Näe, õunapuud hakkavad õitsema (0)

Näe, õunapuud hakkavad õitsema
Igal inimesel on elus hetk, mil ta tajub , et on muutunud poisit meheks või neiust naiseks. Kujutan ette, et see on ülimalt meeldiv tõehetk. Just selle perioodini jõudis ka raamatu peategelane Kustas . Tema vanemad lootsid noormehelt nüüd ka suuremaid samme ja ettevõtmisi, samuti taheti aidata Kustas meeldivatele raudteerööbastele. Kuidas aga leida neid õigeid teid ning valikuid, et tulevikus kaugele jõuda?
Kustasel toimus see üleminekuetapp Ameerikas, meremehena leiba teenides. Ilmselt oli seal töötades palju aega oma oleviku - ja tulevikuelust mõelda. Muidugi läheb ka aeg edasi ning noor peabki oma prioriteedid ja väärtushinnangud paika panema , ent seda soodustas ka kodust eemalolek ning maailmapildi avardumine. Kodusaarele naastes oli Kustas palju muutund ning ta kubises hoolivusest ja armastusest, mida ta oli kuus aastat endas kinni hoidnud , kuid vajas enda kõrvale kaaslast , kelle peal kogu see headus ära realiseerida. Lihtsalt niisama selle hoolivuse lendulaskmine poleks Kustasel isegi kõne alla tulnud.
“Räägitakse, et igaühele on oma kaaslane määratud. Kui ei juhtu temaga kokku, jäädki ilma,” niimoodi lohutas Kustase ema poega , et noormees pole veel endale elukaaslast leidnud. Kustase suureks plussiks oligi see, et ta oskas sellistest asjadest avameelselt rääkida ning alati hüva nõu küsida. Võib öelda, et Kustas oli natuke hilisema arenguga kui tema õed-vennad. Samal ajal kui nemad juba suuremaid tegusid tegid, otsis Kustas omale seda õiget kaaslast ehk ideaalset mulda, kuhu oma seemned istutad. Kui muld ja seeme oma vahel ei istu, siis pole ka viljast midagi suurt oodata. Selle otsusega Kustas aga sugugi ei kiirustanud, erinevalt paljudest tänapäeva noortest suutis ta külma pead säilitada ning võimalikke tulevikuplaane põhjalikult läbi arutada. Palju on selliseid paare , kes abielluvad kahekümne kahe aastastena ning lahutavad, kui laulatusest on möödas napid kaks aastat. Selle kohta on ka üks õpetlik vanasõna-Üheksa korda mõõda, ühe korra lõika. Sellise teooria järgi oli Kustas väga kannatlik, kuid samas innukaks jäädes, otsides endale just seda õiget.
“Kui sul muud pole, siis võime üksteisest lihtsalt mööda minna,” nõnda solvus Hilde Kustase sihikindluse peale. Tema sihikule mahtus ainult üks naine- Tooni. Veel vägevamaks teeb selle äraütlemise ka fakt, et Hilde ja Kustase suhtes oli alguses domineerivamaks pooleks Kustas, kes nagu “Tõehetke” saates oma vastust muutis, toetudes oma sisetundele. Lähedaste surmadest, mida antud teoses juhtus palju, ületas Kustas sellise filosoofiaga: “Iga elu lõpeb- olgu enne või pärast... On sest keegi pääsenud? Seepärast ei tohi jääjaid teha oma elule üleliia vaeva.” Hoolimata kõikidest raskustest suutis Kustas oma elus õnne säilitada ning elada olevikus. Teose lõpp jäi natuke lahtiseks, seega jäi Kustasel õunapuu õitsemata. Aga ilmselt ta siisiki abiellus Tooniga ning kasvatas puule ka oma õied- nimelt lapsed. Tol ajal kasvatati neid õunapuid üsna agarasti, kuna abiellumine ja laste saamine oli kirjutamata kohustas, säilitamaks Eesti Vabariigi iseseisvust.
Kustas oli väga arukas ja mitmekülgne inimene. Ta mõtiskles oma tegusid ennem ette ja valis alati õige suuna. Samuti tuleb välja, et üksi on siin elus raske hakkama saada, marjaks kulub alati ära mõne perekonnaliikme või hea sõbra nõu. Ilmselt elasid noored õnnelikult edasi, kogu loole paneb ilusa punkti jutustaja - “Tooni tõstis Kustase vigastatud käe sõrmed oma põse vastu. Kustas vaikis ja laskis paadi aeglases käigus joosta kalda poole. Kalda ja uue elu poole, mis seisis avatuna nende ees. Ja kui sinna peaksid lööma sisse tormidki– need suudaksid seda muuta üsna vähe.”