Muuuskaretsensioon Ory krahv (0)

Muusikaretsensioon
Ooper
Reedel 9. aprillil käisin ma Metreopolitan Opera vahendusel kuulamas ja vaatamas Gioachino Rossisni ooperit Ory Krahv . Kontsert algas kell 20.00 ja kestis umbkaudu 3 tundi.
Peaosas mängis Juan Diego Florenz, kaasa tegid ka teised tuntud ooperlauljad: Diana Damrau, Joyce DiDonato, Susanne Resmark, Stephane Degout ja Michele Pertusi. Dirigendiks oli Maurizio Benini ja lavastajaks Bartlett Sher.
Juan Diego sündis Limas 13. jaanuaril 1973 aastal. 4. juunil 2007 sai ta oma riigi kõrgeima autasu Gran Cruz de la Orden del Sol del Perú . Juan päris oma isalt head vokaalsed võimed ja ka armastuse Ladina-Ameerika muusika vastu. Tema isa on laulja ja tema ema Maria toetas oma poega kogu tema õpingute aja. Juan Diego on temor ja tema jaoks on keged kõrgemad toonid, tavõtab välja ka kõrgema E, vastupidisel aga on tema madalad toonid nõrgemad. Ta on abielus Austraalasest naisega ja nende esik laps sündis vahetult enne esinemist MET Opera laval. Uskumatu tenor on mänginud paljudes ooperites ja on tulnud suurepäraselt toime keeruliste rollidega. Tema suurepärase töö eest on teda tänatud mitmete muusikaliste auhindadega.
Gioachino Rossini sündis 1792 aastal Itaalias ja ta on üks kuulsamaid heliloojaid bel canto stiilis. Rossini isa oli rändteatris metsasarvemängija, ema lauljatar . Süstemaatilised muusikaõpingud algasid Rossinil 1804. a., mil tema vanemad asusid elama Bolognasse, mis oli tollal üks tähtsamaid muusikakeskusi Itaalias. Rossini õppis muusikateooriat ja laulmist, samuti viiuli-, aldi-, tsello- ja klaverimängu padre Angelo juhendamisel. Samal ajal käis ta jumalateenistustel soolot laulmas ning töötas ooperiteatrites.
1806. a. valiti andekas poiss Bologna Filharmoonia Akadeemia liikmeks. 20 aastaselt oli ta kuulsam kui Napoleon . Ta on kirjutanud palju kuulsaid oopereid, nagu näiteks „Sevilla Habemeajaja “, „Othello“ ja ka „ Tuhkatriinu “. Ta suri 1868 aastal.
Rossini vokaalselt särava komöödia Metropoltani esmalavastuses teeb suurepärase rolli bel canto sensatsioon Juan Diego Flórez. Ta rivaalitseb meherõivais Isolierit kehastava metsosoprani Joyce DiDonatoga üksildase krahvinna Adéle’i armastuse nimel. Bartlett Sher, kes on Meti lavale toonud sellised populaarsed lavastused nagu Sevilla habemeajaja ja Hoffmanni lood, kirjeldab Ory krahvi maailma kui „paika, kus armastus on ohtlik. Inimesi tabab seal tihtipeale südamevalu. See võib olla ühtaegu naljakas ja valuline. Rossini on tabanud mõlemat ning põiminud loo imeilusa armastusmuusikaga tervikuks.“
Minu jaoks ei olnud see ooper eriti meeldejääv. Segaseks jäid paljud asjaolud ja raske oli arusaada ooperi mõttest. Siisku vokaalset võimete poolest peab kindlasti kõik soliste kiitma. Samuti ei jäänud muusikale palju all lavastuse pool, hästi oli lava kujundatud ja mis minule eriti meeldis oli palju massistseene. Mulle meeldis väga Rossini selline natuke pilastav muusika, kuhu olid sissepõimitud rahulikumad toonid.
Lauljad, kes mängisid suutsid omasse rolli kergesti sisse elada. Nimelt pidid olema nad väga mitmekülgsed ja mehed pidid mängima naisi ja naised mehi. Ma leian, et see juba nõudis palju pingutust. Saalis ei istunud palju inimesi, aga see võis tuleneda sellest, et ooper ei ole nii tuntud aga sellegi poolest aplausi kohapealt ta eriti alla ei jäänud.
Minu lemmiks stseeniks oli see, kui Adele , Ory ja Ragonda kolmekesi voodis on. Ma arvan, et see nõudis ka head ettevalmistust, et laulda pikali asendis. Sealt tulenes ka minu lemmik aaria , milleks oli nende kolme poolt lauldud „A la faveur de cette nuit obscure“. See on omamoodi väga huumor rikas, kui ka dramaatliline.
Üldjuhul võin öelda, et ooper oli hea, kuid olen ka paremaid näinud, kindalsti soovitan minna seda vaatama inimesel, kes tahab tobedata ja tihti peale ka labaste naljade üle naerda. Või siis neile, kes tahavad kuulata suurepäraseid ja kõrgeid tenori noote .