elu tegelase vastu. Üldsuse hukkamõist omakorda tähendab valijaskonna vähenemist, ameti- isikule järsku langust karjääriredelil. Seega omab nii press, kui ka meedia, mõju mitte ainult prominentide, kui ka tavakodanike üle. Viimasel, tõsi küll, jääb siiski võimalus otsustada, kas uskuda kõike, mida ajalehtedes kirjutatakse ja televiisoris näidatakse või mitte. Tänases Eestis näivad ajakirjanikud lausa raisakotkaparvena, kes oma ohvri, hoolimata selle abitusest, koheselt tükkideks rebivad. See kehtib eelkõige niinimetatud kollaste ajakirjade esindajate kohta, kelle ainsaks eesmärgiks näib olevat väljaande läbimüügi suurendamine. Seejuures eiratakse kõige elementaarsemaidki seadusi, mille täitmise kontrollimine iga õigusriigi püha kohus peaks olema. Siinkohal tasub mainida, et on kõigile teada ju ammune
Ajakirjanku kohustus ja vastutus Ühtedeks tähtsamateks info jagajateks on tänapäeval kujunenud ajakirjanikud, kelle eesmärk on koguda, vahendada, töödelda ja kommenteerida infot päevakajaliste ja aktuaalsete teemade kohta. Nagu Marju Kaljustin kord ütles: „Inimene elab sõnade ookeanis nagu kala vees.“ Ajakirjanikud peavad selles ookeanis ellu jääma. Neile on abiks sõnavabadus, mille abil võivad kõik sõnadesse panna, kuid peavad siiski eetiliseks jääma. Selleks on loodud ka eesti ajakirjanduseetika koodeks, kus on punktide haaval kirja pandud, mis on eetiline ja mis mitte.
Argipäeviti võivad nende lehtede olulised teemad küll kattuda, kuid teemasid võidakse siiski tõlgendada väga erinevalt. Üheks peamiseks demokraatliku ühiskonna tunnuseks on sõnavabadus. Viimaste andmete kohaselt kuulub Eesti riik sõnavabaduse poolest maailmas esikümnesse. Informatsiooni, mida lugejatele pakutakse on väga palju, kuid alati ei ole see lugejaskonnale huvipakkuv ning vahel võib tekkida küsimus, et mis on selle loo üleüldine eesmärk? Mulle tundub, et ajakirjanikud ja ajakirjandus ise püüab tormijooksus võita enda poole lugejaskonda, mille tõttu kaasneb infotühjus faktides ja mitte midagi ütlevad fotod. Kas tõesti on vaja soliidsel ajalehel muutuda "kollaseks" ning muretseda nii palju lugejate tähelepanu pärast? Peamiselt siiski avaldatakse lugusid mis pakuvad ühiskonnale kõneainet. Oluliseks peetakse ka ajakirjanduses jutte kuhu on kaasatud mõni tuntud ja jõukas kaaskodanik.
paberkandjal ajalehed, on meedial tohtult võimas mõjujõud ning ühel või teisel viisil puutume me kõik sellega kokku. Meedia kättesaadavus annab meediakanalitele pideva võimaluse inimesi mõjutada, nende mõtteid suunata ja kallutada ning nendega manipuleerida. Küll ja küll oleme me silmitsi seisnud olukorraga, kus meediakära on tekitanud inimestes tohutu paanika, milleks tegelikult üldse põhjust pole olnud. Sellised juhtumid saavadki alguse sellest, et ajakirjanikud kirjutavad artikli enda oletuste põhjal, mitte uurides fakte, kuid ega keegi ei saa neid kontrollida ega takista ka. Peaasi, et artikkel müüks. Kohati, lugedes nö ,,kollast ajakirjandust", jääb küll selline tunne, et kirjutataksegi ainult sellest, mis inimestele meeldib, ehk intriigidest ja skandaalidest, ning kui millestki kirjutada ei ole, siis pannakse kaks täiesti absurdsest fakti kokku, millel tegelikult ei ole mitte mingisugust seost, ja saadaksegi lugu
mitte. Ajakirjanikud võivad ju ka nende sõnu väänata. Veel mõjutavad meediat reklaamiandjad, kes reklaamivad täpselt seda mida ja kus nad tahavad. Kõigil on oma kasu mängus. Info, mis tavalise inimeseni jõuab ei pruugi olla sugugi tõene, kui seda on mõjutanud niivõrd mitmed faktorid. Meil on ju Eestis kommunikatsioonivabadus, mis eeldab seda, et meil on õigus öelda seda, mida mõtleme ning õigus saada infot ,kuid kas me siiiski saame olla kindlad, et kõik ajakirjanikud käituvad eetiliselt ning meile pole tsensuuri vaja. Leian, et oleks arukas rakendada meedia tsensuur, kuid seda siiski mõistuse piirides, sest olgem ausad, eks tsensuuri läbiviijad ole samuti inimesed ning kes meist poleks mõjutatav.
Kas kuulsuste tõrksus ajakirjanike suhtes on õigustatud? Kindlasti on kuulsustel väga erinevaid seisukohti ajakirjanike suhtes ning igaühel neist on selleks oma põhjus. Samuti võib ka olla põhjendatud tõrksus. Teataval määral tekitab seadus juba eelised selleks, et kuulsused ajakirjanike suhtes tõrksad on. Avaliku elu tegelaste suhtes kehtib vähem piiranguid, mida nende kohta avalikustada võib ja minu arvates ajakirjanikud kuritarvitavad seda ja unustavad ära, et tegelikult on ka kuulsad inimesed samasugused isikud, kellel on lapsed, sugulased ja sõbrad, kellega nad vahel privaataega veeta sooviksid. Paljude kuulsuste puhul on ajakirjanike hullumeelne käitumine ja agressiivsus viinud turvameeste ja ihukaitsjate palkamiseni, kuna ajakirjanikud tungivad nende kodudesse ja jälitavad neid lakkamatult. Mõningatel juhtudel on läinud asi ka politseini välja ning ajakirjanike vastu on taotletud lähenemiskeeldu
Järgneb jämedalt trükitud uudise pea ehk juhtlõik, mille ülesanne on esitada sõnum lühidalt. Kolmas on sündmus või nähtus lahtikirjutatult. Oluline on uudise aktuaalsus. Uudis ei analüüsi probleeme ega anna neile hinnangut. Ajakirjanik- kas vereimeja?Iga päev loeme me ajalehti, kuulame uudiseid ja vaatame televiisorit. Televiisori puhul me ei mõtle, et ka sealsed uudised on kirjutanud ikkagi ajakirjanikud. Miks rahvale ei meeldi ajakirjanikud? Osalt kindlasti sellepärast, et paljud ajakirjanikud on valmis väga hea loo pärast tegema ükskõik mida.Aga ajakirjanikud pole alati halvad. Tihti aitavad just ajakirjanikud tuua päevavalgele sündmusi, mis muidu poleks kindlasti avalikuks tulnud. Tihti satuvad aga ajakirjanikud tihti tule alla, kuna nad tõid just tõe päevavalgele. Inimesed on tihti ajakirjanike suhtes väga kriiti lised suhtumine on, et mis nad oma nina siia topivad ja see pole üldsegi nende asi.
inimestele haiget teha. Nagu vanameister Juhan Peegel on öelnud ,,Ajakirjanikud võite olla, inimesed peate olema." Õigustamatu teksti ning pildi rämps ja müra ainult rikuvad head ajakirjandustava. Just see ongi ajakirjaniku kohus: teha vahet valel ja õigel ning teada, millal on õige aeg nendele osutamiseks. Aga loomulikult juhtub ka pahatihti just see , et kas tahtlikult või tahtmatult lähevad nö uurivad ajakirjanikud oma lugudega üle piiri. Näiteks pole enamjaolt ükski intervjueeritav teadlik asjast , et kui ta on oma loo või vastuse intervjuu käigus juba ära rääkinud ning üritab hiljem ajakirjanikule selgitada , et oleks siiski parem , kui ta seda oma loos ei mainiks , ei tähenda see enam midagi ja kirjutajal on lausa seaduslik õigus panna see , kuhu ainult soovib. Niisiis oleks probleemide ära hoidmiseks targem enne
Neljas võim ehk ajakirjandus mõjutab palju inimese mõtteviisi ja tema käitumist. Ajakirjanduse alla lähevad: internet, televisioon, ajalehed, ajakirjad jms. Ajakirjandus võib palju inimesed välja tuua väga halvas valguses. Paljudes ajalehtedes ja uudistes on tavaliselt esimeseks uudiseks negatiivne uudis, mis mõjutab inimesi palju ja tänu sellel on inimesed masenduses ja kurvad. Ajakirjanike üks suur roll on teavitamine kiiresti inimestele, mis maailmas või riigis toimub. Kuna kõik ajakirjanikud tahavad, et tema uudist müüdakse väga palju, siis nad kõik on võimelised selle nimel väga palju pingutama. Massiteabevahenditega on inimesi kõige lihtsam infromeerida. Demokraatlikus riigis on kõigil sõnavabadus ehk kõigil on õigus avaldada oma mõtteid ja levitada neid. Aga alati tuleks kontrollida, et sa ei väljendaks ennast valesti ja mõtleks, mida sa ütled. Ajakirjanike kohus on vastutada selle eest, mida nad avaldavad. Nad ei tohi kasutada valeandmeid,
Arvati , et see on halb eeskuju. Keda siis uskuda, keda mitte? Selle keelu poolt olevad õpilased arvasid, et tänu sellega tehakse endale mark täis. Vastu olev õpilane Mardo Kööp aga lubas kindlat minna protesteerima plakatite ja allkirjadega. Olenemata pikale konverentsile jäi direktori vastus kindlaks ja väitis, et sellised asju koolis teha EI TOHI! Nagu tal oleks endal probleemid suhetega ja kallistustega. Kohal oli posimehe ajakirjanikud ja õhtule ajakirjanikud, 4 õpilast, 3 lapsevanem,at ja kooli direktor. Toimus Peetri kirikus. Kokkuvõtteks ei suudetud Direktorit veenda, ta jäi kaljukindlaks. Tekkis küsimus, kas koolis kehtivad ikka õiged seadused, või on see Direktori otsus, mida võib, või ei või teha. Õhtulehe toimetus: Mardo Kööp
Ajakirjandus esitas asjaolusid just nii nagu need tol hetkel välja paistsid. Ajakirjanduse roll minu arvates on panna inimesed mõtlema asjade üle, mille üle kas ei mõelda või ei julgeta mõelda. Selle põhjal võin väita, et meedial on suur roll demokraatia tagamisel kuna ilma meediata jääks palju informatsiooni rahvale edastamata. Teisalt aga on meedia väga äraostetav. Tean seda omast käest, sest olen töötanud kaks aastat ajalehetoimetuses ajakirjanikuna. Paljud ajakirjanikud alles kehtestavad end ja kujundavad oma mainet seega peab neil olema palju häid tutvusi ja suhteid. Kui noor ajakirjanik kirjutab näiteks mõnest vallavalitsuse töötajast ja too töötaja palub mõnda lauset mitte artiklis avaldada, on see juba mõneti propaganda. Kuna aga kõik ajakirjanikud ei ole tipptasemel, siis on nad sunnitud survele alluma. Tõsi, on väga menukaid ajakirjanikke, kes ei lase end
Võib öelda, et Eestis on meedia suhteliselt vaba. Ajakirjanikele pole seatud erilisi piire mis piiraks nende vabadust. Enamasti võivad nad kirjutada kõigest. Võivad pidada blogisid, kirjutada arvustusi, arvamuslugusid ning avaldada enda arvamusi kuna Eestis on kehtiv sõnavabadus. Üks meedia eesmärke ongi kutsuda inimestes esile vaidlusi, arutlusi, diskussioone ning ajakirjanike teravad arvamused ongi need kõige paremad alused nendeks. Tihtipeale ongi juhtunud, et ajakirjanikud liialdavad ning kritiseerivad üpris teravalt. Kuid nagu kõigil asjadel nii on ka meedia vabadusel piir. Kahjuks tihtipeale seda piiri aga ei tunta. Siinkohal võib näiteks tuua juhtumi, kus ajakirjanik nimetas tuntud poliitikut Vilja Savisaart rongaemaks. Siinkohal võib kindlasti väita, et ajakirjaniku piiritunnetus ei olnud paigas ning oma väljaütlemiste ning valede sõnadega võis ta kindlasti haavata nii Vilja Savisaart kui ka tema lähedasi
27.09.2010 Infokanalite võrdlus ÜLDISELOOMUST DELFI Eesti Päevaleht US Ülesehitus Kasutab teiste agentuuride Oma ajakirjanikud kirjutavad artikleid. Edastab teiste artikleid, selleks koguvad infot elust arvamusi enesest ja on probleemi keskel. Inimtööjõud Hulk administraatoreid, kes Kõrgharidusega ajakirjanikud, kes otsivad erinevatest portaalidest peavad oma tööd hästi tegema, et nii infot ja panevad enda heas ajalehes püsida.
kinnipidamises. Paljudele inimestele jääb paremini meelde ajalehe esilehelt silma jäänud kiri kõrgele riigitegelasele kahtlustuse esitamises korruptsioonis, kuid märkamata jääb ajalehes paar päeva hiljem ilmunud väikese kirjaga tekst kahtlusaluse rehabiliteerimisest. Inimest süüdi olevaks kuulutav pealkiri on tavaliselt mitu korda silmatorkavam kui teda rehabiliteeriv tekst. See näide peegeldab kõige paremini tendentsi, mis valitseb ajakirjanduses, ka Eesti ajakirjanduses. Ajakirjanikud keelduvad võtmast omale vastutust oma kirjutatud lugudest ja võtavad sageli isegi õigusorganite tööülesandeidd enda peale ning loovad siis oma ,,uurimistest" artikleid. Taoline ,,uuriv" ajakirjandus on küll maailmas üsna laialt levinud, aga peab olema ka kvaliteetne. Jaotatakse ju igal aastal USAs parimatele artiklitele Pulitzeri auhindu, kus üks kategooria on ka ,,uuriv ajakirjandus". Ajakirjandus peaks hoiduma liigsest innukusest ,,väänatud" ja kontrollimata faktide esitamisel
Tarmu Tammerkule esitati küsimus: Kas ajakirjanike eetika on läinud alla või üles? Ta arvab, et oht selle on olemas. Ajalehtede toimetused kardavad, et ei saa enam hakkama ning hakkavad lisama reklaamlehti. Ajalehtede reklaamlehed on tegelikult kinni makstud, kuid lugeja ei saa sellest aru ning arvab, et see on toimetuse poolt kokku pandud. Samas lisalehti on muutunud vähemaks ning reklaami tulu kommerstajalehtedele- ja kanalitele enam nii palju ei tule. Igor Gräzin ei usu, et vihased ajakirjanikud, kelle palku on kärvitud ning kellel ei ole enam nii suuri privileege, valaksin enda viha välja enda uudiste ja poliitikute peale. Poliitikute vahel on alati olnud vihkamist ja armastamist. Ta leiab, et ajakirjanduses juhtub harva, kui ajakirjanik ütleb, et tal on hea meel kohtuda. Saatest kerkis üles ka probleem, kas ajakirjandus ei ole muutunud meelelahutuseks. Tiit Hennasto teadis vastata, et see algas juba sajandi teisel poolel ja mitte Eestis vaid ka mujal maailmas. Räägiti
uudist ta loeb või vaatab ning lihtsalt selle pärast, et mõne arust pole kõmu-uudistel mingit väärtust, ei tähenda see, et need mõne teise inimese jaoks olulised ei ole. Samuti on vaieldamatu, et meedia on üleüldiselt tähtis ning on aidanud kaasa inimkonna arengule, kuna ilma selleta ei pruugiks me teadagi, milline olukord valitseb mujal maailmas. Muidugi aga ei teki meedia iseeneset, vaid selleks on vaja info vahendajaid. Tavaliselt on nendeks ajakirjanikud, kes kas otsivad ise uudiseväärilist infot või vahendavad seda mõnest teisest allikast meediakanalite kaudu rahvale. Vahel aga levib info väljaspool meediaettevõtteid, kus ajakirjandust ei loo professionaalsed ajakirjanikud, vaid tavalised inimesed. Seda nimetatakse kodanikuajakirjanduseks ning see on tihtipeale palju vabamas vormis ning suhtluskeeles, erinevalt professionaalsest ajakirjandusest.
Meedias kajastati et vaktsiin ei hoia haigust eemale ja soodustab hoopis grippi, kuid viimastel nädalatel näeme me aga reklaame ja loeme arstide sõnu et vaktsiin on hea ja kaitseb meid, tõetatakse esialgsele vastupidis, saabubki olukord kus inimesi peab nagu hiirt justuga meelitama. Mida me nüüd siis uskuma peame? Keda usaldada? Samas ei saa mainimata jätta, et vaatamata kõigele meeldib inimestele näiteks kõmulehti lugeda, nii ka mulle. On lihtsalt huvitav teada, kuidas ajakirjanikud suudavad tõde väänata ja kuidas inimesed kõike usuvad. Teabel ja informatsioonil on suur osa meie igapäevaste otsuste langetamisel. Seetõttu oleme ka väga haavatud, sest meedia on võimeline tekitama paanikat ja konflikte. Meedia üheks eesmärgiks on alati olnud kasumi teenimine, seega paisatakse üldsuse ette teemasid, mis jagavad ühiskonna vastasleerideks või tekitavad alusetut probleemikat.On selge, et majanduskriisi oludes muutub meedia tarbimine oluliseks ja inimestele tuleb
Tallinn sai KESKUSEKS! Suur osa varasemaid lehti lõpetas! Päevalehed: Teataja, Päevaleht, Tallinna Teataja! TRÜKIVABADUS lehed streikisid eeltsensuuri vastu. Tuli järeltsensuur: väljaannete sulgemised, palju lühiealisi lehti. Ajalehed politiseerusid. Töölislehed: Hommik ja Hääl. Tiraazid kasvasid. Levisüsteem mutus tellimist asendas üksikmüük. Trükitehnika modernseks. ESIMENE ROTATSIOONIMASIN (trükkimina 10x kiirem), LADUMISMASIN, POSTIMEHE KIIRPRESS! Ajakirjanikud kui poliitikud. Spetsialiseerusid teatri ja muusikaajakirjanikud, karikaturistid, reporterid Vabadussõjas, EESTI AJAKIRJANIKKUDE LIIT 1919. Päts, Vilde, Speek, Luiga, Veiler, Laaman, Tõnisson. KIRJASTUSÜHISUSED Postimehe kontsern (Linda, Sädemed, Nooresooleht, Virmalised, Lasteleht) Päevalehe kontsern- TEKÜ, mitteparteiline ( Aeg, Koit, Perekonnaleht, Sarjaja, Õigus ja Kohus). Lehed. Postimees: Hindrey, Teataja: Päts, poliitiline, praktiline leht. Mitmekesine toimetus
Keel vormistab ja kujundab sõnumeid – tekstuaalne funktsioon (Kasik 2002a: 8). 9. Tekstihooldest Lingvistiline ja kriitiline tekstianalüüs võimaldavad analüüsida keelekasutussituatsioone, rõhutada valikuvõimalusi ja oma valikute teadlikkust. See aga omakorda asetab olulisele kohale tekstihooldaja ja tekstikirjutaja suhte. Reet Kasik ütleb tekstihoolde kohta järgmist: „Tekstihoolde ülesandeks on õpetada tekstikirjutajaid, näiteks panna ajakirjanikud või tekste tegevad ametnikud kursustel arutlema selle üle, kes poliitikas mida teeb, kui asjad „toimuvad“ 6 ja abstraktsioonid „tegutsevad“.“(Kasik 2002b: 461) Põhiprobleem, mida nt ajakirjanikud ei märka on see, et kui pidevalt rääkida tööpuuduse kasvust või tuua välja arvulisi andmeid ja numbrilis näitajaid, loob see vale tähenduse, et olukord on kontrolli all. Tekstihooldaja
Eesti Naise arvustus ( Juuni 2011 ) Ajakirjal seisab suurelt helesiniste tähtedega Eesti Naine suurim kuukiri naistele. Esikaanelt vaatab vastu kelmikate silmadega Ülle Lichtfeldt. ,,Otsides Härra Õiget", ,,Abort valus kogemus" ja ,,Enneta haigusi" - esikaaneteemad. Kas me seda kõike juba kuulnud ei ole eelmiste aastate numbrites? Ehk annab selgust ajakirja sisu. Kuukirja sirvides selgub, et teemasid koostades on arvestatud keskmise eesti naise vajaduste ja huvidega, rääkides armastusest, lastest, perekonnast, tervisest jms. Piltidel on kujutatud küpsemaid naisi, kes ilmselt ongi ajakirja lugejad. Jõudsin mitmeid kordi kiiresti lehekülge keerata kui teema mind ei paelunud. Näiteks ei paku mingit pinget artikkel ,,Mehest, kes läheb metsa enne päikest" või ,,Kuidas Saueaugu sindelkatuse sai" või ,,Kiirtee Härra Õige juurde". Samas leidsin keset ajakirja ka hämmastavalt huvitava lo...
leinata lähedase surma pärast, väljendada oma religioosseid tõekspidamisi. Tuol Seng – S-21 Läänemaailm Läänes teati väga vähe Kambodžas toimuvast Aastal 1978 õnnestus kahel Ameerika ajakirjanikul, Elizabeth Beckeril ja Richard Dudmanil, keda saatis briti akadeemik Malcolm Caldwell, pääseda Kambodžasse. Intervjueeriti Pol Poti, kes oli Beckeri sõnul “hurmav isiksus”. Räägiti enamjaolt soovist kaitsele Vietnami vägede vastu. Hiljem viidi ajakirjanikud hotelli ja Caldwell tapeti öösel oma hotellitoas. Hukkamised Hiljem viidi ajakirjanikud hotelli ja Caldwell tapeti öösel oma hotellitoas. Hukkamistest ei pääsenud ka parteiliikmed 1975. aastal 22 liiget, 1978. aastal neli Tappa võidi igaüht, kogu riik oli pööranud iseenda vastu. Tapeti üksteist kõige ebainimlikumatel ja jõhkramatel viisidel. Pol Poti lõpp 1978. aasta vahetusel vallutasid Vietnami sõdurid Phnom Penhi ja sundisid Pol Poti põgenema.
tähelepanu poliitikale. Ajakirjandus on juba aastaid olnud ühiskonnale vajalik.Tänu ajakirjandusele saavad riigiametnikud teada elanike suhtumisest nende poolt vastu võetud otsustesseAjakirjanduse roll on kasulik ka valitsusorganitele,kes saavad teada rahva huvidest ja selle järgi saavad nad oma otsuseid korrigeerida.Riigikogi liikmed saavad teada rahva huvidest tänu ajakirjandusele.Tähtis on aga see, et ajakirjanikud on sageli rahva poolt ja nad kaitsevad nende huve,tuues välja valitsusliikmete alatud teod.Kui ei oleks ajakirjanikke ehk kogu meediat,siis ei saaks inimesed teada valitsusliikmete alatutest teodest.Paljud riigikogu liikmed süüdistavad ajakirjanikke selles, et rahvas neid ei usalda, kuna ajakirjandus on inimesed üles ässitanud.Ajakirjandus avaldab informatsiooni mida tava inimestel ei ole võimalik teada saada ilma meediata.
tähelepanu poliitikale. Ajakirjandus on juba aastaid olnud ühiskonnale vajalik.Tänu ajakirjandusele saavad riigiametnikud teada elanike suhtumisest nende poolt vastu võetud otsustesseAjakirjanduse roll on kasulik ka valitsusorganitele,kes saavad teada rahva huvidest ja selle järgi saavad nad oma otsuseid korrigeerida.Riigikogi liikmed saavad teada rahva huvidest tänu ajakirjandusele.Tähtis on aga see, et ajakirjanikud on sageli rahva poolt ja nad kaitsevad nende huve,tuues välja valitsusliikmete alatud teod.Kui ei oleks ajakirjanikke ehk kogu meediat,siis ei saaks inimesed teada valitsusliikmete alatutest teodest.Paljud riigikogu liikmed süüdistavad ajakirjanikke selles, et rahvas neid ei usalda, kuna ajakirjandus on inimesed üles ässitanud.Ajakirjandus avaldab informatsiooni mida tava inimestel ei ole võimalik teada saada ilma meediata.
Kultuurilugu Võrdlus: Uski ja poliitika Usk on julge kindelolek, usaldus või uskumus. Poliitika on paljude erinevate otsustajate iseseisvate otsuste lõpptulemus. Poliitikat kujundatakse harva ainuisikuliselt, kujundamisse on kaasatud paljude otsustajatega osapooled - kodanikud, poliitikud, ametnikud, ajakirjanikud ja huvigrupid. Nagu maailmas on erinevaid uske (nt. kristlus, islam, budism, judaism jne), on olemas ka erinevaid poliitilisi ideoloogiaid: anarhism, fasism, kommunism, konservatism, kosmopolitism, liberalism, libertarism, monarhism, rahvuslus, rahvussotsialism, roheline ideoloogia ja sotsialism. Usu ja poliitika vahel võib mitmeid paralleele tõmmata: kirikupea on ühte poliitilist parteid vaadeldes partei esimees, kogukond on partei pooldajad ehk lihtinimestest valijad,
auväärt tulemus. Nad on edu saavutanud eelkõige sellega, et Eesti Jalgpalliliidu liikmetele ja tegevmängijatele jagatakse soovi korral ajakirja tasuta. Ajalehekioskist või supermarketist ostes maksab ajakiri kakskümmend üheks krooni. Aina enam loetakse spordiuudiseid internetist. Eesti suurimad ajalehed, mis on kolinud ühtlasi ka internetti, pakuvad interaktiivset teavet värskete spordiuudiste kohta. Oma spordialase teabega on esirinnas Õhtulehe sporditoimetus. Õhtulehe ajakirjanikud pakuvad kiireimat infot ja mõtlemapanevaid arvamusjutte. Samuti on Postimees Online´i live- intervjuud oma kvaliteedilt suurepärased. Euroopa populaarseima spordiala, jalgpalli uudiseid kajastab põhjalikult soccernet.ee, mis on selle kümnendi alguses, jalgpallisõprade algatusel loodud. Tänasel päeval on sellel portaalil üle kümne tuhande lugeja päevas. Meie ajalehetoimetus läheb lootusrikkalt vastu eelseisvale raskele teekonnale, lootes leida
seadustele või mitte. Samuti on paljude uudistega. Suureks probleemiks on saanud, et inimene mõistetakse süüdi enne kohtuotsuse langetamist. Sellist seadust tuntakse süütuse presumptsiooni mõiste all. Kõik on süütud, kuni pole tõestatud vastupidist. See on kirjas nii põhiseaduses kui ka Euroopa inimõiguste konvensioonis, kuid siiski rikutakse seda seadust, eelkõige meedia poolt. Ajakirjandus tunneb alati ennast kõige targemana ning ajakirjanikud näevad vajadus kirjutada kõigest kõige esimesena, kuigi alati ei pruugi uudisel mingil alust ega selle tõendamiseks tõendeid olla. Selline käitumine on äärmiselt vale ja erinevad ajakirjanikud ning reporterid võiksid õppida teiste vigadest ja nad ei tohiks ise samamoodi eksida. Kõik inimesed on tuttavad tuhandete seadustega. Iga teo ja käitumise kohta võib leida seadustikest mingi õigusakti. Seadusi on palju ja kõikide nende järgimine tegelikkuses
com , [email protected] Miina Härma Gümnaasium 9.A klass Juhendaja Urma Linnus Selles kohtujuhtumis on hagejaks Armeenia juurtega 29-aastane ärimees Viktor Dransitov. Viktori advokaat on Jüri Raidla. Kostjaks on Nädalaleht. Nende advokaat on Norman Aas. Nädalalehte esindab kohtus Nädalalehe peatoimetaja. Juhtumiga on seotud: Viktor Dransitov, tema eksmodellist abikaasa Diana, tema kaks teismelist last- 14-aastane Victoria ja 15-aastane Tanel. Juhtumiga on veel seotud erinevad ajakirjanikud, Nädalaleht ja Andmekaitse Inspektsioon. VIKTOR: Esitan kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile (AKI), milles palun teha Nädalalehele ettekirjutuse lõpetada minu enda ning mu pereliikmete isikuandmete ebaseaduslik avaldamine ning kohustada väljaannet ühtlasi avaldama fotod teinud isiku nime. Lisaks nõuan, et AKI määraks Nädalalehele rahatrahvi suurusega 5 000 000 eurot. Mul oli plaan ärimaailmast väljuda ning kandideerida järgmisel kevadel toimuvatel Riigikogu valimistel
Artikli analüüs Artikli pealkiri: “Põgenikekriisi käsitlemine meedias - hindeks kolm miinus Autor: Aro Velmet Allikas: Postimees, 10. september 2015 Probleem, millele artikli autor keskendub: Põgenikekriisi kajastamisel loob meedia stereotüüpseid ja eksitavaid kuvandeid, selle asemel, et keskenduda faktipõhisele agrumentatsioonile. Autori põhiseisukohad, näited: Autor arvab, et kuulujuttude ja väärinfo levitamine meedias mõjutab seda, kuidas nähakse tegelikkust. Isegi, kui vahel tehaks vigade parandusi. Autor tõi näiteks olukorra, kui Aktuaalne Kaamera oli lasknud eetrisse loo, et koos põgenikega võivad Euroopasse imbuda ka terroristid, ning isegi näidati pilte, mis kujutasid relvadega mehi, kes teesklesid põgenikke. Kuid see lugu ei olnud tõsi. Autori pakutud lahendused: Antud probleemile pakkus Velmet lahenduseks seda, et ajakirjanikud peavad olema topeltkarmilt allikakriitilised ning ei tohiks kasutada ebausaldusväärseid all...
teadlaste avastus. Ma arvan, et ajakirjandus peab mitte ainult informeerima inimesi, aga veel muutma maailma paremaks; leidma väljapääsu erinevatest olukordadest, tegema järeldusi artikli lõpus ja, kõige olulisem, püüdlema rääkida tõsijuttu. Paljud inimesed nimetavad ajakirjandust neljandaks võimuks ja nendes sõnades peitub omajagu tõtt, sest inimesed rohkem kuulavad ja usaldavad just ajakirjanikke kui riigivõimu, sest ajakirjanikud on elanikkonnale ligemal. Inimesed, kes töötavad massiteabevahendites vastutavad oma väljaantud materjali eest. See inimene peaks järgima kõike fakte, mitte liialdades neid. Tänapäeval on palju võimalusi uudiste edastamiseks ja saamiseks. Kõige populaarsem massiteabevahend on, muidugi, internet. See on mugav ja kiire. Vnem põlvkond ostab ajalehti kioskidest või tellib neid koju ja loeb aeg-ajalt. Mõned eelistavad vaadate telerit ja sealt saavad endale vajalikut infot.
,,Hädas suhtlemisega" 1. Inimesed on sotsiaalselt ebavõimekamad ning tekib üha rohkem jõhkardeid ning perverte. Samuti peatub inimeste areng. Ning näiteks ajakirjanikud hakkavad kirjutama üsna labaseid tekste ning jätavad vahel mõne vea ka meelega sisse, et rohkem kommenteerijaid oleks. Näide tekstist: ,,Interneti kui kollektiivse aju asemel oleme saanud sõnavabaduse sildi all võimendatud kultuurituse, anonüümsed jõhkardid, virtuaalsed hukkamised." Näide tekstist: ,, Näide tekstist: ,, Suhtlusmeedia suurimaks probleemiks pidaski Hennoste lugejatega manipuleerimist
„Hiinas vallandunud haiguspuhangu põhjuseks peetakse uut koroonaviirust“ [6]. Seejärel ilmus uudis Delfi.ee portaalis 11. jaanuaril: „Tundmatu viirushaigus nõudis Hiinas esimese ohvri“. Seal oli kirjas: „Hiina võimud on juhtumitele küll aktiivselt reageerinud, kuid samaaegselt tegelenud ka haigusjuhtude kinni mätsimisega.” [7]. Nüüd on näidatud, kuidas ajakirjanikud on oma „valvekoera” rolli õigesti täitnud. Isegi kui riik soovib midagi avalikustamata jätta, suudavad ajakirjanikud rahvast olulistes teemades kursis hoida. Ilmselt on see Delfi uudis kopeeritud Soome ajakirjandusest, sest paar tundi enne ilmus seal artikkel, mis on väga sarnane Delfi omaga: „Kiinan mysteeritauti tappoi ensimmäisen ihmisen – keuhkokuumeen aiheutti ehkä sars-viruksen sukulainen“ (Hiina müstiline viirus tappis esimese inimese – kopsupõletikku põhjustas võib-olla SARS-viiruse sugulane) [8]. Soome ajakirjandus on saanud info uue viiruse kohta uudisteagentuurilt AFP. Teistes Eesti
Aeg Tegevus Trükimeedia Raadio Televisoon Internet 25. Sept Arvamuslugu: Postimees, Etv, kanal 2 Postimees.ee Õppejõud kirjutab: Kom tudengid ei ole piisavalt kursis uudistega 1.Okt Pressiteade: Algab Äripäev Aripaev.ee Kaja soodushinnaga müük tudengitele 3. Okt Kom instituudi õppejõud juhivad loengutes tähelepanu Kaja ajakirjale ja selle kasulikkusele 5. Okt Arvamuslugu: Kaja, Aripaev.ee Vilistlane kirjutab, Äripäev Facebook.ee/ko kui palju karjääriks m kasulikku loeb ta Kajast, soovitab tudengitele 12. Okt Intervjuu: Kaja Äripäev Kuku ...
Tnaval nagu seiklusfilmis Kirjand ! Kui minna tnavale noortekamba keskele, vib leida ennast halva mrulifilmi keskmest. Eriti, kui on tegemist eestlaste ja venelastega. Palju on ajalehtedes artikleid eestlaste-venelaste sdade kohta. Kuid kas need ajakirjanikud on kunagi ise sellise tli keskmesse sattunud? Vaevalt, kik, mis and kirjutavad, on puhtalt kuuldused vi arvamused. Olen ise sattunud peaaegu sellise tli juurde. nneks lahenes olukord siiski kergelt. Sbrad, aga on korduvalt sellistesse kaklustesse sattunud. Tavaliselt ennast kaitstes, mitte algatajatena. Sellised kaklused ei ole pelgalt poisikeste tembud. Kallale minnakse erinevate vahenditega, alates ktest, lpetades raudkangidega. Sbrad on
Tasakaal ajakirjanduses Eesti näitel Minu silmis on tasakaal ajakirjanduses peamiselt see, kui kõikidele osapooltele, kes antud teemas käsitlust leiavad, võimaldatakse võrdselt sõna. See tähendab, et asjaga seotud osapooled saaksid meedias enda arvamust avaldada ja lugeja saaks neutraalselt ise otsustada, kuidas asi talle tundub. Ajakirjandus saab olla tasakaalus, kui see on erapooletu, tõele vastav ja ei püüa omakasupüüdlikult ühiskonda teatud suunas vormida. Eesti ajakirjandust võib üldiselt pidada tasakaalustatuks, kuigi võrreldes Lääne-Euroopaga, on areneda meil veel palju. Samas 18 aastaga ei saagi midagi üleloomulikku tahta, kuna vabaajakirjanduse traditsioonid on lihtsalt napid. Näiteks poliitika valdkonnas olen tihti meie ajakirjanduses täehele pannud, kuidas mõnele erakonnale pakutakse laialdast ja kriitikavaba katet, teisi aga kujutatakse enamasti negatiivselt või vähemalt üldjoontes üritatakse ...
suguseltsiga, kes kõik olid oletatava mõrva toimumise hetkel muust maailmast isoleeritud. Nüüd, aastakümneid hiljem palkab vana tööstusjuht ajakirjaniku uurima oma armsa vennatütre salapärast kadumist, kellele pakub oma abi ka Lisbeth Salander. Teosest ei puudu kirg ega vägivald. Nii on filmiski vägivallastseene, aga ka maalilisi loodusvaateid. Trioloogia sisu on väga päevakohane. Nagu raamatuski on meie maailmas häkkerid, börsihaid, ajakirjanikud, töösturid, vägistajad ja mõrvarid. Raamat lahkab erinevaid probleeme, mis esinevad ka meie ühiskonnas. Lisbeth Salanderi piinas ja kasutas jõhkralt ära tema kriminaalhooldaja Nils Bjurman. Kuid Lisbeth polnud alistuva loomuga. Kättemaksuks piinas ta Bjurmani koletul moel ning seetõttu oli Bjurmanil järgmistel nädalatel suuri raskusi istumisega. Peale selle kasutas ta ka tätoveerimismasinat, millega kirjutas Bjurmani suurele kõhule: ,,Ma olen sadistlik siga,
Ajakirjandus usaldada või mitte? Ajakirjandus ümbritseb kõiki inimesi igapäevaselt. See on suur osa kõikide inimeste elust, sest sealt saame uut informatsiooni teada. Rahvas tarbib seda palju ning on meediaga väga seotud. Kuid kas seda saab üldse täielikult usaldada või mitte? Ajakirjandusel on nii head kui ka halvad küljed. Ajakirjandust on juba mitmeid aastaid peetud ühiskonnale vajalikuks. Tänu ajakirjandusele saavad inimesed maailmas toimunust paremini teada ning on sellega rohkem kursis. Sageli kajastatakse meedias rahva arvamusi mõnede ühiskonda puudutavate teemade kohta. Samuti on ajakirjandusel ka negatiivseid külgi. Üsna halb on see, et inimesed usuvad kõike, mis nad on kuskilt kuulnud või lugenud. Enam-vähem on kõik küll tõde, kuid selle uskumisel tuleks kasutada ka enda loogilist mõtlemist. Sageli esineb juhtumeid, kus ajakirjanik intervjueerib inimest ning enne loo avaldamist moonutab ta mõned la...
Kontrolltöö teemal VÕÕRSÕNA XI klass 1. Kirjuta tsitaatsõna asemele eestikeelne väljend! 1. Vaatasime uut (action-filmi) põnevusfilmi 2. Riiulil on suur valik (aftershave) habemeajamisjärgseid palsameid 3. Kõik TV-kanalid näitavad (reality-show) tõsielusarju 4. Jaan istub (laptop) taga.sülearvuti 5. Valitsuse (briefing) oli puruigav.koosoleks 6. Peeter on ametilt (copywriter) reklaamtekstide koostaja 7. Semud võtsid toidu (drive-in) müügist.sissesõidu 8. Naise (make-up) oli laiali.meik 9. Tiina on ametilt (marketing) spetsialist.turndus 10. Tudeng ostab riided (second-hand). taaskasutus 11. Filmi (soundtrack) meeldib mulle.teema muusika 12. Kursuslased osalesid mitmes (workshop).töötoas 13. See mees olevat (gay).Gei 14. Teose (copyright) kuulub meile.autoriõigus 15. Kinos on kombeks süüa (popcorn).popkorni 16. Meie (team) töötab hästi.meeskond 17. See on linna parim auto(service).teenindus 18. Filmitähte piirasid (paparazzo).ajakirjani...
nii? Eestlased peaksid väga hästi teadma, milline oli ajakirjandus Nõukogude Liidus. Viiskümmend aastat ei olnud võimalik avaldada võimuvastaseid arvamusi. Ühiskonna probleeme ei kajastanud ükski meediakanal, sest valitsus ei soovinud et midagi sellist üldse toimuks. Liidus puudus avalik arvamus. Kaasaegne maailm on sellele sarnasem, kui me arvata oskame. Nõukogude Liidus oli keelatud valitsuse halvustamine, tänapäeval on keelatud sponsorite vastased seisukohavõtud. Noored ajakirjanikud räägivad alailma, kuidas nad mõnes ajalehes töötades on tegelenud uuriva ajakirjandustööga, ja leidnud ennast peagi lukustatud uste tagant. Kalle Lasn on oma raamatus "Kultuuritõkestus" öelnud: " Kusagil linna lähikonnas asub mõni terasetööstus või paberivabrik. Ettevõte annab tööd paljudele linnaelanikele ning annetab hulga raha heategevuseks. Juhtumisi on see ettevõte aga justkui keskkonnakaitsjate õudusunenägu juba aastaid on ta saastanud
kliente. Meie areneva tehnoloogia kõrval on raamat siiski oma suurusega võrreldes kõige rohkemat informatsiooni sisaldav mehaaniline teos. Raamat müüb , vaatamata sellele, et on olemas raamatukogud, mis lugejaile täiesti tasuta teadmisi lugeda pakub. Lugejad on suutelised kirjanduse nimel kulutama, mis näitab vaid positiivset. Ajakirjanduse näol on tasakaal ilmselgelt kaldunud äri poole peale. Jah, ajakirjanikud töötavad agaralt artiklite kallal, nad näevad palju vaeva ja jagavad artiklitesse oma elukogemusi ja loomingut. Iga ajakirjaniku stiil on omapärane, see kujundabki ajakirjandusteose imidzi. Loomulikult on parem hommikuti võtta kätte värske leht, milles peituvale informatsioonile saab toetuda. Siin eristamegi piiri ajakirjanduse ning kollase ajakirjanduse vahel. Kirjandus on läbi aegade olnud paljude inimeste mõtteteritajaks ja inspireerijaks vabal ajal,
põhimõte, vaba ajakirjandus, mitmeparteilisus, austatakse inim- ja kodanikuõigusi, kodanikuühiskonna olemasolu, usuvabadus ja turumajandus. Eestis ei ole otseselt kindlat demokraatiat välja kujundenud, oleme veel siirdeühiskond, kuna valimisaktiivsus on suhteliselt madal, Eesti kodanikuühiskond pole piisavalt tugev kontrollimaks igapäevaselt võimu ning ametiühingute liikmeskond ja mõju on tagasihoidlik. Sellegi poolest on meil mitmeid demokraatia tunnuseid: meedia ja ajakirjanikud on teadlikud poliitikast ning suudavad juhtida rahva tähelepanu vajaka jäämisel ning Eestis on ka kodanikealgatusi, nagu Kaitseliit, mis on aktiivne ja tugev, ja Teeme Ära projekt, valimised toimuvad regulaarselt ning on ühetaolised ja Eestis on mitmeid tegutsevaid parteisid. Eestis on eelkõige kaitsliku demokraatia tunnuseid, kuid ka otsest demokraatiat. Eesti riigis on kõrgeima võimu kandja rahvas (§ 56). Rahvas teostab kõrgeimat võimu, valides
Filmi analüüs Mina analüüsin filmi ,,Green street hooligans". See film räägib ühest poisist Matt´ist, kes lavastati süüdi narkootikumide tarvitamises, mille tõttu ta Harvardist välja kukkus. Ta läks Inglismaale, oma venna juurde, kus ta sattus ühte jalgpallihuligaanide gruppi. Ta saab sealt korralikud õppetunnid ja pärast läheb ta Harvardisse tagasi ning näitab teda süüdi lavastanud rikka mehe lapsele koha kätte. Matt pääses tagasi ülikooli. Selles filmis väärtustatakse ühtehoidmist, usaldust ja ka perekonnasuhteid. Väärtustatakse ka ebaõiglusele vastu hakkamist. Tegevus toimub põhiliselt suurlinnas. Tähtsamad kohad on pubid, jalgpalli staadionid, staadioni ümbruses olevad urkad, kus rahvast eriti ei liigu. Idealiseeritakse ühtehoidmist ja ,,never back down" suhtumist. Nagu musketärides oli, et üks kõigi ja kõik ühe eest, seda idealiseeritakse ka selles filmis. Esiplaanil on valged, tavalised tööinimesed....
karistus. Ajakirjanduses ilmunud info oli riigile sobival viisil moonutatud. Riigi sõna ei saanud usaldada. Tänapäeval on uudiseid niipalju ja neid on võimatu mitte tähele panna. Iga päev saame juurde uut infot, mis on tavaliselt mittevajalik. Tihtipeale võib kahelda ka uudise õigsuse. Inimesed peavad ise aru saama, mis kirjutatust on tõde ja vale. Kuigi ajakirjandus peaks tagama objektiivsuse. Ajakirjanikul on vastutus, mida ta meedias kirjutab. Näiteks on olnud olukordi, kui ajakirjanikud on sattunud kohtu alla teiste au rüvatamise eest. Trükistes ei tohiks laimata ja alandada teisi inimesi. Internetikeskkonnas on väga palju võimalusi eneseväljenduseks: erinevad jututoad, suhtlusportaalid, blogid, kommentaariumid. Inimesed võivad välja öelda kõik, mida nad muidu öelda ei julge või ei taha. Inimesed muutuvad õelaks ja ei mõtle, mida nende kurjad sõnad teistele inimestele põhjustada võivad. Nad arvavad, et anonüümselt kirjutades ei pea nad vastutama.
Aga mida rohkem valeinformatsiooni põgenikekriisi kohta välja saadetakse, seda vääram mulje inimestele pagulastest jääb. Mina olen autoriga nõus, meedia ei tohiks omakasupüüdlikuse peal väljas olla, vaid asju tuleks edasi anda täpselt nii, nagu nad on. See, et meedia seda ei tee on kindlasti probleemiks, mis puudutab kõiki pagulasi ning samuti ka kõiki teisi inimesi, kes neid artikleid juhtuvad lugema. Aro Velmeti pakutud lahendus, et ajakirjanikud peaksid olema allikakriitilisemad, on küll hea mõte, kuid see on midagi, mis nad ei pruugi teha. Aga lugejad saavad. Tuleks usaldada ainult tõeliselt usaldusväärsetest allikatest pärinevaid uudiseid. Ning isegi siis tuleks teada, et see lugu ei pruugi täiesti tõsi olla. Kindlasti sain ma artiklist midagi uut teada. Artikleid lugedes olen ma ikka teadnud, et neid võib olla natukene muundatud, kuid ei teadnud, et artiklites võib kohe suuri faktivigu esineda. Eeldasin
Ta annab kõigile võimaluse oma teosega tutvuda ning seda lugeda. Kui tegemist on poliitilise või päevakorras olevate teemadega, annab kirjanik teada oma arvamusest. Sellisel juhul võib arvamus mõjutada ka riiki, kuna inimesed võivad hakata samamoodi mõtlema ning tänu sellele ka nii käituma. Kirjanik on samuti ka inimene, kellel eeldatavalt on niiöelda fänne. Mida rohkem on inimesel huvitujaid, seda rohkem uurivad tema kohta ka ajakirjanikud. See omakorda tähendab, et tema arvamust võidakse rohkem tähele panna ning arvesse võtta. See on nagu nõiaring, mis ei pruugi lõppeda. Kui kirjanik avalikustab oma töid, siis teeb ta seda ikka tavaliselt sellepärast, et inimesed saaksid seda lugeda. Sellega loodab ta elatist teenida, leiba lauale saada. See on jällegi üks põhjus, miks võib arvata, et kirjanik on avaliku elu tegelane. Mina arvan, et kirjanik võib, kuid ei pruugi, olla avaliku elu tegelane. See sõltub igast
hindade tõusule. Tundub, nagu kaks Eesti suurimat päevalehte on omavahel uudised ära jaotanud, et kõiki päevakorralised teemad rahvale ette kanda. Arvamuslugudele on mõlemas lehes pühendatud kahe lehekülje jagu ruumi. Postimehes on ka arvamuslugudel eellood, mis asuvad väljaande alguses ning juhatavad sisse pikema artikli. Arvamuslugudes on oma arvamust ja seisukohti avaldanud erinevate valdkondade esindajad: poliitikud, ajakirjanikud, kultuuritegelased, haritlased, teadlased, ettevõtjad ja tippjuhid ning võimalus on antud ka lugejatele. Lisaks võib arvamusi ehk kommentaare leida ka artiklite juurest, kus on küsitud antud teemaga kursis olevatelt inimestelt nende arvamust seoses selle teemaga. Olemuslugutest kõige rohkem on kasutatud intervjuusid, enim võib neid leida spordiuudiste veerult. Eesti päevalehes on ka kaks portreelugu, üks Erki Noolest ja teine Raul Rebasest.
kellega koos palvetada ja saada usku tagasi tervenemise poole. Aive rääkis, et jumal Jumal hoolitseb kõigi eest nagu oma enda laste, kuid ta on loonud osad oma lapsed elama puudega ja määranud ka neile koha ühiskonnaelus. Aive soovis, et ta leiab ka endale selle koha, mitte jääda arstide vahet jooksma. Ta soov oli saada rahu ja elada nii täisväärset elu kui sellises olukorras võimalik. Aivet külastasid mitte ainult tema pere ja tuttavad, vaid ka ajakirjanikud, kes teda pildistasid ja esitasid üsna kohatuid küsimusi. Selle peale Aive ärritus ja minu arust täiesti põhjendatult. Ei ole viisakas kui inimesest tehakse temalt luba küsimata pilti, Aivele valmistas see suurt pahameelt. Ma ei mõista miks küsitakse inimeselt selliseid küsimusi, kui nähakse kedagi haigema või kannatamas. Kui ajakirjanikud Aivet külastasid, olid nad üllatunud ning vaatasid teda pettunud ja haletsevate pilkudega
Ajalehes hakkab ilmuma toimetaja nimi, ta saab avalikult tuntuks ja sotsiaalselt tunnustatuks. Tema peamine ülesanne on hoolitseda ajalehe sisu ja suunitluse eest. Kõik teised toimetuses ja selle juures töötavad kaastöölised jäävad anonüümseks. Eestis saabus antud ajajärk 19. sajandi teisel poolel. - täishõiveliste ajakirjanike staadium: ajalehtedele kirjutavad mitmesugused literaadid, ajutisi ja pidevaid kaastöölisi on erinevatelt elualadelt. Tegutsevad vabakutselised ajakirjanikud, kes end lehetööst elatavad ja kirjutavad paljudele erinevatele väljaannetele. Lõpuks ilmub täishõiveline toimetuseliige, kes töötab (kindla)palgalisena ainult ühele väljaandele. Eestis: 19. sajandi viimane kümnend ja 20. sajandi algus. - Diferentseerunud ajalehefirma: toimetustöö eraldub trükkimisest ja administreerimisest. Toimetustöö muutub kollektiivseks ja spetsialiseerub vastavalt sisemisele tööjaotusele. Anonüümsuse kadumine tõstab ajakirjanike tuntust, aga ka
Internet on tänapäeval hädavajalik Internet töö jaoks- Interneti kasutab peaaegu iga inimene. Internet töö-, mängimise-, sõpradega suhtlemise- ja muu sellise jaoks. Kuigi enamus inimesi kasutab interneti töö jaoks, eriti just kontori inimesed. Nad töötlevad faile, saadavad E-maile, kirjutavad protokolle jne. Eestis ma arvan kasutab iga kolmas või isegi iga teine inimene internetti töö jaoks. Õpetajad panevad hindeid Ekooli, sest see on nende töö. Ajakirjanikud kirjutavad artikleid. Kui aga õpilaste töö, siis see on vist õppimine, nt kui on vaja teha referaati, uurimustööd, kirjandit või muud sarnast asja ,siis ikka kasutatakse internetti, näiteks asjade otsimiseks. Kui aga jäätakse inglise keeles õppida ja sa ei tea mingeid sõnu ,siis kasutad Google tõlki, mida võib ka nimeta õppimiseks ehk siis õpilaste tööks. Internet mängimiseks- Iga laps on kasvõi kordki elus mänginud arvutimänge või siis mängulehekülgedel
Igaüks mõistab vabadust omamoodi. See on midagi, millega me iga päev kokku puutume, ent mida me kunagi ühtmoodi mõistma ei hakka. Vabadusega kaasneb ka vastutus. Vastutus on vabaduse tähtis osa. Nad justkui sõltuvad teineteisest. Lisaks on vabadus midagi, mis annab miljonitele inimestele päevast päeva tegevust sõdurid võitlevad selle nimel, riskides oma enese eluga, vangivalvurid saavad raha selle eest, et valvata neid, kellelt see on ära võetud. Ajakirjanikud kirjutavad, raadiohääled räägivad. See kõik on vabaduse pärast. Vabadus mõjutab meid tohutult. See võib kaasa tuua nii head kui ka halba. Me ju ei saa olla õnnelikud, kui me pole vabad. Ilma vabaduseta oleksime nagu loomad puuris. Kuid samas, kui meile on kätte antud täielik vabadus, meie eest ei tunta muret, öeldakse, et tehke, mida tahate, võib see kaasa tuua palju halba. Näiteks tooksin lapsed, keda vanemad on teadmata põhjusel hüljanud.
jagada oma teadmisi eesti keele alal jne. Eesti keele püsima jäämisele tuleks ka kasuks korrektses eesti keeles meedia, raamatud, ajakirjad ja muu seesugune. Eesti keel on eestlastele kallis, aga on märgata, et selle säilitamisele ei pöörata enam piisavalt tähelepanu mille tõttu on eesti keelde sugenenud palju slängi- ja laensõnu, puhast emakeelt kõneldakse aina harvemini. Isegi poliitikud, avaliku elu tegelased ja ajakirjanikud ei kasuta enam korrektset eesti keelt, ei pöörata enam tähelepanu õigekirjale. Eesti keele säilimiseks on tähtis roll just viimati nimetatute ehk avaliku elu tegelaste, arvamusliidrite ja meedia eeskuju.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
