Nikolai Nekrassovi eluloo kirjeldus (0)

Nikolai Nekrassov
Nikolai Aleksejevitš Nekrassov sündis 10. detsembril 1821 . aastal Ukrainas. Tema isa oli Aleksei Nekrassov, kes teenis vene imperialistlikus armees. Nikolai ema, Aleksandra Zakrzewska, oli Poola aadlik , kes oli pärit Varssavist . Nikolai Nekrassov kasvas üles Greshnevos, Jaroslavi provintsis , oma isa esivanematelt päritud mõisas Volga jõe kaldal . Seal nägi ta pealt rasket Volga paadimeeste sunnitööd. Tema isa varajane lahkumine vene armeest ja tema avalik töö maakonna inspektorina põhjustasid talle palju pahameelt mille tulemuseks olid viha naiste ja talupoegade vastu. Sellised kogemused traumatiseerisid noort Nikolaid ja määrasid kindlaks tema luuletuste teema- vene talupoegade ja naiste saatuse . Nekrassov austas ning imetles oma ema ning hiljem väljendas oma armastust nende vastu oma kirjutistes. Nikolai ema mängis olulist rolli tema arengus, tema armastus ja tugi aitasid noorel poeedil üle elada traumeerivad kogemused lapsepõlvest. Ta õppis Jaroslavli Gümnaasiumis viis aastat (1832- 1837 ), kuid näitas vähe huvi üles õpingute vastu. 1838. aastal lasi ta isa ka Nikolail sõjaväelist elu tunda, ta saatis Nikolai 16-aastaselt Peterburi sõjaväeakadeemiasse. Ta läks sõjaväeakadeemia asemel Peterburi Ülikooli, kus tal tekkis võimalus õppida, mida ta tegi 1839. kuni 1841. aastani. Nekrassovi isa ei toetanud oma poega enam peale seda, kui ta ülikooli pärast sõjaväest lahkus, tänu sellele elas ta ekstreemsetes tingimustes vaevalt ots-otsaga kokku tulles. Pärast oma esimese luulekogu ”Unelmad ja helid” avaldamist 1840. aastal sai kuulda ta venemaa 19.sajandi kõige tähtsama kirjanduse kriitiku halvustavat arvamust oma töö kohta. Nekrassov läks isiklikult raamatumüüjate juurde ning eemaldas kõik koopiad oma esimesest luulekogust.
Nekrassov liitus Otetšestvennõje Sapiski töötajatega kriitiku Belinski käe all ning sai temaga lähedasteks sõpradeks. Üsna pea märkas Belinski Nikolai talenti ja edutas teda nooremtoimetaja positsioonile. 1843. kuni 1846. aastani toimetas ta erinevaid väljaandeid. 1846. aasta lõpul saavutas ta populaarsuse Pjotr Pletnevi ajakirjas mis on tuntud ka kui “Sovremennik”. Suur osa töötajatest, kaasaarvatut Belinski, hülgasid Pjotr Krajevski ajakirja ning liitusid ”Sovremennik”-ga et teha
koostööd Nekrassoviga. 1848 aastal, andis Belinski Nekrassovile õigused avaldada artikleid ja muud materiali mis oli originaalselt plaanitud almanahhi jaoks. Nekrassov andis ajakirja Sovremennik välja 1847. kuni 1866. aastani. 1868.st aastast andis ta välja ajakirja Otetšestvennõje Sapiski. Nikolai Nekrassov
töötas üle kümne aasta talurahva elu käsitleva epopöa „Kellel on Venemaal hea elada” kallal, mis tal jäigi lõpetamata.
Ta kannatas kroonilise kopsuhaiguse kallal, mille pärast pidi ta veetma kuid soojemas kliimas, põhiliselt Itaalias. 1875. aastal diagnoositi tal soolevähk. Tema sõbrad maksid operatsiooni eest, mille viis läbi üks oma aja parimatest kirurgidest, Dr. Bilroth, kes kutsuti sinna Viinist. Vaatamata operatsioonile, haigusest võitu ei saadud vaid lihtsalt pikendati tema kannatusi. Nekrassov kannatas veel kaks aastat. Sellel ajal kirjutas ta oma viimased teosed, mis olid täis sureva poeedi kurbust ja tarkust. Nikolai Nekrassov suri 8. jaanuaril 1878. aastal Peterburis. Nekrassovi matustel Novodevitši Surnuaias, Peterburis, osalesid paljud. Fjodor Dostrojevski märkis tema kohta ära, et ta oli suurim vene luuletaja pärast Alexander Puškinit ja Mihhail Lemontovi.
Tema järgi kandis nime 1963-1995 aastani Madala tänav Tallinnas. Nekrassov käsitles jõulises, rahvalaulu rütmi ja intonatsiooni järgivas luules talurahva häda ja kannatusi. Nikolai Nekrassov oli Vene kirjanik ja kriitik ning Vassarion Belinski kaastööline. Luuletajakuulsuse tõi talle 1856 Moskvas ilmunud luulekogu. Ta demokratiseesis vene luulet, nagu seda olid teinud M. Lermontov ja N. Gogol. Nikolai Nekrassovi luule temaatikas on kujutatud kõiki oma aja nähtusi ja ühiskonna kihte, kuid luule peamiseks objektiks on siiski töö- ja talurahvas .

Näited tema loomingust: „ Tuul las tulla”, „luule”, "Laul Jerjomuškale", " Koolilaps ", „Kellel on Venemaal hea elada”, „Külalapsed”, „ Pakane punanina”