settekivimite piiril. Linnulennult on Põhja-Eesti klinti, olgu siis üht- või teistpidi tõlgendatult, u 300 km ehk ligi neljandik u 1200 km pikkusest Balti klindist. Kuigi paeastang on Põhja-Eesti klindil tavaliselt silmatorkavaim, ei ole see ainus ja ka mitte kõrgeim. Karl Orviku (1903 1981) mainib (1958), et Põhja-Eesti klint, mida ta paekaldaks nimetab,koosneb kahest järsakust. A. Tammekann (1949) ja S. Künnapuu (1958) kirjutavad omakorda, et Ordoviitsiumi lubjakividesse murrutatud peaastangust (klindist) lõunasse jääval paeplatool on veel rida madalamaid lubjakivist astanguid. Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile. Kunda Toolse vahemikus on Kambriumi liivakivisse-sinisavisse murrutatud astangu kõrgus kuni 35 m, samas kui laugenõlvalise paeastangu kõrgus on vaid u 10 m. A
Moreenrand Möllirand Järsakrand · Järsakrand kujuneb kohas, kus meri randa murrutab Pankrannad · Aluspõhja settekivimite paljandumispiirkondades ajapikku kulutatud kõrged püstloodsete seintega rannad Panga pank Osmussaare Møns'i klint Astangrand · Pudedatesse kvaternaari setetesse murrutatud rand, mis on reeglina pankadest madalamad ja laugemad ning enamasti kaetud rusukaldega. Tareste astangrand Lauskrand · Lauskrand on madal. · Lauskrannale on iseloomulikud väikesed suhteliste kõrguste vahed, settematerjal on tavaliselt rannal ühtlaselt laiali jaotunud. · Lauskrannal esineb nii kuhje- kui ka kulutusvorme. Paerannad · Rannal paljanduvad lubjakivid on tugevasti karstunud Vilsandi saar (karrid) Moreenrannad
Linnulennult on Põhja- Eesti klinti, olgu siis üht- või teistpidi tõlgendatult, u 300 km ehk ligi neljandik u 1200 km pikkusest Balti klindist. · Kuigi paeastang on Põhja-Eesti klindil tavaliselt silmatorkavaim, ei ole see ainus ja ka mitte kõrgeim. Karl Orviku (19031981) mainib (1958), et Põhja-Eesti klint, mida ta paekaldaks nimetab,koosneb kahest järsakust. · A. Tammekann (1949) ja S. Künnapuu (1958) kirjutavad omakorda, et Ordoviitsiumi lubjakividesse murrutatud peaastangust (klindist) lõunasse jääval paeplatool on veel rida madalamaid lubjakivist astanguid. Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile. Kunda Toolse vahemikus on Kambriumi liivakivisse-sinisavisse murrutatud astangu kõrgus kuni 35 m, samas kui laugenõlvalise paeastangu kõrgus on vaid u 10 m. · A. Tammekanni (1940) käsitluses on Põhja-Eesti klint see
piires on kujunenud meterekkelised pinnavormid. Rand- mais- maa osa rannikul,mis jääb lainetuse tegevuse piirkonda.Järskrannik- järsult sügavneva merepõhjaga rannik, nt fjordrannik.Lauskrannik- lauge reljeefiga rannik,väikesed kõrguste vahed.Järsakrand-kujuneb kohas,kus meri randa murrutab. Pankrannik-aluspõhja settekivimite paljandumispiirkondades ajapikku kulutatud kõrged püst-lood- sete seintega rannad. Astangrand-pudetatesse kvaternaani setetesse murrutatud rand, reeglina pankadest madalamad,laugemad,enamasti kaetud rusukaldega.Lauskrand-madal,iseloomulikud väikesed suhteliste kõrguste vahed,settematerjal rannal ühtlaselt laiali jaotunud.esineb kuhje, kulutus- vorme.Paerannad-paljanduvad lubjakibid tugevasti karstunud.Moreenrannad-kivide,suure ränd-rahnude rohkus, mida lained tuhandete a. jooksul töödeld.Liiva-ja kliburannad-kujunevad lainetusele avatud rannalõikudel,kus tormilainetus paiskab rannale paelubjakivi ja kruusa,liiva
Reljeef Viidumäe looduskaitseala jaotatakse reljeefi alusel kolmeks osaks: idas rannavallidest ja luidetest kõrgem ala (Lääne-Saaremaa kõrgustiku osana) keskel astang madalamal rannamoodustistest liigestatud tasandik, mis liitub Saaremaa rannikumadalikuga. Kõige silmapaistvamateks pinnavormideks on ranna-astang ning Suurmägi (50,6m) Tähtsamad objektid Silmapasitvaim pinnavorm ca 8000 aastat tagasi murrutatud ranna-astang. Suurmägi (merepinnast 50,6 m) Raunamägi (abs kõrgus 54,2 m) Palju allikaid Viidumäe allikasood. Vesiku oja, mis suubub Kihelkonna lahte. Huvitavat külastajatele Õppe- ja matkarajad Audaku rada (2,2km) läbib Lääne-Saaremaale tüüpilisi biotoope. Viidumäe rada (1,8km) Rajad on varustatud infotahvlitega. Vaatetorn Viidumäe looduskaitseala keskus Vaatetorn RajatudRauna mäele 1979 Foto 4
lõuna pool on kulutustele vastupidavamad ordoviitsiumi lubjakivid jäänud üldiselt tasase lavamaana püsima. Rannikumadaliku ja lavamaa piiri tähistab Põhja-Eesti paekallas ehk klint. Paekalda ees avanevad Kambriumi liivakivid ja sinisavi ülakihid. Siiski on liivakivi ja sinisavi maapinna läheduses suures osas ära kulutatud. Säilinud on vaid üksikud kõrgendikud, nagu Lohusalu mägi samanimelisel poolsaarel ja Kakumäe künnis, mille nõlv vastu Kopli lahte Tallinnas on murrutatud järsuks astanguks. Rannikumadaliku piires asub ka kaks ordoviitsiumi lubjakividest jäänuksaart -- Tallinna Toompea ning Viimsi Lubjamägi. Põhja-Eesti pank koosneb erinevaist settekivimitest.Pildil on näha ülevalt lubjakivi, Glaukoniitliivakivi(pehme ja kergesti murenev, rohekat värvi kivim),graptoliitargilliit(kõvastunud ja orgaanilise ainega segunenud savikivim), liivakivim 3 Pinnamood
Sealt umbes 700 m lõuna suunas moodustavad nad paari meetri kõrguse edela - kirde suunalise kohru. Ka esinevad siin aluspõhjas edela - kirde suunalised lõhed, mis erinevad meie aluspõhjas esinevatest tavalistest lõhedest. Neid nähtusi saab osaliselt seletada tugeva loode - kagu suunalise survega, mida mandrijäästik on avaldanud järsult kerkivale kõrgendikule, mille küljed hiljem merelainete poolt on murrutatud järsuks pangaks, kuid ilmselt on siin olulisem osa tektooniliste jõudude tegevusel. Panga pank on esinduslikeim Siluri klindilõik Eestis. Panga pank. Foto: Sven Zacek 6 4.2 Ninase ehk Tagaranna pank Ninase ehk Tagaranna pank asub Mustjala vallas, Ninase poolsaare põhja- ja läänerannal. Panga pikkus on umbes 1,5 kilomeetrit, kõrgus veidi üle 5 meetri, geoloogilist läbilõiget on 6 meetrit.
metsastumata osas ja vegetatsiooniperioodi soojussummade kõikumist vaatlustrassil looduskaitseala keskusega võrreldes 440 kraadi piires. Geoloogia Viidumäe loodusliku mitmekesisuse võti peitub paikkonna geoloogilises arengus ja selle tulemusena kujunenud tänapäevases pinnamoes. Jääajajärgne Läänemeri voolis aastatuhandete vältel välja tänase Viidumäe. Läänemere Antsülusjärve staadiumis, ca 8000 aastat tagasi murrutatud ranna-astang on looduskaitseala silmapaistvaim pinnavorm. Astangut ja selle lähiümbrust teatakse mitmete nimede all. Kohalikest mägedest tuntuim on Suurmägi kõrgusega merepinnast 50,6 m, Lümanda Suurissoost 35 ja jalamilt 18 m. Suur-Tõllu legendiga on seotud Tõldemäe nimi ja kunagine pidalitõbiste surnuaed on andnud nime Surnuaiamäele. Hiiglaslikku kivirauna meenutab suurte rändrahnudega ülekülvatud Raunamägi absoluutse kõrgusega 54,2 m.
Nohipalu ja Vinso sihtkaitsevööndis on kaitse-eeskirjaga keelatud inimestel viibida 1. veebruarist kuni 31. maini. Meenikunno maastikukaitseala üks väärtusi on maastik tervikuna. Meenikunno rabal on kujunenud kohalik omapära sufosiooniliste langatuslehtrite rida rabaliivikul, mis loob kordumatu ja säilitamist vääriva maastikupildi. Tähelepanuväärne on kaitseala rabamassiivist läände ja lõunaossa jääv mõhnastik. Mõhnade kõrgus on 10-15 meetrit ning nende nõlvadesse murrutatud astangud tähistavad jääaegsete jääpaisjärvede tasandeid. Peamist kaitset vajavad komponendid on mets, Nohipalu järved, rabasaared ja mõhnad ning raba tervikuna. [2,3] Meenikunno maastikukaitsealast hõlmavad rabad ca 34%. Rabas on hulgaliselt ilusa männiku või liigirikka salumetsaga kaetud soosaari, mille järgi on paik oma nime saanud. Seal öeldi tiheda võsaga kõrgendiku kohta kund või kunnus. Kunagi elas ühel neist
katab 60% saare pindalast. Lääne osa on saarel madal, tasandikulise pinnamoega, kus kasvab kohati sanglepikuid, suuremalt jaolt aga on kasutuses põllumajandusliku maana, kus asuvad niidud, põllud ja karjamaad. (Vikipeedia 2013) Suurim Ruhnu siseveekogu on Haubjerre soo, kuhu tekib suurvee ajal järv. Saarel leidub ka pisemaid soid, need on samblasood, kus leidub väikesi rabalappe. (Vikipeedia 2013) Ruhnu on klindisaar ja kuulub Balti klindi aluspõhja kivimitesse murrutatud astangute süsteemi. Ruhnu saarelt pärineb Eesti tuulekiiruse rekord 47 m/s (Vikipeedia 2013) Ruhnus elavad loomadest metskits, rebane, rändrott, koduhiir, juttselg- kärgkonn (looduskaitse all), nastik jt, meres elavad viiger- ja hallhüljes ning sagedasemad kalad on lest, siig, lõhe, räim, ahven, koger, merihärg, nolgus, meritint, kiviluts. (Vikipeedia 2013) Liigid mis on kaitse all: Niidurüdi (Calidris alpina schinzii) Herilaseviu (Pernis apivorus)
mererannas silma hakkab, siis ei ole sellele küsimusele kuigi raske vastata – põhjuseks on rannamurrutus. Veidi segasemaks läheb asi siis, kui sama küsimus esitada laugevõitu astangu kohta, mis kas pinnakatte alla maetud või merepõhja peitunud. [3] Klindi kõrgus Ontika pangal on 55 m ja vaid ülemised 15 meetrit sellest on lubjakivi. Enamik astangust (u 40 m) kuulub aga liivakividele ja sinisavile. Kunda – Toolse vahemikus on Kambriumi liivakivisse-sinisavisse murrutatud astangu kõrgus kuni 35 m, samas kui laugenõlvalise paeastangu kõrgus on vaid u 10 m. [4] Põhja-Eesti klindi olemuse seletamiseni jõudis esimesena baltisaksa paleontoloog Karl Eduard Eichwald. 1840. aastal ilmunud reisikirjas kirjutab ta, et Soome lahe lõunarannikul olevad astangud moodustusid kunagi Jäämerest Läänemereni ulatuva tugeva voolusega väina ääres, mille üheks (põhjapoolseks) rannaks oli liustik ja teiseks (lõunapoolseks) Põhja-Eesti klint. [2] KLINDI LADEMED
Ugandi lavamaaga asub umbes 40 (42) m. kõrgusel. Piir pöördub itta Kaisa küla kohal ning seejärel kaardub Mooste ja Meelva raba umber kuni Võhandu jõeni, kust läheb Räpinast kaarega ümber. Lääne poolt möödub Värskast ja ida poolt Mustoja mõhnastikust (Arold, 2005). Paetasandiku, meretasandiku, voorestiku, moreenküngastiku, oosistiku, luitestiku, mõhnastiku ja moreenkattega mõhnastiku levimusalasid Peipsi madalikul ei ole. Moreentasandiku levimusala on 3%, murrutatud moreentasandiku levimusala on 26,9%. Jääjärve- ja järvetasandiku levimusala on 23,2%, jääjõetasandiku levimusala on 0,3%, jõetasandiku levimusala on 1%. Tehnogeense tasandiku levimusala on 0,4%, orustiku levimusala on 0,8% ja rannavallistiku levimusala on 1,6%. Märgi mineraalmaid rajoonis on 30,7% (Arold, 2001). Maastiku eripäraks võiks veel ära tuua Peipsi järve üleujutuste mõju maastiku arengule ning madaliku asend kahe
materjali veeti isegi hobustega, Stryk sai lubada endale keraamilise kiltkivi toomist hollandist ning väärispuit ja palju muid materjale toodi ka lätist. Aknasillustes, torni ülaosa ja sissepääsu kujunduses on kasutatud graniiti. Ehitise sokkel on laotud lõhestatud maakividest ja ulatub nurkades poole akna kõrguseni. Tänu võimsale tornile ja raskepärastele vormidele mõjub kohati keskaegse linnusena, mis väljendub ka materjalide kasutuses: robustselt murrutatud graniit, koos krobelise krohvi ja soomusja kiltkiviga. Hoone fassaad on rütmistatud kahe suure kolmnurkse viiluga ning muudetud plastiliseks poolümarate eendite ja rõdudega, mis kokku moodustavad hästi rütmistatud terviku. Mõisa peahoone asub kõrgendikul ja pakub ka mõjusaid kaugvaateid. Monumentaalse värava juurest köidab pilku 40-meetrine sihvakas torn, viilud, rõdud, toekad korstnapiibud ning mahtude elav liigendus, mis rõhutab juugendile omast asümmeetriat
1. Lainete purustaval tegevusel ehk murrutusel ehk abrasioonil. Järsunõlvalisel ranna tekivad murrutuse tulemuse püstjad murrutusjärsakud. Kui järsak on tekkinud pudedaisse setetesse, siis on tegemist murrutusastanguga. Murrutusastangud on vaid mõne meetri kõrgused ja küllaltki lauge nõlvaga. Tuntumad murrutusastangud on Pärnu lähedal Valgerannas ja Sõrve poolsaare idarannikul. Aluspõhjakivimeiss murrutatud järsakut nim. pangaks ehk murrutuspangaks. Eesti nüüdisrandadal leidub murrutuspankasid nt. Rannamõisas, VäikePakri saarel. Devoni liivakividest koosnevad pangad on iseloomulikud Võrtsjärvele ja Peipsile. Murrutusjärsaku jalamil, iseäranis seal, kus paljanduvad kõrgemal asuvaid vähem vastupidavad kivimid, on tekkinud õõsi, mida nim. murrutuskulpadeks. Nt. Suurupi pls. põhjarannikul olevas murrutuskulbas on 6,5 m
tegemist järskrannaga, on ta aeglane, esineb laugrand. Eestis tüüpilist järskranda ei ole. Kõikjal laiub laugrand, mille piires eristatakse järsak- ja lauskranda.Eesti rannatüübid: Järskrand – meri sügavneb avamere suunas kiiresti. Laugrand – meri avamere suunas sügavneb aeglaselt. Kõikjal Eestis. Siin eristatakse: järsakranda ja lauskranda. Vastavalt sellele, kas järsakrand on murrutatud aluspõhja kivimitesse või Kvaternaari setetesse, eristatakse pankranda ja astangranda. Pankrannal astub merelainetele vastu enam-vähem püstseinaline aluspõhja kivimitest murrutusjärsak. Selle ees asuv murrtuslava on tasane ning lahtist materjali on seal vähe. Astangranna murrutusjärk on vaid mõni m kõrge ja laugeLauskranna olulisemateks tüüp on: Kaljurand - paljandub lame paene aluspõhi, näiteks Vaika saartel ja Vilsandil.Moreenirand – esineb Est sageli
on 8,3 m, suurim 13 m. · Veehulk 25,1 m3 · Eestile kuulub 44% kogu järve akvatooriumist, Venemaale 56%. · Peipsi valgala 44 260 m2 (ilma järve enda pindalata): 1/3 on Eestis, 2/3 Venemaa territooriumil. Peipsi valgala on valdavalt kergelt lainjas jääpaisjäve- või moreentasandik. · U 30 m kõrgusel - võib kõikuda. · Madalaveeline · Rannavöönd on vaheldusrikas, moreenrannad. Iseloomulik devoni liivakividesse murrutatud pankrand. · Põhjasetted on õhukesed ja kohati puuduvad. Kõige paksemad Lämmijärves. · Peipsi veebilansis on määravaks sissevool ja väljavool, mis mõlemad moodustavad üle 80% bilansi tulemi- ja minemipoolest · Suurimad lisajõed: Velikaja, Emajõgi, Võhandu ja Zeltsa. · Äravool Narva jõe kaudu (u 10 miljardit m3 aastas) · Temperatuur ja jäätumine enamasti tekib jää kogu järvele. Jääkate võib olla küll ebaühtlane ja kesta 1-2 kuud
annaabi.ee 
