Surnule pandi kaasa mitmesuguseid tarbeesemeid ja toitu. Hingi pidi samuti kostitama,sest usuti, et aeg-ajalt käivad nad elevatel külas. Üleloomulikud jõud Esivanemate jaoks oli kogu loodus hingestatud ja elav. Üleloomulikud jõud ümbritsesid inimesi igal sammul. Nendelt või oodata nii heab kui ka halba.Selleks, et loota nähtamatutele jõududele- haldjatelt ja jumalatelt- abi või lepitust, toodi neile ohvreid. Riided Alustades väljanägemisest, tuli muinaseestlastel valmistada endale mõistagi rõivad. Kanti linast särki mehed lühemat, naised pikemat. Meestel olid särgi all linased või villased püksid. Aluspesu muinasajal polnudki. Särgi peal kanti umbkuube ja külmema ilmaga ka sõba ehk suurrätti. Jalas olid nõeltehnikas valmistatud sokid või jalasidemed, nende peal nahast pastlad või saapad. Kangad kooti ise, lõnga saamiseks kasvatati lambaid. Jalanõude nahk kooriti enda kütitud loomadelt ja pargiti ise. Toit
Eesti muinasmaakonnad haldusjaotusest ja riiklusest Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonnad (u.45). Oli alanud nende liitmine maakondadeks. Säilisid mõned üksikud isesesivad kihelkonnad: Alempois, Nurmekund, Mõhu, Valga, Jogentagana. Muinasaja lõpul oli näha püüdlusi maakondade ühendamiseks RIIKLUS ALGED Vanemate iga-aastased kogunemised. Eestalsed nimetasid end maakondade järgi. Pilet nr.10 Mõis ja talu varauusajal Linnuste tüübid muinaseestlastel Vanimad teadaolevad kaitserajatised Eestis on olnud asulalinnused, kindlustatud asulaid ümbritsevad vallid. Seesuguste kindlustatud asulate rajamine algas I aastatuhandel e.Kr. Vallid tehti mullast, palkidest või kividest. Valdav osa muistsete eestlaste linnuseid tekkis hoopis hiljem, enamasti meie ajaarvamise 9. 10. sajandil. Tavaliselt olid need kogukonnale kuuluvad pelgupaigad ning alles Saksa ja Taani
kivikalme, kääpad, maahaudadega kalmistud Millal hakati matma maa-alustesse haudadesse? 11. Eestlased muinasaja lõpul: - rahvaarv 150 000 inimest - haldusjaotus Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala - muinaslinnuste arv, 2 põhilist linnuse tüüpi u. 50? - põhilised tegevusalad käsitöö, põlluharmine, loomapidamine, küttimine ja kalapüük, metsmesindus, kaubavahetus lähinaabritega 12. Milliseid kokkupuuteid oli muinaseestlastel oma naabritega? Tooge näiteid. elavnesid suhted ülemeramaadega, rahumeelsed kaubandussuhted- jäi viikingite kaubateele, sugulasrahvastega olid pidevalt tülid.
Neid valmistati 13., äärmuslikel juhtudel 14. sajandini. Head näited on Varbola, Valjala ja Soontagana linnus. põhilised tegevusalad-Eestlaste peamiseks elatusalaks muinasaja lõpul oli maaharimine, millele andsid lisa küttimine ja kalapüük. Samuti väärib märkimist metsamesindus. Samuti tegeleti Eestis olulisel määral raua tootmisega kohalikust soomaagist ja selle töötlemisega; relvaseppade toodangut turustati ilmselt ka väljapoole Eestit. Milliseid kokkupuuteid oli muinaseestlastel oma naabritega:. Eestlastest lõuna pool elasid lätlaste esivanemad, kellega oli meil tihti tülisid ja konflikte. Tugevaimaks vastaseks lõuna poolt olid leedulased, läänest Rootsi ja Taani kiriku- ja riigivõimud. Suures osas Läänemere idakaldal elavate rahvaastega olid meil head suhted. 1187. aastal rüüstati "Idamere paganate" poolt Rootsi tähtsaim linn Sigtuna. Ida poolt polnud XII sajandil oht enam nõnda suur, sest Vana-Vene riik oli lagunenud.
Arvati, et hing võis siirduda mõnda putukasse, seepärast oli keelatud tappa ,,hingeloomi": mardikaid, ämblikke, sipelgaid. Üldiselt aga arvati, et hing jätkab elu lihtsalt oma uues ,,kodus" - hiies või kalmistul. Tähtsal kohal oli usk hauatagusesse elusse, millega seoses tekkis matmiskombestik. Surnute hinged jäid edaspidi mõjutama perekonna elu ja käekäiku. Hilissügisel oli hingede aeg, mil ei tohtinud lärmitseda, kuna see võis hingi pahandada. Muinaseestlastel oli väga tihe suhe loodusega. Arvati, et loomadel ja kõigel enda ümber on samuti oma hing. Sellist kogu elusa ja eluta looduse hingestamist nimetatakse animismiks. Lähtuti seisukohast- nagu mina talle, nii tema mulle. Kui inimene rikkus või hävitas midagi, siis võis selle hing talle vastata samaga: eksitada, uputada, haiguse anda jne. 13. mõisted: arheoloogiline kultuur -sarnaste iseloomulike tunnusjoonte kogum, mis iseloomustab teatud piirkonna teatud
Tooge näiteid. Eetiline objektivism- väited on objektiivsed tõed nt tapmine on halb, abort on halb, keskkonna reostamine on halb- nende väidete tõesus ei sõltu kultuurist. Eetiline subjektivism 11) Noorsootöö eetika põhiteesid noore ja noorsootöö keskkonna suhtes. 12) Eesti mitmekultuurilise ühiskonna kujunemisprotsess alates kiviajast kuni 19. sajandini. Kiviajal oli kolm suuremat sisserännet, lõunast, idast, taas lõunast. Muinasaja lõpuks oli muinaseestlastel kujunenud halduskorraldus( maakonnas ja kihelkonnad). Tihedad sidemed naaberrahvastega( Skandinaavia, balti hõimub ja slaavlased). Eestit läbisid kaubateed idast läände ning põhjast-lõunasse. Kultuuriline mõjutus toimus ka sõjalisel teel: viikingite retked; eestlaste retked Skandinaaviasse; eestlaste retked balti hõimude alale; Vene vürstide retked Eestisse; 12 saj jätkusid lääne poolt Rootsi ja Taani riigi- ja kirikuvõimude katsed Eestit alistada ja rahvast ristida
Kolmeväljal üks osa puhkab ja kaks on vilja all. Põllumaad saadi juurde alepõllunduse läbi- mets raiuti ja seejärel süüdati põlema. Tuhk oli hekas väetiseks ja oli 3 aastat järjest viljakas, seejärel kaotas oma väärtuse. See tõi kaasa ka kliimamuutused mingil määral. Kõige vanemad muistsed põllud oli kasutusel Tallinna lähedal, siiani kasutusel. Põllunduses oli probleemiks P-poolsetel aladel vilja mitte küpsemine ja seega olid rehielamud järelkuivatamiseks. Muinaseestlastel suuri nakkuishaigusi ja parasiite ei esinenud, kuna rehielamus olnud suits tappis ära bakterid. See-eest aga pea kõik muinaseestlased surid pimedatena. Muinasaegne kaubavahetus: Umb alates 10. saj. Väga tihedad kaubasuhted Soome,Rootsiga ja ka Venemaale. Tänapäeva tlna kohale kerkis keskus Revala.Enne muistset vabadusvõitlust elasid inimesed paremini, põllumajandus oli parem. Muinaseestlaste uskumused:
Kesk-Eestis säilusid mõned kihelkonnad (mõnede ajaloolaste arvates väikemaakonnad), sest nende asukoha tõttu olid nad vaenlasele raskemini kättesaadavad ja nii polnud nad ühinenud ei naabermaakondadega ega ka mitte omavahel. Sellised väikemaakonnad olid: Vaiga, Mõhu, Nurmekund, Alempois, Soopoolitse, Jogentagana. Ühtset riiki veel eestlastel polnud. Muinaskihelkond (Läti Henriku Liivimaa kroonikas ja Taani hindamisraamatus "kiligunda") oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade (Taani Hindamisraamatus "kylaegunda") liit, mida juhtisid üks või mitu isandaks kutsutavat vanemat (Läti Henrikul "senior, senior provinciae"). Maakonnad Linnused Enam-vähem kindlaid 11.-12. sajandi linnuseid on Eestist teada umbes 50, neist umbes pooled rajatigi alles sel perioodil. Sarnaselt siinsetele aladele oli ka suurem osa Euroopa pisilinnustest puust
Eestis rüütlimõisad,mis kuulusid baltisaksa mõisnikele.Teised olid riigi krnoonumõisad.Seejärel tulid kirikumõisad, need oli teistest väiksemad ja kus elasid kirikuõpetajad. Talusid oli Eestis varauusajal umbes 40 000. Taludes elasid talupojad,kes pidid talude eest hoolitsema ja talumaad harima. Talumaad kuulusid mõisnikele ja,et talupojad saaksid seal elada pidid nad maksma mõisnikele koormisi ehk andma teatud hulk talu sissetulekutest 2.Linnuste tüübid muinaseestlastel-Juba keskmise rauaaja algul kerkisid Eestimaal mitmeid linnuseid. Linnused ehitati järskudele nõlvade ja sobiva suurusega küngastele.Linnused jagati mägilinnusteks , neemiklinnusteks ja ringvall-linnusteks Mägilinnused olid linnused,mis olid rajatud üksikutele igast küljest looduslikult kaitsud küngastele.Neemiklinnuseks nimetati linnust,mis olid mäeseljaku neemikuna lõppvale otsale püstitatud linnus,kuhu püstitatu kunstlikke valle
võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja kaasaegse vabadussõja, mis võideti. Selle kontseptsiooni selgrooks oli seisukoht, et eestlased on juba alates 13. sajandist pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud ning sellega seoti nii Jüriöö ülestõus, 1560. aasta talurahva ülestõus Läänemaal kui ka Mahtra sõda. Lisaks suhtuti 13. sajandi eestlasesse väga moderniseerivalt: usuti, et muinaseestlastel oli juba tugev rahvusliku ühtsuse tunne, Muinas-Eesti aga peaaegu kui ühtne riik, mille maakonnad tegutsesid enamasti ühiselt ja vanemad võidelnud vapralt kogu rahvas huvide eest. See oli reaktsiooniks baltisakslaste kontseptsioonile, kus Baltikumi ristimist peeti kultuuri toomiseks seni metsikule maale, kus varem sisuliselt mingit ühiskondagi ei olnud. Nende kahe vastandliku kontseptsiooni pingeväljas sündis
lõppenud SÕJA TULEMUSED: · Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnad kapituleerisid · Talupoegadel kadus lootus vabaneda pärisorjusest · Rüütelkond säilitas omavalitsuse maariigi · Venemaa sai ,,Akna Euroopasse" · Säilitati luteri usk, koos sellega ka haridustraditsioonid · 1708-1711 laastas katk ja nälg Eesti alasid · Eestlaste rahvaarv langes tasemele 15000-17000 hinge 2. Linnuste tüübid muinaseestlastel Linnuste rajamiseks valiti järskude nõlvade ja sobiva suurusega künkad. Linnuse tüübid: · mägilinnused · neemiklinnused · Kalevipoja säng · ringvall-linnus · linnus-asula Pilet nr.11 1. Luteri kirik Rootsi ajal ja Vene ajal Rootsi ajal: Liivisõda oli viinud kirikuhooned haletsusväärsesse seisundisse. Kirikud oli purustatud, kogudused olid ilma õpetajata. Soovida jättis pastorite haridus ja kõlblus.
Oskar Loorits ,,Eesti rahvausundi maailmavaade" Elujõud Muinaseestlastel oli animistlik ilmavaade ja elukäsitlus: igal pool, nii inimeses kui ka teda ümbritsevas looduses, on olemas elujõudu, ühelpool suuremal, teisel vähemal määral, ehk teiste sõnadega kõik elab, kõik on hingestatud. Inimeses asub ehk elab mingi iseseisev jõud, võim, vägi, mis teda juhib. Seda elujõud kujutatakse erilise olendina, kes liigub ja toimib kehas, avaldub mitmel eri kujul, irdub ka väljapoole keha, siirdub teistesse kehadesse
maakondadeks. Säilisid mõned üksikud isesesivad kihelkonnad: Alempois, Nurmekund, Mõhu, Valga, Jogentagana.Muinasaja lõpul oli näha püüdlusi maakondade ühendamiseks RIIKLUS ALGED Vanemate iga-aastased kogunemised. Eestalsed nimetasid end maakondade järgi. Pilet nr 10 Põhjasõda (põhjused, osalejad riigid, tähtsamad lahingud, sõja tulemused) Linnuste tüübid muinaseestlastel Vanimad teadaolevad kaitserajatised Eestis on olnud asulalinnused, kindlustatud asulaid ümbritsevad vallid. Seesuguste kindlustatud asulate rajamine algas I aastatuhandel e.Kr. Vallid tehti mullast, palkidest või kividest. Valdav osa muistsete eestlaste linnuseid tekkis hoopis hiljem, enamasti meie ajaarvamise 9.10. sajandil. Tavaliselt olid need kogukonnale kuuluvad pelgupaigad ning alles Saksa ja Taani
17. ja 18. sajandil oli Eesti alal umbes 1000 mõisat. Kõige enam oli rüütlimõisasid ehk eramõisasid. Kuulusid enamasti baltisaksa mõisnikele. Teise suuurema rühma moodustasid riigi- ehk kroonumõisad. Riik rentis neid välja. Kolmanda suurema rühma moodustasid kirikumõisad ehk pastoraadid , mis andsid elatist kirikuõpetajatele. Mõisade majandamisel muutus tähtsaks juba keksaja lõpul alguse saanud teraviljaeksport, mis varauusajal kahekordistus . 2. Linnuse tüübid muinaseestlastel. Juba keskmise rauaaja algul kerkisid Eestimaal mitmed linnused, aga nende kasutusiga polnud pikk. Tunduvalt rohkem hakati linnuseid ehitama 8. sajandi paiku. Linnuste rajamiseks valiti järskude nõlvade ja sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitsud mäekülgede poole kuhjati kunstlik vall. Lõuna- Eestis tehti vallid liivast ja palkidest aga Põhja- ja Lääne-Eestis paeplaatidest kivimüürina. Eristatakse mägilinnuseid, mis on rajatud üksikutele igast küljest
annet, oskusi ja võimeid. Eriti vajalikud olid targa võimed ravimisel, samuti ennustamise juures. *Muinasajal tegeleti üsna palju ka ohverdamisega, ohverdamise eesmärk oli saavutada looduse, jumalate, haldjate, vaimude heasoovlikus. Ohverdati: pühasid puid (hiied, tammed, pärnad, pihlakad), ohvrikivisi, ohvriallikaid. Parim aeg ohverdamiseks: pühad (jõuluaeg (päikese sünnipäev), jüripäev, mihklipäev, jaanipäev), neljapäev (muinaseestlastel pühapäeva tähenduses), suurte ettevõtmiste eel (sõjakäigud, külvi algus jne). Olid palveohvrid, tänuohvrid ja lepitusohvrid (süü lepitamiseks). 6 4. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL, lk 30-43, 44-51 *Eestlased ei rännanud, kuid rahvasterändamine mõjutas neidki. Põhja poole hakkasid tungima balti hõimud, hõivates tänapäeva Põhja-Läti alasid, slaavlased jõudsid Kiievi ja
metsakasvu tõttu ei olnud aletegemine pikemat aega järjest võimalik. Muinaspõlde hariti söödiviljelusega, mille korral jäeti väljakurnatud maalapp sööti ja kasutati karjamaana seni, kuni viljakus sõnniku abil taastus. Seega oli põlluharimine ja karjakasvatus lahutamatult seotud. 800-400 eKr või isegi varem. ·Kihelkond- oli Eesti ajalooline haldusüksus, mis mängis olulist rolli alates muinasajast kuni 20. sajandi esimese pooleni. Muinaskihelkond oli muinaseestlastel ühte hõimu kuuluvate inimeste ning ühiste majandus- ja kaitsehuvidega külade või külakondade liit, mida juhtis isandaks kutsutav vanem. Muinaskihelkonna keskuseks oli kas linnus või kindlustatud asula, mis oli tihti ka vanema residentsiks. Oli ka kahe ja enama vanemaga ning mitme linnusega kihelkondi. ·Vanem- tähistab kogukonna, seltsi või haldusüksuse juhti. ·Rahvausund- tõenäoliselt oli muinasusundi varaseim kihistus üsna sarnane teiste
B-5m,H-1,0-2,0m)Laeva vöör ja ahtertäävid olid kõrgele tõstetud ning kaunistatud. Laeva täävil oli lohe või maopea kujutis. Mastis oli üks suur nelinurkne puri.Põhjamaades võeti puri kasutusele alles 500a.Liikumiseks kasutati ka kuni 16 paari aere. Laeva juhiti paremas pardas oleva roolia- eruga.Laevade reelinguile kinnitatud kilbid kaitsesid nii lainete kui vanlase noolte eest.Pikematel reisidel oli laevas 30 meest. Navigeerimine- kaldalähedal,päikesekivi. Ka muinaseestlastel olid kasutusel seda tüüpi laevad Väiksemat kaubaveoks kasutatavat viikinglaeva nimetati knorriks Ehitusviis -klinkerplangustus Maasilinna laev- 1985. aastal leiti Saare- ja Muhumaa vahelise Väikese-Väina põhjast, Maasi ordulinnuse välisreidilt, tundmatu laeva vrakk, mis 1987. aastal Meremuuseumi allveearheoloogiaklubi "Viikar" sukeldujate poolt üles tõsteti ning Ajalooinstituudi konservaatorite poolt edukalt konserveeriti (protsess lõppes 1992.a.) selleks ehitatud ajutises
annaabi.ee 
