Mis on laktoos ja laktoositalumatus (0)

Mis on laktoos ?
LAKTOOS ehk piimasuhkur  kuulub kõigi imetajate piima koostisse. Eri liikide piima laktoosisisaldus on erinev. Lehmapiim sisaldab keskmiselt 4,8 - 5,0% laktoosi. Laktoos on tavasuhkrust viis korda vähem magus, kuid annab siiski 30-50% energeetilisest väärtusest.
Laktoos on disahhariid , mis koosneb kahest lihtsuhkrust – glükoosist ja galaktoosist.
Mis on laktoositalumatus ehk hüpolaktaasia?
Piimasuhkru- ehk laktoositalumatus on olukord, kus inimene ei seedi piimasuhkrut. Sellisel inimesel puudub peensoole limaskestas ensüümlaktaas või ei ole teda küllaldaselt. Laktaasi puudumise tõttu ei lõhustu laktoos glükoosiks ja galaktoosiks. Piimasuhkur jääb lõhustumata ja imendumata. Kui piimasuhkur jääb lõhustumata, siis hakkab see sooles käärima, tekivad gaasid ( vesinik , süsinikdioksiid ja metaan ) ja happed (piim- ja äädikhape). Gaasid venitavad ja ärritavad peensoolt, kutsudes esile kõhuvalu, kõhupuhituse , - korisemise ja –lahtisuse. Mõnikord võivad lisanduda higistamishood, külmatunne, valud liigestes või kuklas, väsimustunne.
Laktoositalumatuse kaks vormi
Laktoositalumatus esineb kahes vormis. Primaarne laktoositalumatus on geneetiliselt päritav, sõltub vanusest ja avaldub tavaliselt 5 ja 20 eluaasta vahel. Tavaliselt säilib 50–70% laktaasi aktiivsusest. Haigus ei ole ravitav. Sekundaarne laktoositalumatus on tingitud peensoole ajutistest kahjustustest, mis võib omakorda olla tekkinud alatoitumise, tsöliaakia, peensoolepõletiku, gastroenteriidi või teiste haiguste tagajärjel. Sekundaarset  laktaasi defitsiiti esineb ka beebidel ja väikelastel soolehaiguste järel. Haigusnähud kaovad tavaliselt 2–4 nädala jooksul.
Laktoositalumatuse diagnoosimine ja kontrolli all hoidmine
Laktoositalumatust võib aimata juba haigusnähtude põhjal. Kuna laktoositalumatuse puhul peaks vähendama laktoosi sisaldavaid piimatooteid , millel aga on küllalt oluline koht inimese toidusedelis, siis on põhjust kindlalt veenduda, et tegemist on just selle haigusega.
Laktoositalumatuse diagnoosimiseks kasutatakse laialdaselt kaudseid meetodeid , milleks söödetakse patsiendile 50 g laktoosi (vastab umbes liitris piimas olevale laktoosikogusele) ja määratakse 10–15 minuti möödudes vere glükoosisisaldus. Kui vere glükoosisisaldus ei tõuse, on tegemist laktoositalumatusega. Teine võimalus on analüüsida väljahingatavat õhku. Kui vesinikusisaldus õhus tõuseb, viitab see asjaolule, et laktoos kääritakse jämesoole mikrofloora poolt ja tegemist on laktoositalumatusega.
Olenevalt haiguse raskusastmest peab suuremal või vähemal määral vähendama laktoosi sisaldust toidusedelis. Tavaliselt talub hüpolaktaasia all kannatav inimene 2–3 g laktoosi päevas. Kindlasti tuleks eelistada hapupiimatooteid, milles osa laktoosist on käärinud piimhappeks ja eriti probiootilisi baktereid sisaldavaid toiduaineid, kuna osa baktereid eritab laktaasi. Laktoositalumatuse korral võib tekkida kaltsiumidefitsiit. Heaks kaltsiumi allikaks on pika valmimisajaga juustud , mille laktoosisisaldus on minimaalne. Müügil on ka laktaasi sisaldavad kapslid , mida võib tarbida koos piimasuhkrut e. laktoosi sisaldava toiduga. Ettevaatlik peaks olema toidulisandite või ravimite tarbimisel, sest laktoosi kasutatakse sageli täiteainena.