Näidendi „Kirsiaed“ probleemid on meie aja probleemid. (0)

Näidendi „ Kirsiaed “ probleemid on meie aja probleemid.
Elu jooksul kujunevad inimestel vastavalt elatustasemele välja erinevad arusaamad ja suhtumised keerukatesse olukordadesse. Anton Tšehhov on oma tragikomöödilises teoses „Kirsiaed“ väga hästi välja toonud ja kirjeldanud erinevatest ühiskonnakihtidest pärit inimeste suhtumist finantsprobleemi, mis ähvardab jätta hulga inimesi ilma aastate jooksul neile kalliks saanud mõisast ja kirsiaiast.
Teoses olid mõtlevad ja tegutsevad inimesed just need, kes polnud oma rikkust pärinud või rikkad olnudki. Väga hästi oli aru saada, et mõisaomanik Ranevskaja , kellele oli mõis nendest tegelastest kõige tähtsam, ei teinud mitte midagi selle jaoks, et tema valdus jääks püsima sellisena, nagu see on. Ta ikkagi korraldas balle , annetas raha möödaminejale ning palkas orkestri selle asemel, et raha säästa ja otsida võimalusi mõisa päästa. Usun, et tänapäeval paljud inimesed, kes pooljuhuslikult teenivad omale suure hulga raha, näiteks lotovõiduga, lõpetavad enamasti paari aasta pärast vaesena ning suurtes võlgades, mida ei jõuta ära maksta. Seda seetõttu, et ei osata rahaga ümber käia. Asutakse kohe raha raiskama. Näiteks ostetakse uus auto ja maja või minnakse reisile. Need kõik on suured rahalised väljaminekud, millega kaasneb ka mitmeid lisakulutusi. Arvan, et täpselt sellist harimatut priiskavate eluviisidega inimest Ranevskaja sümboliseeribki.
Veel üks probleem, mis esineb ka tänapäeval ja mis on minu arvates mingil määral iseloomulik ka eestlasele, on see, et tahetakse miskit, kuid ei olda selle nimel valmis pingutama või millestki muust loobuma . Otsitakse kõige kergemat lahendust või mõeldakse, et kui ootame natuke, siis kõik saab iseenesest korda. Näiteks Gajevi ainus plaan, kuidas kirsiaeda päästa, oli laenata raha rikkalt tädilt. Väga kerge lahendus, mitte midagi ei pea ise tegema. Kuid sellega makstakse üks võlg ära, aga siis ollakse tädile ikka võlgu. Kuna nad ei olnud keegi valmis seal vaeva nägema ja mõtlema reaalset lahendust välja, jäid nad oma mõisast ilma. Lopahhin tegi mõtlemise nende eest ning see tõi talle kasu.
Olles ise kunagi vaesust tundnud ning pere rahaasjad enda kanda võtnud , on Tšehhov minu arvates nagu Lopahhin. Vaesuse sunnil hakkas ta otsima mooduseid, kuidas pere toita, ning kuna ta oli tark mees, kirjutas ta ajakirjadele artikleid ja naljajutte. Lopahhini vanemad olid selles samas mõisas, mille ta endale ostis, pärisorjad ning Lopahhin leidis samuti mooduseid, kuidas sõltumata vanemate saatusest edukaks saada. Tänapäevases ühiskonnas on samamoodi võimalik hoolimata vanemate edukusest või postitsioonist ühiskonnas saada kasvõi riigi presidendiks. Tuleb lihtsalt ise aktiivne olla, vaeva näha ning õppida. Näiteks maailma rikkaima mehe Bill Gates'i isa oli farmer . Kes oleks tol hetkel osanud arvata, et farmeri pojast saab ühe kõige tuntuima ja edukaima ettevõtte, Microsoft Corporation , looja.
Üldiselt arvan, et Tšehhovi kirjeldatud probleemid ja teemad selles teoses on ka tänapäeval veel aktuaalsed , ning usun, et tulevikus võib-olla isegi veel rohkem. Rahaprobleemid on läbi aegade igas generatsioonis esindatud ning tehnoloogia tõttu muutuvad inimesed üha mugavamaks ja ootavad järjest enam, et asjad nende eest ära tehakse. Kardan , et iseseisvalt mõtlevaid inimesi võib tulevikus harva kohata.
Geir Stint 11.ü
28.12.2014