Muinasaja põlluharimine(alepõllundus ja põlispõllundus) (0)

Muinasaja põlluharimine
Alepõllundus ja Põlispõllundus
Neoliitikumis ehk nooremas kiviajas toimus inimkonna arengus murrang – algas üleminek viljelusmajandusele(põlluharimisele ja karjakasvatusele; seda nimetatakse ka neoliitiliseks revolutsiooniks). Tänu sellele vähenesid näljahädad ja suremus , pikenes eluiga ning kasvas inimeste arvukus. Põlluharimine tingis paikse eluviisi sinna, kus oli hea muld , seega jäid soised piirkonand asustamata. Aja jooksul jagunes ka tööjaotus (põlluharijad ja karjakasvatajad)
Pronksiajal võeti kasutusele ader, mis muutis põllu kündmise märksa lihtsamaks.
Aletamise puhul raiuti rajataval põllul kasvavad puistaimed ning need põletati, puidust saadav tuhk oli väetiseks. Põldu kasutati 2-5 aastat. Peale kasutamist jäeti ala sööti, kuni uus mets peale kasvas.
Aletamiseks sobivad happelised mullad , kus tuhk annab väetisena suuremat efekti.
Ja lisaks on paremad savikad, mitte liivased maapinnad.
Põlispõllundusega oli üks ja sama põld väga kaua aega ühe ja sama koha peal. Põlispõllunduses kasutatikolmeväljasüsteemi:  ühel osal põllust kasvas suvivili, teisel osal talivili ja kolmas osa põllust oli kesa all (puhkas). 
Inimesed kasutasid põlispõllunduse juures ikka veel alepõllundust, sest siis ei pidanud põldu väetama.
Külade juures paiknevad põllumassiivid olid jaotatud küla talude vahel.
Põldude paigutuse ja leviku määras sõnnikuvedamise kaugus.