Mis on luule? (0)

Mis on luule?
Luuletus ja luule tähendavad igaühe jaoks midagi erinevat. Ühe jaoks on need lihtsalt paberile ritta seatud tähtsusetud sõnad, teine aga leiab neist lohutust, ühtekuuluvustunnet või koguni elu mõtet. Ometigi on üritanud nii mõnedki kirjanikud luulet sõnadega lahti seletada.
„Eales ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules – ja võib-olla armastuses“ – nii on luulet kirjeldanud Doris Kareva. Ta on piltlikult toonud võrdusmärgi luule, unenägude ja armastuse vahel, mida kõike ühendab nende seletamatus. Nii nagu ei ole kindlaid tõendeid unenägude seletamiseks või armastuse mõistmiseks, ei saa ka luuletust üheselt lahti seletada. Luulega võib ka kõige ebareaalsemad kujutelmad reaalsusele natuke lähemale tuua. Ning kui luule on paberile pandud saab igaüks sellest erinevalt aru ja see on ka täiesti loogiline – ka kellegi teise unenägusid või armastus pole võimalik täielikult mõista.
Hasso Krull peab luuletus kingituseks, kuid mitte selliseks , nagu on materiaalsed kingitused mis kaotavad ajapikku oma väärtuse. Luule on kingitus keelele, rahvale, riigile. Iga luuletus kannab endas ajalugu, tundeid, filosoofiat ning erinevaid maailmavaateid. Tänu nendele on võimalik keelt oma kõige kaunimas vormis edasi anda. Krull on võrrelnud keelt võrgustikuga , mille üks paljudest lastest on luule. Tema sõnul on luule nagu elusolend, kes muutub kogu aeg ajas koos keelega. Seega on arusaadav, miks luulest üheselt mõista ei saa. Luule annab mulle võimaluse teda ise tõlgendada ja ei anna vastuseid. Need vastused peab igaüks ise leidma mis need ka ei oleks, on need kõik õiged.
Kivisildniku sõnul on luule kui kirjaoskuse kõrgeim väljendus eksklusiivselt inimlik. Inimestele on antud üheaegselt needus ja õnnistus olla niivõrd emotsionaalne ja tunnetada kogu maailma nii jõudsalt. Kui kõik need tunded liiga raskeks koormaks muutuvad, on luuletus hea viis üheaegselt oma koormat kergendada ja teisi lohutada. Luuletus, millega on võimalik samastuda, tekitab ülevoolava kergustunde. Tekib tunne, et keegi on suutnud meie mõtted sõnadesse panna ja see on lohutav. Tegelikkuses ei saa me isegi kindlad olla, et luuletust õigesti mõistame, kuid vaatamata sellele on meie enesetunne hea.
Luulet võiks kirjeldada lõpmatute metafooride, näidete või tunnetega, kuid küsimus „Mis on luule?“ jääb endiselt vastuseta . Ei ole võimalik panna piiridesse midagi nii suurt, võimsat ja iseseisvat . See hetk, kui arvatakse, et on suudetud luule sõnadesse panna, tuleb kuskilt uus luuletus, mis kõik senised teooriad ümber lükkab. Nii et, miks proovida taltsutada midagi, millest jõud üle ei käi?