Modernsed kompositsiooni tehnikad läbi Béla Bartoki rahvamuusika taotluste (1)

Modernsed kompositsiooni tehnikad läbi Béla Bartoki rahvamuusika taotluste.
Béla Bartók (25. märts 1881 Nagyszentmiklós – 26. september 1945 New York ) oli ungari helilooja, pianist ja etnomusikoloog.
Ta sündis Nagyszentmiklósis (tollal Austria-Ungari, nüüd Rumeenia). Pärast isa surma 1888. aastal kolis ta koos emaga Nagyszöllösisse ja seejärel Pozsonyisse.Algselt õpetas teda ema. Ta õppis alates 1899. aastast Budapesti muusiikaakadeemias klaverit ja kompositsiooni. Õpingute ajal kohtus Zoltán Kodályiga, kellega koos ta kogus rahvamuusikat. Bartókit mõjutas Richard Straussi muusika . Ta on kirjutanud ooperi " Hertsog Sinihabeme loss", kaks balletti, klaveri- ja viiulikontserte, koori- ja kammermuusikat. Kompositsioneerides hakkas Bartóki mõjutama Stravinski ja Schönbergi loomingud, mõned tema kõige keerulisemad muusikad kahe viiulil 1921-2. aasta Soaadid. Samal ajal oli ta omandanud rahvusvahelise lugupidamise: tema teosed olid avaldatud Universal Edition -is ja teda kutsuti üles mängima neile kogu Euroopas. Ta oli nüüd hästi tuntud ka kodus. Ta kirjutas kindlaid Tantsu muusikaid (1923), mida kasutati kontserti tähistamisel 50. aastapäeval Budapestis, tal tekkis tuulevaikus tema komponeerimise tegevuses kuni ootamatute teoste puhanguga 1926. aastal, mida ta kavatses ise mängida, sealhulgas Klaveri kontsert Nr.1 ja süit „Out of Doors “. Need teosed näitasid klaverit kui löök instrumendina, kasutades oma resonantse samuti ksülofoni kõvaduses. Ta jätkas oma otsingut uute sonaatide ja juht rütmile järgmise kahe aasta jooksul (1927-8). Sarnased ametlikud skeemid , koos intensiivselt töötanud Kontrapunktiga , kasutas ta Klaveri kontsert Nr.2 ( 1931 ) ja Keelpilli kvarteti Nr.5-s (1934), kuigi Bartóki harmoonia oli muutumas diatoonsemaks. Muusika süvenedes kromantismi, hakkas ta kirjutama suuremalt jaolt tonaalset muusikat, mis on fundamentaalaladest mõeldud keelpillidele, löökriistadele, Celestale (1936) ja Sonaat Kahele Klaverile ja löökpillile (1937), mõlemad kirjutati esitamiseks Šveitsis, ajal kui poliitiline olukord Ungaris kasvas ebasümpaatseks.
Sajandi algupoole esteetikas olid küllalt olulisel kohal Béla Bartóki vaated muusika
rahvuslikkusele. Tänu soome- ugri hõimuliikumisele olid tollases Eestis kultuurikontaktid
Ungariga tugevamad kui teiste Kesk-Euroopa maadega ning Bartóki 50. juubeli puhul 1931. aastal ilmus muusikalehes, tõenäoliselt tollase toimetaja Riho Pätsi sulest, teda tutvustav artikkel koos Bartóki 1921.aastal kirjutatud autobiograafiaga, milles ta kirjeldab ungari talupojamuusika avastamist:
“Kõige selle talupoja-muusika uurimine oli mulle otsustava tähtsusega — ta viis mind
võimalusele täieliselt vabaneda seni ainuvalitsevast duur - ja moll-süsteemist: kuna
just kaaluvam ja väärtuslikum osa kogutud viisivarast on vanus kiriklikes — samuti
vana- greeka — ja veel primitiivsemais (nimelt pentatoonilisis) helilaades, ning
seejuures ilmneb mitmekesisemaid ja vabamaid rütmilisi pilte ja taktivahetust — kui
rubato nii ka tempo quisto ettekandes. Tõendus, et vanad, meie kunstimuusikas mitte
enam tarvitatavad heliredelid sugugi veel ei ole kaotand oma eluõigust. See
diatooniliste helide-rea käsitlus viis vabanemisele kivistund duur-moll-skaalast ja
lõpliku konsekventsina isegi iga üksiku heli täielisele vabale käsitlusele meie
kromaatilises kaheteistkümne-helisüsteemis.”
Selles kirjutises rõhutas Bartók puhtmuusikalist ja teaduslikku huvi nende viiside vastu ja
täheldas samu püüdeid Stravinski teostes — värskendada kunstmuusikat “viimaseist
sajandeist mõjutamata talupoja-muusikaga.” Ungarlikkust mainis Bartók siin minevikus,
seoses varem ungari rahvamuusikana tuntud viiside kasutamisega. muusika rahvuslikkuse
mõistmises hakkas tal tekkima konflikt seoses soome muusikaga: rahvuslikkus seostus rahvusromantilise ideestikuga, aga moodsam kunst kasutas folkloori hoopis teisiti.