Šoštakovitš, Bartok, Prokofjev (1)

Sergei Prokofjev ( 1891 -1953)
Prokofjev sai muusikalise hariduse Peterburi konservatooriumis. Juba tunnustatud pianisti, helilooja ja dirigendina emigreerus ta 1918. aastal USA-sse ja sealt edasi Prantsusmaale. 1936. aastal naasis ta Nõukogude Liitu, kust tal pärast 1938. aastat enam lahkuda ei lubatud. Saatuse iroonia tahtel suri ta Staliniga ühel päeval.
LOOMING:
Prokofjevi muusikas on järgitavad eri stiilide tunnused, ent nii vormikäsitluselt kui ka üldkarakterilt on teda peetud neoklassitsismi esindajaks . Tema varase perioodi loomingus on tabatavad ekspressionistlikud jooned, eriti grotesk, ja dissoneerivad harmooniad, mis šokeerisid vanameelset publikut. Hiline periood aga paistab silma meloodilisuse ja eepika poolest.
Prokofjev on kirjutanud muusikat peaaegu kõigis žanrides.
Avalikkuse tähelepanu äratas ta kõigepealt oma klaveriteostega. Teda on nimetatud Debussy kõrval teiseks suureks novaatoriks 20. sajandi klaverimuusikas. Prokofjev töötas välja oma klaverimängustiili, mida iseloomustab kiire tempo, rütmiline aktiivsus, energiline tokaatalikkus, mida on nimetatud ka löökpianismiks. Helilooja on kirjutanud klaveriminiatuure ja 5 klaverikontserti, tema enim esitatud klaveriteoste hulgas on tsükkel „Sarkasmid” ja klaverisonaadid. Kuna Prokofjev ise oli suurepärane pianist , seavad ka paljud tema klaveriteosed esitajale kõrgeid tehnilisi nõudeid.
Teise tähtsa osa helilooja loomingust moodustab lavamuusika. Ta on kirjutanud 8 ooperit, millest tuntumad on „Sõda ja rahu” ja koomiline ooper „Armastus kolme apelsini vastu”. 7 balletist on olnud menukaim „ Romeo ja Julia”, mille muusikat esitatakse ka sageli kolme orkestrisüidina ning kümnest klaveripalast koosneva tsüklina. Helilooja kasutab siin juhtteemasid ning selles teoses avaldub eriti eredalt tema meloodiaanne.
Prokofjev on kirjutanud 7 sümfooniat. Tähelepanuväärne on tema loomingus 1. sümfoonia, milles helilooja stiliseerib Haydni helikeelt. Teost on nimetatud esimeseks neoklassitsistlikuks heliteoseks. Sümfoonilisest muusikast on tuntud veel „Sküüdi süit”, mis on valminud algselt kavandatud balleti „Ala ja Lolli” muusikale .
Prokofjev on kirjutanud ka kammermuusikat ja vokaalsümfoonilisi suurvorme.
Béla Bartók (1881-1945)
Tuntud Ungari helilooja, suurepärane pianist ja muusikafolklorist, õppis Budapesti Muusikaakadeemias, kus ta aastaid hiljem leidis tööd klaveriprofessorina. Oma esimestes teostes matkis noor Bartók veel Brahmsi, Wagnerit ja Straussi. Isikupärase stiili väljakujunemisel mängisid olulist rolli pärimusmuusika kogumismatkad, mis viisid teda lisaks Kesk- Euroopale ka Türgisse ja Põhja-Aafrikaase.
LOOMING:
Aastatel 1904-1907 uuris ta süvendatult Ungari rahvaviise ning tema muusika ongi sulam rahvamuusika lätetest ja modernistlikest kompositsioonitehnikatest. Tema loomingulist käekirja iseloomustavad enamasti polüfoonilisus, meloodilise materjali folkloorsus ja ebaregulaarse meetrumi sage kasutamine. Tema küpse perioodi looming läheneb stiililiselt enim neoklassitsismile. Bartóki muusika on küll enamasti tonaalne, kuid harmooniat rikastavad laadivälised dissonantsid ja polütonaalsus.
Bartóki klaverimuusikast on tuntumad teosed „ Allegro barbaro” ja klaveritsükkel „Mikrokosmos”. Viimast kirjutas ta 11 aastat ja see koosneb 153 eri raskusastmes klaveripalast, mis kuuluvad tänapäevalgi klaveripedagoogide raudvarasse.
Lavamuusikast on populaarsuse võitnud muinasjutuaineline ooper „ Hertsog Sinihabeme loss”, impressionistliku koloriidiga ballett „Puust prints” ja pantomiimballett „Võlumandariin”. Muusika hoogsa energia ja eredate rütmikujundite poolest on viimast võrreldud Stravinski „Petruška” ja „Kevadpühitsusega”.
Bartóki instrumentaalmuusika filosoofilisem ja enimesitatud osa on kirjutatud hilisel loomeperioodil, mis hõlmab helilooja 10 viimast eluaastat. Ta on loonud nii kammermuusikat kui ka instrumentaalkontserte, ent populaarseim tema instrumentaalteostest on 1943. aastal loodud Orkestrikontsert. Teos on kirjutatud suurele orkestrikoosseisule ning orkestripartiide keerukus seab mängijatele suuri nõudmisi.
Bartók on paljude folkloorialaste uusimuste autor ning osa neist on valminud koostöös teise väljapaistva Ungari helilooja Zoltán Kodáliga.
Dmitri Šostakovitš (1906-1975)
Šostakovitš õppis klaverit ja kompositsiooni Peterburi konservatooriumis. Juba oma lõputöö, 1. sümfooniaga äratas ta tähelepanu nii Vene kui ka lääne muusikaringkondades. Kuni 1930. aastani tegutses mees ka pianistina, kuid peagi nõudis helilooming täit pühendumist. Ta on olnud ka Leningradi ja Moskva konservatooriumi õppejõud.
LOOMING:
Šostakovitši loometee kulges mõnes mõttes paralleelselt Nõukogude Venemaa ajalooga , seda omamoodi peegeldades ja vahel ka valitsevale ideoloogiale lõivu makstes. Ometi leidis ta isikupärase vahendi – iroonia, groteski ja satiiri – et väljendada oma kaasaelamist inimlikele ja sotsiaalsetele probleemidele ja suhtumist totalitarismi.
Šostakovitš on üks 20. sajandi väljapaistvamaid sümfoniste ning selles osas on teda võrreldud Mahleriga. Tema loomingu kaalukaim osa on 15 sümfooniat, kuid sümfooniline mõtlemine on kandunud ka teistesse žanridesse, näiteks instrumentaalkontsertidesse ja kammermuusikasse.
Sümfooniatest on enim mängitud 5., 7., „Leningradi sümfoonia”, 10. .
Šostakovitš on kirjutanud 2 ooperit – „Nina” ja „Katerina Izmailova”. Kammermuusika tähtteosed on tema 15 keelpillikvartetti, millest eriti ekspressiivsete väljendusjõuliste kujundite poolest tõuseb esile 8. kvartett .
Klaverimuusikas on antoloogilise tähendusega suurtsükkel „24 prelüüdi ja fuugat”.
Šostakovitš on kirjutanud ka kooripoeeme ja laule ning filmimuusikat.