Eesti ajakirjandus pakub kõneainet (7)

Eesti ajakirjandus pakub kõneainet

Üheks peamiseks demokraatliku ühiskonna tunnuseks on inimõiguste ja poliitiliste vabaduste kõrval sõnavabadus. Sõnavabadus on ka vundamendiks , millele on üles ehitatud kogu tänapäevane moodne meedia. Kuid viimasel ajal on mõningate ajakirjanike jaoks sellest vabadusest saanud õigus ja lõpuks lausa kohustuski. Kas Eesti ajakirjandus on lugeja jaoks piisavalt huvipakkuv ning mis on selle edu võtmeks?
Lugejate võitmiseks kiirustatakse, sellega kaasneb infotühjus fotodes ja vassimine faktides. Kas tõesti on vaja isegi soliidsetel päevalehtedel nii palju muretseda lugejate tähelepanu pärast, et sisulist asja saavad ajada ainult sellised üllitised, millel pole vaja muretseda publiku hulga pärast — "Pealtnägija", "Ärapanija" ja "Trikimees"? Näiteks kirjutas Eesti juhtivaid ajalehti “Eesti postimees ” 29ndal Novembril teemadel : “Kaks hiinlannat jäid riideid varastades vahele” ning “Inspektorid tabasid salaküti koos ebaseadusliku relvaga” . Selle asemel, et viia kurssi lugejaid maailmas ja toimuvate sündmustega, täidetakse leht kiirustades artiklitega, mis sobiksid mõnesse krimisaatesse. Järelikult on lugejate võitmine olulisem, kui säilitada traditsioonilise päevalehe soliidsus.
Ajakirjandus valib uudist juba üle saja aasta ühe ja sama mõõdupuu järgi. Kui lugu pakub rahvale kõneainet, on ebatavaline ja tuntud isikuga seotud, pääseb see ka lehte. Näiteks on tänases “SL õhtulehes” kolm teemat, mis on seotud tuntud nimedega. Artiklid on kirjutatud Enrique Iglesiasest, Christina Aguilerast ja uuest kuumast paarist- Naomi Campbellist ja Lewis Hamiltonist. Muusika tellib rahvas, mängijaks on meediakangelased, ajakirjandus etendab üksnes ruupori ehk helitehnika rolli.
Lubamatu on praeguse ajakirjanduse keelekasutus, kus vohavad kõnekeelsed väljendid ja valimata slängisõnad. Täna, kus meie riigikeeleks on eesti keel, tuleks silmas pidada, eelkõige avalikes väljaannetes, keele korrektsust ning puhtust. Eesti rahvas on väike rahvas ning meie emakeele püsimajäämine on ohus ja ohu allikaks pole niivõrd kultuurkeelte pealetung Läänest ega siinsete venemaalaste vaeg või umbkeelsus, kui just oma nn. haritud peade puudulik keeleoskus või hoolimatus . Nagu öeldakse – eeskuju on nakkav, ning tõsi ta on. Ajakirjandusega kokkupuutuvad noored juhinduvad kuuldud -loetud keelekasutusest ning viimase väärkasutamisel levib see edasi ja rikutud me keel saabki.
Meedia mõjuvõim on tänapäeval kahtlemata kõige suurem. Meediaväljaannetel on võime mõjutada uskumusi, väärtusi, sotsiaalseid suhteid ja sotsiaalseid identiteete.Kuna ajakirjanduskeel kujundab ja mõjutab otseselt inimeste keelekasutust ning on küllalt inimesi, kellele ajakirjandus on ainus lugemisvara , tuleks ajakirjanikel väga hoolikalt jälgida, kuidas oma tähtis artikkel mustvalgel kirja panna, et mitte inimesi oma keelekasutuses valele teele eksitada. Vastasel juhul saab jällegi kannatada eesti keelekultuur.
Kui suur Ameerika võib lubada kollasel ajakirjandusel eksisteerida ja dollareid koguda, siis väike Eesti ei saa seda endale lubada- see oleks meie kõlbluse ja keele having . Ameerika Ühendriikides elab umbes kakssada korda rohkem inimesi, kui Eestis. See tähendab, et turg on samuti kakssada korda suurem ja mahutab väga palju kollast, kui ka soliidseid väljaandeid. Kui meie pisikeses riigis pressiks turule veelgi enam glamuuri- ja seltskonnalehti, muutuksid kodanikud samuti piltlikult öeldes “kollasteks”. Alles mõned päevad tagasi paisati müüki uus ajakiri “Lilit”, mis on mõeldud noortele inimestele. Nüüdseks ei piisa mul kahe käe sõrmedest, et üles lugeda kõiki neid sarnaseid väljaandeid. Koos “ Playboy ”, “Cosmopolitani”, “Kroonika”, “Marie Claire” ja “Stiiliga” on “Lilitil” väga suur osa Eesti lugejatest. Kuigi meie haritud vabariik seda “kollastumist” endale lubada ei saa, on meie koolid paljudest inimestest suutnud kõvad müügimehed koolitada, kes suudavad kõigile neile väljaannetele lugeja leida.
Eesti ajakirjandus suudab pakkuda igale vähegi lugemis- ,teadmis- või avastamishimulisele inimesele midagi just tema jaoks. Kuigi domineerib kollane ajakirjandus, ei öelda ära päevasündmusi kajastavatest lehtedest.