Näkimadalad I (8)

Näkimadalad I
Herman Sergo
Teos on välja antud aastal 1984 kirjastuse „Eesti Raamat” poolt. Autor on Herman Sergo. Tegemist on ajaloolise romaaniga, mis jutustab Hiiumaa vabade rootsi soost talupoegade elust 18. sajandil. Esimese osa tegevus toimub vahetult pärast Eestimaa liitmist Vene impeeriumiga.
Raamat räägib põhiliselt noorest Skalluse tare peremees Clemetist ning Clemeti poole elama tulnud samavanusest Getterist. Getter läks Skallusele elama pärast seda, kui katk oli tema ja Clemeti pere võtnud. Külaelanikud seda heaks ei pidanud. Tähtsaimad on siiski rootslaste muistsed priiusekirjad, mis määravad rootslaste õigused ja koormised, kuid keegi ei tea, kus vabadusekirjad võiksid paikneda. Viimane, kes neist midagi teadis, oli Getteri katku surnud isa. Kui kohalikus kirikus toimus leeritamine, sai Clemet aru, kus priiusekirjad on ning võttis need oma hoole alla. Rääkis neist ainult Getterile ja oma paatkonna ülemale, Knutersi Christianile. Rootslaste muistsed priiusekirjad polnud tähtsad mitte ainult rannarootslastele, vaid ka balti aadlikele. Aadlikud tahtsid kirju enda kätte selleks, et neid hävitada ning poleks ühtki kirjalikku tunnistust rootslaste vabaduse kohta. See oli majanduslikult kasulikum aadlikele, kuna nad soovisid talupoegi pärisorjastada.
Romaanis oli erinevaid probleeme. Suurim probleem oli vabaduskirjade leidmine, säilitamine, õigesti kasutamine. Selle ümber keerlevadki kõik kolm raamatut („Näkimadalad I,II ja III”). Kuid tegelastel oli ka isiklikke probleeme. Clemet tahtis tõestada teistele külaelanikele, et ta on täieõiguslik mees ning väärib iseseisvalt elamist Skalluse tares. Peale selle kohtas ta hülgejahil tüdrukut, kellega veetis öö ning keda tahtis oma külla tuua. See õnnestus noormehel ja ta abiellus tütarlapsega. Getteri mure oli see, et talle meeldis Clemet, kuid poiss ei näidanud välja, kas tal olid samasugused tunded Getteri vastu. Peale pulmi kolis neiu sügavale metsa, vana Skoga Jacobi tarre elama. Jacob ise läks Skallusele.
Teos oli üllatavalt huvitav. Alguse, kui ma raamatut lugema hakkasin, suhtusin ma sellesse eelarvamustega, arvates, et see on väga igav. Ma eksisin tohutult. Mulle meeldib, et raamatul on mitu osa, sest seda kauem on lugemisrõõmu. Autor on romaanis väga palju kirjeldanud tegelasi ja päris palju ümbrust. Mida rohkem sain loetud, seda põnevamaks raamat läks. Sündmustikku on põimitud rohkelt etnograafilist ainestikku, arvan, et sellel oli ka oma osa huvi äratamises raamatu vastu. „Näkimadalad” on üks parimatest raamatutest, mida olen kunagi lugenud, soovitan kõigile.