Mõtisklen tänapäeva televisioonist (1)

Mõtisklen tänapäeva televisioonist .
Televisioon saab varsti sajandi vanuseks. Läbia aegade on ta muutunud koos maailmaga, teinud muutatusi et sobituda tervikusse ning on saanud oluliseks oskas meie igapäevaelus. Televisioon pakub meile igapäevaselt uudiseid ning meelelahutust. Ta on nagu väike kutsikas kes vajab peremeest ning karmi kätt sest vastaseljuhul hakkab ta ise võimutsema.
Sadu aastaid tagasi levisid uudised inimeselt inimesele. Sündmustest ja juhtumitest räägiti kõrtsis, kirikus ning külakoosolekutel. Poliitika ning argipäeva probleemid said just eelmainitud kohtades avalikuks ning võimaluse disskusiooniks. Tänapäeval asendab neid televisioon. Võimalus teha kõike seda kodust lahkumata. Vaja on ühte nupuvajutust ja terve maailm on meie ees valla. Teave, mis rahvani jõuab pole alati olnud nii mitmekesine . Televisiooni algusaastatel näidati peamiselt kultuuri saateid ning dokumentaalfilme. Mõjutavaks teguriks on olnud ka riigikord . See kui palju ja mida teleris näidati sõltus riigipea otsustest. Aja möödudes on tihenenud konkurents ning on suurenenud ka sõnavabadus. Ühiskonnas on levinud ütlus, et inimesele on õnneks vaja tsirkust ja leiba. Seda võib pidada paljude kanalite alustalaks. Raha teenimiseks on vaja rahvale anda, seda mida nad soovivad.
Tsirkuse ja lõbu pakkujaid tekib üha juurde ning telekanalid peavad mõtlema uusi viise, et meelitada just neid vaatama. Suure konkurentsi tõttu kaotavad erakanalite peremehed inimlikuse ja on valmis eetrisse laskma kõike, mis vähegi võiks poolehoidjaid juurde tuua. Näiteks hiljaaegu jõudis Eesti erakanali, kanal kaks, läbi eetrisse kõmuline mäng „Tõehetk“, saade mis intrigeerib, tekitab vaidlusi, saab tähelepanu. Põhimõte seisneb miljoni krooni teenimises. Raha võitmiseks ei ole vaja teha muud kui lõpuni ausaks jääda. Tundub lihtne, kuid tegelikult tuleb avalikustada kõik oma, ning lähedaste probleemid. Valgust näevad kõige kardetumad saladused. Sellel saatel on palju pooldajaid, kes naeravad mängus osaleja üle. Mina pean seda mõnitamiseks ning alavääristavaks ning seda mitte ainult saates osaleja suhtes vaid see on kõigi eestlaste pilkamine. Teleprogrammi koostajad teadsid, mis tagajäried saatega kaasnevad. Vaatamata sellele otsustati saade ekraanile tuua ning raha teenida inimeste naiivsuse ja nõrkustega.
Kuid mindud on veel kaugemalegi, pilke objektiks oleks peaaegu saanud laste fantaasia ning uskumused. Kevadel kogus tuure tüli kahe kodumaise telekanali vahel. Probleemi aluseks oli saade „Täna õhtul Leo Põld“. Televisioon kolm tahtis anda kunagise lasteekraani „Kõige suurem sõber“ tegeleaskujudele uue pilkava rolli. Kuid ETV ei nõustunud sellega. Seega saade ei jõudnud ekraanile vaid kohtusse.
Eelmainitud saated näitavad, et tänapäeva televisioon on kaup ning teadagi ostjate saamiseks on vaja muuta see konkurendi võimeliseks. Meie riigikanal Eesti televisioon ei toimi siiski selle nimel. Programm on eeskätt mõeldud inimestele, kes ei näe televisiooni ainult meelelahutusvõimalusena vaid ka vahendina nautida kultuuri, ajalugu ning uudiseid. ETVl on näidatavate saadete tegemisel teised prioriteedid . Nad panevad rõhku traditsioonidele ning teevad valikuid üleüldiselt teadlikumalt, mõeldes tagajärgedele. Näiteks kui võrrelda lastesaateid ning multikaid sellel ning teistel kanalitel seisneb erinevus vägivalla sisalduse ning õpetlikuse suhtes.
Vanemad peaksid rohkem huvi tundma selle vastu mida nende võsuke telerist näeb, kuna enamus programmiloojaid sellele ei mõtle. Enamus multikad sisladavad rohkelt vägivalda ning illusioone. Tänapäeval kasutatakse ütlust, et teler on lapsehoidja . Kuid jääks need ainult sõnadeks. Isklikult olen kokku puutunud paljude emadega kes enda puhkemomendi eesmärgil saadavad lapsed telerit vaatama. Noor inimene harjub sellega kiirelt ning tulemuseks on reaalsustaju kadumine. Paljud emad – isad ei tea, et vajalik on lapsega nähtud analüüsida. Et ta suudaks eristada head halvast , teha vahet tõelisusel ning meelepettel. Kuid kui arutelu jääb olemata võib telerist saada lapse parim sõber. Sõber kes peidab endas kohutavat kimääri.
Liigsel televisooni jälgimisel on mitmeid tagajärgi. Üheks suureks probleemiks on võim raamatute üle. Kirjandust lugedes peab inimene endale toimuvat ise ette kujutama, fantaseerima ning mõtlema. Teler teeb selle meie eest ära, maalib meile ette vaimustava pildi andes ise kõigele näod ning karakteri . Selline lihtsus tõmbab ligi ning võtab võimust ning kui sellest ei osata üle olla on tulemuseks televisiooni sõltuvus. Kui sõltuvus saab omaks juba noores eas võib see kahjustada reaalse maailma tajumist ning keskendumis raskuseid, mis toob kaasa tegelikus elus suuri probleeme. Rohkel ajaveetmisel televisooniga ei kahjustu ainult inimene vaimselt vaid ka füüsiliselt. Kahjustada saavad silmad, aju ning keha. Sõltlased eelistavad enamjaolt telerit spordile ja üldisele aktiivsusele, selline elustiil põhjustab rasvumist.
Teleris näidatu tõepähe võtmine ja liigne kaasaelamine ei ole omane siiski ainult lastele vaid ka täiskasvanutele. See on paratamatus , kuna televisioon mängid tähtsat rolli meie argielus. Läbi tema jõuavad meieni igapäevased kiired, tähtsad, teadaandvad uudised. Vähesed suudavad jääda nende suhtes objektiivseks. Ülim näide sellest kuidas teles nähtu meid mõjutab on kuu aega tagasi juhtunud tragöödia. Tühermaale jäeti sülelaps, lootes, et keegi ta leiab. Kurba uudist näidati teleris mitmeid päevi ja kordi . Inimesed sattusid ahastusse ning tundsid, et peavad midagi tegema. Nii pakuti üksteise võidu materjaalset abi ning mitmed avaldasid soovi pisike enda perre võtta. Harilikult pole inimesed nii abivalmid , sest Eestis on tuhandeid hulkureid ning lastekodulapsi kellele ei joosta tormijooksu abistamiseks . Positiivne on see, et tänu televisioonile näeme mis ilmas toimub, kuid varjukülg on ülevõimendamine.
Tirtsu ebatavaline hülgamisviis toob endaga kaasa mõtlemisainet. Miks jäeti ta tühermaale, mitte ei pöörtutud sotsiaalabi võimaluste poole? Lapsukese kasuvanemad olid venelased, võib uskuda , et nad lihtsalt ei olnud kursis riigis toimuvaga. Nad küll elavad meie kodumaal kuid igapäevane info jõuab nendeni läbi naaberriigi kanalite. Eestis on viimasel ajal avaliku tähelepanu all olnud küsimus kas peaks looma venekeelse telekanali. Mina arvan, et see on väga vajalik, sest televisoon mängib väga olulist rolli pea, et iga inimese elus. Uskumuste ning vaadete kujunemisel ning meie kodanike vaadete kujundajaks võiks olla ikkagi Eesti riik mitte mõni naaber. Ajendiks võib võtta ka infosõja, mida me Venemaa eksperdi Eduard Lucase sõnul idanaabriga peame ning et seda mitte kaotada, peaks Eesti tegema kõik, et tema maal elavad inimesed saaksid adekvaatset infot.
Televisioon on kas meie sõber või vaenlane . Ta toob meieni igapäevaelu, kömöödiat ning draagikat. Kuid oskamatuse ning nõrkuse puhul kisub meid endi rüppe, töötleb ning lihvib kuni oleme tema alluvuses ning võimuses.