Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand).
sündmus. Teatri algus · Antiik-Kreekas umbes 2500 aastat tagasi pidustused Dionysose auks · On teada, et 534 e. m. a. korraldati esimene tragöödiate võistlus. · 10. sajandil hakkas katoliku kirik korraldama pühade ajal kirikus või kiriku ees väljakul piibliainelisi vaatemänge. · Vanim 12. sajandi keskelt pärit müsteerium on teadaolevalt "Aadama mäng". · 13.saj. tõi endaga kaasa näidendid imetegudest ehk miraaklid. · 14. saj. hakati keskaegsetes linnades esitama suuri vabaõhulavastusi müsteeriume · 15.saj. esitati juba puht ilmalikke müsteeriume. · 19. sajandi alguses oligi valitsev romantiline suund · 19. sajandi lõpus seadis naturalism eesmärgiks argise tõetruuduse. Tragöödiavõistlused · Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui ,,sokulaulu" (kr.k. tragos sokk ja ode laul) .
,,Sada vana novelli"; keskaja ladinakeelsed ,,Rebaseromaan"; Dante ,,Põrgu"; ja Navarra õukonna juhtumistel. jutukogud; idamaised allegooriad ja valmid; ,,Decameron"; fabliood, leed, Kasutab lugusid, millele on ise prantsuse hiliskeskaja jutukesed; kohalikud loomavalmid, pila, miraaklid, tunnistajaks olnud või on neid anekdoodid, suulised pärimused ja elujuhtumised moraaliallegooria kuulnud. Kompositsioo Idamaise kirjanduse eeskujul raamjutustusega Teos koosneb 24 jutustusest, Raamjutustusega ümbritsetud 72 n ümbritsetud. Teos koosneb 3 mehe ja 7 naise millest osad on katkendlikud. novelli. Raam: 5 meest ja 5 neidu kümnel päeval 1348
Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand).
Graal on keldi folkloori järgi mingi maagiline ese, täiuse ja õnne sümbol. Keskaegne teater tekkis täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand). Omaette koomiline zanr oli
Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand).
päeva pärast pärast lepingu sõlmimist, Rutebeufi järgi aga 7 aastat naudib Teofilis on õnne ja siis alles hakkab kahetsema. Rutebeuf heitis kõrvale terve selle loo alguse. Ta alustab sellest hetkest, kui Teofilis on hädas ja mõtleb saatanaga lepingusõlmimisest. Selgelt välja toodud inimesega toimuv protsess. Teofili langemini toimus tänu solvumisele (Rutebeufi järgi), ja solvus jumala peale. Põrguhirm kaalub üles hirmu karistuse ees. Hiljem sellist tooni enam ei kohta, järgnevad miraaklid on palju eflektilisemad, tungib palju kurtioossuse elemente miraaklisse. Hilisemad miraaklid üritavad rahvast lõbustada, Rutebeuf aga kindlalt määratlenud piirid. Rutebeuf ei muuda saatanat koomiliseks, tema saatan on hirmuäratav oma võimuga inimese üle ja pole farsitegelane. 13.sajandisse jääb aind üks miraaklitekst. Miraakel Theofilist. Alles järgmisel sajandil näidete alusel kasvasid välja miraaklid. Algselt olid näited abiks, hiljem omandasid iseseisva staatuse.
Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud. Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse "Farss isand Pathelinist".(XV sajand).
Osad jagamisel anti alati "pühad osad" vaimulikele ja muid tegelasi mängisid käsitöölised. Keskaegse linna tänavapilti ilmestasid zonglöörid ehk mängumehed. Need olid erakordsete annetega rändnäitlejad. Nad oskasid laulda, deklameerida, tantsida, nalja teha ja erinevaid trikke korda saata. Eriti hinnatud olid aga kehalise puudega rändnäitlejad (kääbused, hiiglased, lombakad jne.) 13.saj. tõi endaga kaasa näidendid imetegudest ehk miraaklid. Kogu konflikt või probleem päästeti tänu pühaku õigeaegse vahelesegamisega. Miraaklite lõpp oli alati selline, mis andis võidu headusele kurja üle. Paljude miraaklite sisuks olid ka pühakute elulood. 14.saj. hakati keskaegsetes linnades esitama suuri vabaõhulavastusi müsteeriume Müsteeriumid kasvasid välja usupühade ajal toimunud rongkäikudest, kus näidati usklikele reliikviaid ja pühakute pilte ning korraldati pisikesi piiblilavastusi
näitleja, kuid koor säilitas siiski keskse osa. Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et sellised näitemängud haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkas osa autoreid kirjutama näidendeid ainult lugemiseks. Keskajal võrreldes antiigiga oli draama märksa algelisem, näidendite zanriteks olid müsteeriumid, miraaklid ja moraliteed ning ka farsid ja sotiid. Kuid neis puudus tõeline meistritöö. Renessanssi ajal oli draama areng ka märksa aeglasem, kui teiste kirjanduslikke zanrite oma. Varaseim uusaegne draama kujuneb välja alles renessanssi loojangul, XVI sajandi lõppveerandil kahes Lääne-Euroopa maas Inglismaal ja Hispaaanias, teistes Euroopa maades, sealhulgas Prantsusmaal,nihkub rahvusdraama teke renessansile järgnevasse aega.
,,Roosiromaan" 7. Keskaegne draama sai alguse 6. sajandil, kõrgtase 14, 15 sajand, eeskuju antiigist, aga antiikdraama kiriku jaoks liiga patune, draama lähtepunktiks jumalateenistus (et seletada ladinakeelset jumalateenistust)- · Liturgiline draama (ladinakeelne) näiteks jõulude ajal. · Kujunevad Piibli-ainelised näidendid ehk müsteeriumid nt ,,Aadama mäng". · Ka ilmalikud müsteeriumid nt trooja sõjast. · ,,Orleans'i piiramine" Jeanne d'Arc · Miraaklid- ilmalikumad näiendid Neitsi Maarja ja teiste pühakute imetegudest. · Moraliteet- õpetlik näidend allegooriliste tegelastega, nt isikuomadused ongi tegelased · Farss- jäme, koomiline näidend, sisuks linnaelanike juhtumid ,,Isand Panthelinient", sellest arenes hiljem commedia dell' arte · karnevalid ja narripühad- rahvapidustused · Sotii- kuulus karnevali juurde, improvisatsioon, väga rahvalik, pilgati võimukandjaid
Oliiviõli kasutatakse peamiselt: toiduõlina, meditsiinis, kosmeetikas. 10 Konserveeritud, soolatud oliive tarvitatakse toiduks. Oliivipuu puit on oma omaduselt väga kõva ja raske. 11 4.Kultuur 4.1 Teater Hispaania teatri esimesed müsteeriumid ja miraaklid pärinevad 13.sajandi algusaastatest. Algusaegse renesanssiteatri algatajad olid dramaturgid J. Del Encina ja B. De Torres. 16. sajandi keskel tekkisid esimesed kutselised näitetrupid ja aastal 1570-1580 ehitati esimesed teatrihooned. Draamalavastuse peamisteks vormideks olid kolmevaatuslikud värssnäidendid (comedia) ja ühevaatuslikud näidendid. Renesanssteatrit iseloomustavad eelkõige: Toretsevad ja kirkavärvilised kostüümid.
Hiljme toodi juurde ka teine ja kolmas näitleja. Näidend algas alati proloogi ehk eelmänguga. Etendused vabas õhus. Kõige olulisemaks kohaks oli orkestra – koht, kus asus koor. Nende taga oli skeene – telgitaoline moodustis, kus näitlejad said riideid vahetada. Kanti konturne – paksu tallaga kingi – ja maske. Aischylos, Euripides, Sophokles. III. Keskaja teater – 6-16. sajand. Teater oli tihedalt kirikuga seotud. Tekkisid uued žanrid: müsteeriumid ja miraaklid, mis räägivad pühakute elust ja kannatustest. Mängiti linnaväljakutel ja laadaplatsidel. Kujuneb välja simultaanlava – kolmest küljest korraga sai jälgida, laval oli kolm tegevuspaika: maa, taevas ja põrgu. Tegevus toimus igas küljes kogu aeg. Olulisem esindaja Pierre Gringoire. IV. Renessansi teater – 16-17. sajand. Paneb aluse tänapäeva teatrile. Kujuneb välja žanr commedia del arte – rahvalik komöödia, - kus segunevad sõnad, muusika ja tants
jumalateenistuste ilmestamiseks. Liturgiline draama - Ilmestab kiriklikke jumalateenistusi. Kasutatakse piiblitekste. Esialgu lihtsalt dekoratsioonid, hiljem näidendid. Keskajal on populaarsed piibli- teemalised näidendid. Üht osa nim. müsteeriumideks. Üks kannab nime "Aadama mäng". Lihavõtteaegu etendati passioone, e. ristilöömist. 15. saj. lõpus on olemas ka juba ilmalikke näidendeid. Trooja sõjast, Jean D'Arc. Piibliainetest on ilmalikumad miraaklid. Need kujutavad pühakute elulugusi ja Neitsi Maarjast tehti palju miraakleid. Keskaja lõpus lisandub moralitee. Õpetliku sisuga. Keskaeg andis ka koomilise teatri osa, karnevalid ja narripühad. Farss. Veneetsias ja Saksamaal on vastlakarnevalid hästi kuulsad. Rio De Janieros on ka. Saksamaal nimetati farsse interluudiumideks. Enamasti on sisuks linnakodanike elu. Kuulus farss 15. saj - Farss Isand Pathelinist. Üks vaene, aga kaval,
saj teise pooleni ,,Suur maailmateater"). Vagantide luule. Ka nägemustezanr on olemas. Fantastiliste kujunditega. Ka jumalik komöödia oli kirjutatud nägemusezanris. 13. saj kuulub ka veel keskaegse teatri nähtus (ka 14 ja 15 saj). Erines põhjalikult antiiksest teatrist, kasvas välja kirikurituaalidest, religioossest taustast. Seotud usupühadega, selge moraalse didaktilise eesmärgiga. Lühikesed näidendid. Sisult lihtsad. Kõige rohkem prantsusmaalt. Miraaklid üks näidentite liik. Miraakel Theophilest. Miraaklid põhinesid pühakute imetegudel. (MKL lugeda!). moralitee zanr moraalinäided, allegooriline. Keskaja lõpp taustanähtused: 13. saj tähistas ka vaimulike ordude teket. Katoliiklus hakkas mitmekesistuma. Hiliskeskaja vaimuelu on küllaltki mitmekesine. Kirjaoskajaid rohkem, kirikuelu ise mitmekesisemaks. 13. saj laguses karmeliitide ordu teke, 13. saj alguses frantsiskaanid (Püha Frantsiscus ülistas
tüdrukutekooli SanSiri jaoks. 1680 ühendati Hotel de Bourgogne Molieri trupiga Comedi Frances. Käis üleüldine tsentraliseerimine: üks usk, üks teater, üks kuningas. Racine suri nagu korralik jansenist. Racine lõpetabki ühe suure ajastu tetari ajaloos. 12) Klassitsistlik lava ja -näitekunst. Teatriajastu kõrgpunkt 16. sajandi lõpp ja 17. sajandi algus ja keskpaik. Keskaegse teatri lagunemine: aadama mäng eelpool piiri, miraaklid juba hoopis teist tüüpi teater. Saab alguse kõrgteatri ajastu. Keskaegne teater nimetusena ei ole just eriti täpne. See mis eksisteeris keskajal sõna ranges tähenduses ei olnud teater. Teater on vaatemängu kunst, mis eeldab teatud püsikomponentide olemasolu. Näitleja, publik ja roll. On tarvis et see tegutseja ei tegutseks iseendana vaid tegutseks mingis rollis, kujutaks kedagi teist. Vaataja ja näitleja kaks vastandlikku positsiooni. Näitleja aktiivne, vaataja passiivne
annaabi.ee 
