Oleme olukorras, kus GMOd lastakse keskkonda vastutustundetult, tagajärgi absoluutselt teadmata. Praeguse seisuga oleme GM taimede ohutust uurides liiga selektiivsed ja arvestame liiga vähe tegureid, seega kobame täiesti pimedas selles küsimuses, mida geenmuundatud taimede tarbimine tervisele kaasa võib tuua. GMO-de loomine.. GM kultuurtaimi ehk muundkultuure saab luua mitmel viisil. Ühe võimalusena kasutatakse muundkultuuride loomisel sageli bakterite abi. Taimedes kasvajalisi muutusi põhjustav mullas elav agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st taimerakku viia ja seal taime pärilikkusekandjate kogumisse sisestada. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega saadaksegi selle bakteri abil võõr-DNA taimerakkudesse viia. Võimalik on kasutada ka nn. DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees
Võrreldes tavapäraste sordi- ja tõuaretusmeetoditega on geneetilise muundamise suureks erinevuseks võimalus kombineerida väga kaugete liikide geene (nt. siirdada geene kalalt tomatitaimele) või sisestada organismi tehisgeene. Muundamisel on tegu looduse poolt seatud liigipiiride ületamisega. Kuidas luuakse GMO-si? GM kultuurtaimi ehk muundkultuure saab luua mitmel viisil. Ühe võimalusena kasutatakse muundkultuuride loomisel sageli bakterite abi. Taimedes kasvajalisi muutusi põhjustav mullas elav agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st taimerakku viia ja seal taime pärilikkusekandjate kogumisse sisestada. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega saadaksegi selle bakteri abil võõr-DNA taimerakkudesse viia. Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees
See juhtub horisontaalse geenisiirde tulemusena ehk GM herbitsiiditolerantsete taimede ristumisel nende looduslike sugulastega (umbrohtude, aga ka kultuursortidega), mille tulemusena muutuvad need GM taimega sarnaselt umbrohumürgile allumatuks. Herbitsiidiresistentsete (HR) kultuuride kasutuselevõtt lihtsustab maaviljelust, võimaldades loobuda künnist ja kasutada laialdaselt otsekülvitehnoloogiat. Paraku on üheaegselt muundkultuuride levikuga kasvanud ka umbrohutõrjevahendite kasutamine neil kultuuridel. GM seemnete müügiargumendina on biotehnoloogiafi rmad kasutanud GM kultuuride viljelemise keskkonnasäästlikkust. Tegelikult näitavad Põhja-Ameerika kogemused, et herbitsiidide kasutamine USA-s on viimastel aastatel kasvanud, kusjuures HR kultuure maisi, soja ja puuvilla töödeldi ajavahemikus 1996-2004 herbitsiididega umbes 5 % võrra rohkem kui tavalisi hübriidsorte
Me ei vaja GM taimi. Taimede geneetiline mitmekesisus on äärmiselt suur ja seda saab rakendada põllumajanduses, kasutades loomulikku ristamist ning taustaabina geneetilist skriiningut. Põllumajanduses olevad probleemid on sotsiaalset ja poliitilist laadi. GM taimi surub peale hoopis majandus. Dr. Michael Antoniou väidab, et GMO-d on ohtlikud ja tarbetud Kuidas GMO-sid luuakse? GM kultuurtaimi ehk muundkultuure saab luua mitmel viisil. Ühe võimalusena kasutatakse muundkultuuride loomisel sageli bakterite abi. Taimedes kasvajalisi muutusi põhjustav mullas elav agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st taimerakku viia ja seal taime pärilikkusekandjate kogumisse sisestada. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega saadaksegi selle bakteri abil võõr-DNA taimerakkudesse viia. Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA
Võrreldes tavapäraste sordi- ja tõuaretusmeetoditega on geneetilise muundamise suureks erinevuseks võimalus kombineerida väga kaugete liikide geene (nt. siirdada geene kalalt tomatitaimele) või sisestada organismi tehisgeene. Muundamisel on tegu looduse poolt seatud liigipiiride ületamisega. Kuidas GMO-sid luuakse? GM kultuurtaimi ehk muundkultuure saab luua mitmel viisil. Ühe võimalusena kasutatakse muundkultuuride loomisel sageli bakterite abi. Taimedes kasvajalisi muutusi põhjustav mullas elav agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st taimerakku viia ja seal taime pärilikkusekandjate kogumisse sisestada. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega saadaksegi selle bakteri abil võõr- DNA taimerakkudesse viia. Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi kullaosakesi, kuhu on eelnevalt seotud sisestatav võõras DNA. Raku sees tuleb DNA
metalliosakese küljest lahti ja liitub rakutuumas pärilikkuse ainesse. Sõltumata meetodist õnnestub võõr-DNAsiirdamine vaid väikesesse hulka rakkudesse. Uue päriliku info lisandumisega mõjutatakse aga geenide vahel juba varem väljakujunenud vastastikuseid toimeid, mistõttu muundkultuurid on sageli osutunud tavakultuuridest ebastabiilsemaks. Sagedamini esineb tundlikkust haiguste, põua, liigniiskuse ning muude ebasoodsate kasvutingimuste suhtes. Geneetilise muundamise areng Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA. 1983. aastal loodi esimene transgeenne taim tubakas, järgnes kauase säilivusega tomat, mille nimeks sai Flavr Savr (1994). Selle GM tomati viljad talusid hästi transportimist ning olid suhteliselt kõrge kuivainesisaldusega. Ning mis peamine viljad valmisid täisküpsuseni taimedel ning ei kippunud mädanema. Kuna turul oli hulgaliselt maitsvamaid tomatisorte, lõpetati Flavr Savr'i turustamine värskete viljadena 1997.
maailma rahvastiku suurenemisest tulenevat näljahäda. Samas on geneetiliselt muundatud taimede kasvatamine esimese 10 aasta jooksul näidanud, et nende kultuuride laialdane levik toob endaga kaasa mitmeid keskkonna-, tervise- ja sotsiaal-majanduslikke riske. Eeldusel, et GMO-d kujutavad endast teatud riski, on oluline hinnata, kui suur peab olema nendest saadav kasu, mis kaaluks üles riskid ning muudaks mõistlikuks muundkultuuride kasutamise põllumajanduses, toidus jm toodetes. Õiguslik regulatsioon peaks siinkohal olema teatud konsensuse või tasakaalu leidmise fikseerimise punktiks, mis näitab, millistel tingimustel on GMO-de kasutamine ja kasvatamine täna ühiskonna poolt aktsepteeritud. http://www.eesti.ee/est/teemad/keskkond_loodus/looduskaitse/geneetiliselt_muundatud_organ ismid/?style=txt Riigiportaali tekstiversioon Geneetiliselt muundatud organismid
tubakas, kabatsokk, lutsern, melon ja papaia, samuti tehakse mitmeid põldkatseid nii toidu kui nn farmataimedega. 7 Kus kasvatatakse GM taimi? USA kõrval on suuremateks GMOde kasvatajateks Argentiina, Brasiilia, Kanada, India, Hiina ja Paraguay mis koos USAga moodustavad hektaripõhiselt umbes 95% kogu GMOde kasvupindalast. Lisaks nimetatutele on ISAAA andmetel maailmas veel 17 riiki, kus kasvatatakse GMOsid. Üksnes 0,01% kogu muundkultuuride kasvupinnast on Euroopas sisuliselt vaid mais Hispaanias. 8 GMtooted Geneetiliselt muundatud sojast valmistatud õlid Eesti kaubandusvõrgus. Sojaoad on sageli geneetiliselt muundatud. 9 Ajakirjas Food and Chemical Toxicology ilmunud uurimuse kohaselt avaldus glüfosaadiresistentset GM maisi NK603 tarbinud rottidel suurem soodumus kasvajateks kui kontrollgrupi katseloomadel.
Geneetiliselt muundatud organism ehk GMO Sissejuhatus ... nii nimetatakse elusolendit (bakter, taim, loom), kelle DNA-d on geenitehnoloogilisi võtteid kasutades kunstlikult muudetud. GMO-sid kasutatakse kaasajal eelkõige põllukultuurides kasutusse on tulnud peamiselt muundkultuuride (soja, mais, puuvill, raps) umbrohutõrjet taluvad taimekaitsevahenditele resistentsed sordid või kahjuriresistentsed sordid, mille eesmärgiks on saada suuremat saaki. [http://www.k6k.ee/keskkonnaigus/keskkonnaigus/vertikaalsed_teemad/gmo-d#title] (8.03.2008) Geneetilise muundamise suureks erinevuseks võrreldes tavapäraste sordid- ja tõuaretusmeetoditega on võimalus kombineerida väga kaugete liikide gene, näiteks
tulenevat näljahäda. Muidugi on geneetiliselt muundatud taimede kasvatamine esimese 10 aasta jooksul näidanud, et nende kultuuride laialdane levik toob endaga kaasa mitmeid keskkonna-,tervise, ja sotsiaal-majanduslikke riske, mis pole meile hea. Selle kõige eeldusel, et geneetiliselt muundatud organismid kujutavad endast teatud riski, on oluline hinnata, kui suur peab olema nendest saadav kasu, mis kaaluks üle riskid ning muudaks mõistlikuks muundkultuuride kasutamise põllumajanduses. Kõige levinum geneetiliselt muundatud kultuur on sojauba, järgnevad mais, puuvili ja raps. Geneetiliselt muundatud organismide poolt. Geneetiliste meetoditega saab parandada toidu kvaliteeti, näiteks pikendada viljade säilivusaega. Tegeletakse puu- ja juurviljade tahke osise suurendamisega ja uuritakse õlitaimi eri rasvhapete omavahelise vahekorra muutmiseks. Siia alla kuulub ka taimsete saaduste maitseomaduste muutmine
parandatud vitamiinide- ja mineraalidesisaldusega ja füsioloogiliste omadustega põllukultuure. Kui suurem osa tööst toimub veel teaduslike uurinute tasandil, siis mõned nn ,,farm-taimedest" on jõudnud juba põllukatsete staadiumi. 1.2 Geneetiliselt muundatud põllukultuuride ajalugu ja levik Esimene geneetiliselt muundatud taim, transgeenne tubakas, loodi 1983 ning alles üksteist aastat hiljem 1994.aastal loodi transgeenne tomat. Laialdasem muundkultuuride levik algas pärast esimeste muundmaisi ja soja turustamisega 1996.aastal USA-s. 1999.aastal loodi Hiinas GM nisu ning juba 2001.aastaks ületas GM põllukultuuride 1 Ehrlich, Ü., Lepik K., Luik A., Pertsjonok A., Ränkel L., Vaarmari K., (2006) Geneetiliselt muundatud põllukultuurid ja nendega seotud riskid. Tartu (Eestimaa Looduse Fond), lk 5 2 Ehrlich, Ü., Lepik K., Luik A., Pertsjonok A., Ränkel L., Vaarmari K., (2006) Geneetiliselt muundatud
the Acquisition of Agri-biotech Applications (ISAAA) andmetel on GM kultuure 2008.a. seisuga külvatud 125 miljonile hektarile, millest umbes 50% kasvatatakse USA-s. USA kõrval on suuremateks GMO-de kasvatajateks Argentiina, Brasiilia, Kanada, India, Hiina ja Paraguay mis koos USA-ga moodustavad hektaripõhiselt umbes 95% kogu GMO-de kasvupindalast. Lisaks nimetatutele on ISAAA andmetel maailmas veel 17 riiki, kus kasvatatakse GMO-sid. Üksnes 0,01% kogu muundkultuuride kasvupinnast on Euroopas - sisuliselt vaid mais Hispaanias. Milliseks nad muundatakse? Traditsiooniliselt jagatakse GM kultuurid lähtuvalt geneetilisel muundamisel kasutatavast tehnoloogiast ja selle protsessi eesmärkidest jagatakse kolme põlvkonda. 1.) Esimese põlvkonna GM kultuure hakati tootma 1990. aastate keskel. Siia kuuluvad herbitsiiditolerantsed kultuurid - mais, soja, raps jne, mis taluvad keemilist
Raku sees võõras DNA tuleb välja ja liitub raku pärilikkuse ainesse. Muundamiseks ei piisa vaid ühe geeni lisamisest. Tundmaks ära, millised rakud on sisestatatud võõra DNA vastu võtnud, lisatakse sisestatavale geenile nt ka antibiootikumiresistentne markergeen (märgistusgeen). Selleks, et sisestatud uus pärilikkusmaterjal rakus tööle lülituks, lisatakse ka nn. käivitaja - DNA osake promootor. 2. GM PÕLLUKULTUURID 2.1. Esimene transgeenne kultuur Muundkultuuride loomisel on esirinnas olnud USA. 1983.aastal loodi esimene transgeenne taim tubakas, järgnes kauase säilivusega tomat, mille nimeks sai Flavr Savr (1994). Selle GM tomati viljad talusid hästi transportimist ning olid suhteliselt kõrge kuivainesisaldusega. Ning mis peamine viljad valmisid täisküpsuseni taimedel ning ei kippunud mädanema. Kuna turul oli hulgaliselt maitsvamaid tomatisorte, lõpetati Flavr Savr'i turustamine värskete viljadena 1997.
Euroopa. Näiteks mais Hispaanias. Uuemaks geenmuundatud taimede nisiks on ravimite komponente või vaktsiine tootvad põllu- ja aiakultuurid. Aga selliste kultuuride kasvatamine võib endaga kaasa tuua teiste toidutaimede reostuse. GMO-sid arendavad firmad reklaamivad küll sageli, et muundamise abil saab luua põua- ja külmakindlaid taimi, kuid kommertskasutuses selliseid taimi reaalselt veel ei eksisteeri. Muundkultuuride keskmine saagikus pole osutunud tavalistest hübriidsortidest kõrgemaks.1 1 VT. http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=28684/GMO+tr%FCkis+%28est%29.pdf 4 GMOde kasutamine Ehkki GMOde kasutamise ajalugu pole kuigi pikk, on maailmas juba mitmeid GMOsid kasutusele lubatud. Euroopa Liidus kasvatatakse või kasutatakse tööstuslikult paarikümmend nimetust GMOsid.
(Eestimaa Looduse Fond 2006.) 5.1.1 PESTITSIIDID Geneetiliselt muundatud kultuuride herbitsiiditolerantsus võib kanduda üle teistele taimedele. See juhtub horisontaalse geenisiirde tulemusena ehk geneetiliselt muundatud herbitsiiditolerantsete taimede ristumisel nende looduslike sugulastega (umbrohtude, aga ka kultuurisortidega), mille tulemusena muutuvad need geneetiliselt muundatud taimega sarnaselt umbrohumürgile allumatuks. Muundkultuuride intensiivse viljelemise tehnoloogia annab küll umbrohtudevaba põllu, kuid vähendab selle loodusliku mitmekesisust. Üks viiendik ülemaailmselt kasvatatavatest GM kultuuridest toodad aretustöö tulemusena oma kudedes Bt toksiini (mais ja puuvill). Looduses seda mürki sünteesib bakter Bacillus thuringensis ja seda on kasutatud kahjurite tõrjeks enam kui pool sajandit. Bakteri toksiini tootvad mais ja puuvill on võimelised hävitama kahjureid ja
rahvusvahelised suurfirmad, nagu Monsanto, Syngenta, Bayer, Pioneer Hi-Bred, DuPont, BASF ja Dow. (Homutov 2011) 1.1. Kuidas luuakse geneetiliselt muundatud organisme? Joonis 1. Eesti Loodus 2004 nr2, autor Kaarel Tamme. (http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1094243/GMO+raamat+eesti+2008.p df lk3) GM kultuurtaimi ehk muundkultuure saab luua mitmel viisil. Ühe võimalusena kasutatakse muundkultuuride loomisel sageli bakterite abi. Taimedes kasvajalisi muutusi põhjustav mullas elav agrobakter suudab ühe osa oma DNA-st taimerakku viia ja seal taime pärilikkusekandjate kogumisse sisestada. Asendades agrobakteris looduslikud geenid võõraste siirdatavatega, saadaksegi selle bakteri abil võõr-DNA taimerakkudesse viia. (Kuidas...) 5 Võimalik on kasutada ka nn DNA püssi, mille abil saab taimerakku tulistada imepisikesi
annaabi.ee 
