Mis mind häirib eesti ajakirjanduses? (0)

Mis mind eesti ajakirjanduses häirib?
Olen lapsest saati lugenud ajalehti ning nende aastatega on minu jaoks välja kujunenud mitmed häirivad tõsiasjad eesti ajakirjanduses. Minu lugemisvaldkonda kuulvuad sellised ajalehed nagu : Postimees , Äripäev, Eesti Päevaleht ja ka Eesti Ekspress. Argipäeviti võivad nende lehtede olulised teemad küll kattuda, kuid teemasid võidakse siiski tõlgendada väga erinevalt.
Üheks peamiseks demokraatliku ühiskonna tunnuseks on sõnavabadus. Viimaste andmete kohaselt kuulub Eesti riik sõnavabaduse poolest maailmas esikümnesse.
Informatsiooni, mida lugejatele pakutakse on väga palju, kuid alati ei ole see lugejaskonnale huvipakkuv ning vahel võib tekkida küsimus, et mis on selle loo üleüldine eesmärk?
Mulle tundub, et ajakirjanikud ja ajakirjandus ise püüab tormijooksus võita enda poole lugejaskonda, mille tõttu kaasneb infotühjus faktides ja mitte midagi ütlevad fotod. Kas tõesti on vaja soliidsel ajalehel muutuda “kollaseks” ning muretseda nii palju lugejate tähelepanu pärast?
Peamiselt siiski avaldatakse lugusid mis pakuvad ühiskonnale kõneainet. Oluliseks peetakse ka ajakirjanduses jutte kuhu on kaasatud mõni tuntud ja jõukas kaaskodanik. Vähe räägitakse meie endi seas eksisteerivatest kodanikest, rohkem aga suurettevõtetest ning “ühiskonna koorekihist”.
Eesti meedial on tänapäeval väga suur mõjuvõim. Meediaväljaannetel on võime mõjutada uskumusi, väärtusi, sotsiaalseid suhteid ja -identiteete.
Tänapäeva ajakirjanduse keelekasutus on lubamatu, sest väga palju kasutatakse ajakirjanike poolt kõnekeelseid väljendeid ning kohata võib ka slängisõnu. Ma leian, et tuleks silmas pidada, eelkõige avalikes väljaannetes, keele korrektsust ja puhtust. Kuna me oleme väike rahvas ja meie emakeele püsimajäämine on endiselt ohus, siis peaksime pidama oluliseks selle tähtsust. Paljud noored omakorda juhinduvad loetud-nähtud keelekasutusest ning viimase väärkasutamisel levib see edasi kiirelt ning nii keel rikutud saabki. Kuna tean inimesi kelle ainsaks lugemisvaraks on ajakirjandus, siis tuleks ajakirjanikel eriti hoolikalt jälgida, kuidas oma tähtis artikkel kirja pandud sai, et mitte eksitada inimesi keelekasutuses valele teele. Vastasel juhul kannatab taaskord meie endi keelekultuur.
Minu silmis on ajakirjanduse tasakaalu kõikuma löönud ka see, et inimesed, kes antud teemas käsitlust leiavad, ei saa võrselt sõna. Ajakirjandus saab tasakaalus olla vaid siis kui see on erapooletu , tõele vastav ning ei püüa omakasupüüdlikult ühiskonda teatud suunas vormida. See tähendab aga seda, et asjaga seotud osapooled võiksid võrdselt meedias oma arvamust avaldada ning lugejad ise saaksid nautraalselt otsustada. Eriti palju olen seda täheldanud just poliitika valdkonnas, kus mõnele erakonnale pakutakse laialdast ja kriitikavaba katet, vastaseid kujutatakse aga hoopis negatiivselt. Seega ei jäägi lugejal muud üle, kui nõustuda autori seisukohtadega, sest väljatoodud argumendid toetavad , vaid üht osapoolt ning tihtilugu lugejal võib puududa teise osapoole osas vajalik informatsioon.
Olenemata nendest kõikidest kõneainet tekitavatest asjaoludest pean ma meie ajakirjandust siiski pädevaks oma töös. Avaldatakse glamuurse ja seltskondliku kõrval ka väärt mõtlema panevaid artikleid. Samuti on paljud nõukogude ajast pärinevad ajakirjanikud kõrvale tõugatud ning pead on hakanud tõstma noorema põlvkonna ajakirjanikud.
Kindlasti peaks lugeja püüdma olla endiselt tähelepanelik ja mitte ehk liigselt otsima tõde meie ajakirjanduses.