ühel päeval kakaotassi taha „õega“ rääkima. Jutust lähtuvalt võisin põhjuseid leida juba vanemast generatsioonist , kus olulist rolli mängis nooruki vanaema. Selgus, et range režiim oli alguse saanud juba nõukogude ajal, sest vanaema nõudis omal ajal täpselt sama kõrgeid ja märkimisväärseid saavutusi enda tütrelt. Tulemuseks oli kõrgharidusega töötu ema, kes toidab last sotsiaalabi pakkidest. Ilmselgelt ei ole siis lapse jaoks selline kasvatusmeetod järgimist väärt. Selgusid ajapikku põhjused, miks temast sai mu ajutine hoolealune. Sain teada tema pahandustest ja konfliktidest, kuid samas selle niinimetatud päästeoperatsiooni keskel ei mõistnud ma, miks üks kooli psühholoog suunas lapse sellisesse projekti, kui silmnähtavalt võis probleemide kasvulavaks pidada hoopis lapsevanema tõekspidamisi. Konventsioonis on kirjas, et riik peab kandma hoolt selle eest, et kõigi laste õigused oleksid tagatud ja et hädasolevatele lastele osutatakse õigeaegset ning vajalikku abi. Tundus, et üheks osaks hoolekandest oli kooli psühholoog, kelle eesmärgiks oli probleemile lahendus leida ja kergemaks variandiks kujunes lapse suunamine. Nimetaksin seda puhtaks mugavuseks. Last on kergem voolida kui täiskasvanut, kel on enda arvates väljakujunenud õiged ja eluterved arusaamad ühest ideaalsest lapsest ja tema kasvatamisest. Puutusin isegi tüdruku otsimiskampaania käigus kooli psühholoogiga kokku. Ja mindki üllatas, et ta pani minu päevakohustuste nimekirja otsida üles nooruk, kes on lahkunud teadmata suunas, teadmata kellaajal . Mulle esitati küsimusi, mis peaks olema ammu elementaarne inimese jaoks, kes on suunanud nooruki säärasesse projekti. Kui pädevad on siis koolipsühholoogid tegemaks selliseid otsuseid? Sest ometigi on nemad need, kelle poole paljud noored suuremas hädas pöörduvad. Samas kõigile sobivat lahendust pole ilmselgelt võimalik leida. Nii ei leidnud minagi enda ega „õe“ jaoks sobivat moodust, kuidas seda projekti jätkata. Minule kui vanemale õele, leiti küll palju funktsioone, mida ma aga kahjuks eesmärkide kõrgustelt täita ei suutnud.
Aitajaid abistavad otsuste tegemisel määrused, seadused ja tõekspidamised. Mina lähtusin projektis olemisel tõekspidamistest ja koolitusest, mis ma selle raames sain. Usun, et paljud noored on tänu tugiisikutele uuesti joonele saanud, kuid see kõik peaks toimuma koostöös vanemate, kooli ja tugikeskus. Kui aga osale neist projekti eesmärk ja kohustused arusaamatuks jäävad, siis võin sellest tulenevat emotsiooni ja ka tulemust pidada negatiivseks.