MINA SUHTLEJANA (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Ettevõtluse ja majandusarvestuse õppetool
K14KÕ
Kairis Baumann
MINA SUHTLEJANA
Essee
Õppejõud: Pille Kriisa MA
Mõdriku
2014
Suhtlemine on tänapäeval väga lai mõiste. Mis see siis õieti on ? Saan tuttavaga tänava peal kokku, vahetame paar sõna – suhtlemine . Helistan emale, et küsida läheb ja räägin ka oma tegemistest – suhtlemine. Lähen õhtul sünnipäevale, istume laua taga ja klatšime neid, kes kohale ei tulnud – suhtlemine. Avan arvuti – suhtlemine. Need on vaid vähesed näited, kuidas suhtlemine ümbritseb meid igal sammul. Mina isiklikult eelistan kõigele neile näost näkku suhtlemist, kuna mulle meeldib inimestele silme vaadata kui ma nendega räägin. Mis võib päris häiriv olla, aga kes mind hästi teavad, on sellega ka harjunud .
Telefoniga suhtlemisse suhtun ma samuti positiivselt ja praegusel ajal, kus ma olen väikese lapsega kodus, siis avastan tihti peale, et kõne sõbrannaga venis tunni ajaseks või isegi pikemaks. Kuna kokkusaamised on muutunud nii harvaks, siis selleks, et teineteise rõõmude ja muredega kursis olla, on telefonikõned muutund olulisemaks. Õnneks on selliseid sõbrannasid vaid paar ja selle üle olen ma tõesti õnnelik.
Millesse ma oma aega aga väga vähe panustan, on suhtlemine kõikvõimalikes suhtlusvõrgustikes. Ometi toimub just nendes suurem osa inimeste päevasest suhtlemisest. Ma ei ole täielik vastane, aga ise hoian pigem eemale ja eelistan suhtlemiseks reaalset suhtlemist. Jah, mul on Facebook , tegin selle umbes aasta aega tagasi, kuna tundsin sellist erilist survet, nagu mind ei oleks teiste jaoks kui mind pole Facebookis . Meeltesegadus ilmselt, võib ju juhtuda kui oled just sünnitanud, kodunt välja ei pääse õieti, midagi ei tea, mis ümberringi toimub, ainult nii palju kui mees õhtul kodus räägib. Siis polnud vist aega ka, et tundide viisi telefoni otsas rippuda. Sellegi poolest ei suhelnud ma seal õieti üldse kellegagi ja siiamaani väldin kui võimalik. Minu jaoks läheb nagu mõte kaduma, kui hakkan kellegagi rääkima, siis kirjutades läheb kas üldse meelest ära, mida rääkida tahtsin või põhiline on see, et emotsiooni ei suuda edasi anda. See on minu jaoks nii oluline, tabada ära see emotsioon inimeses, see sära silmades. Emotikonidega pole see võimalik. On ka veel ju Skype ja muud võimalused veebikaamerate vahendusel suhtlemiseks, mis oleks ka kindlasti teretulnud minu puhul kui keegi viibiks alaliselt välismaal. Sel juhul kasutaksin ma sellist suhtlemise võimalust, mis asendaks näost näkku suhtlemist. Seni olen aga ilma hakkama saanud.
Mina suhtlejana olen ilmselt pigem vaikne ja tagasihoidlik , seda vähemalt uute tutvuste alguses kindlasti. Enda avamine võtab veidi aega lihtsalt, mulle meeldib enne analüüsida ja jälgida inimesi veidi distantsilt ja pigem kuulata peale mida alles otsustan, kas tahan ennast sellele inimesele ennast avada või mitte. Seda võiks nimetada suhtlemise esimeseks etapiks minu puhul, mille aeg võib olenevalt olukorrast ja inimestest varieeruda. Teises etapis ma loon juba inimesega mingi kontakti, et temast paremini aru saada ja tavaliselt siis ma juba tajun, kas ma sobin temaga või mitte.
Kuulamine on ka suhtlemine. Kuulata mulle meeldib kordades rohkem kui iseendast rääkida. Minu arvates on kuulamises väga suur võlu ja seda ei tohiks alahinnata. Teinekord pole sõnu vajagi, sõnad on justkui üleliigsed kuulates kalli inimese üleelamisi. Ma ei vaja väga palju inimesi oma kõrvale, piisab sellest kui ma tean, et mul on olemas need mõned üksikud inimesed, kelle poole võin igal ajal pöörduda mistahes olukorras. Hindan kõrgelt oma privaatsust ja sellepärast valin hoolega, keda enda lähedale lasen. Kuigi muidugi suhelda saab ka ennast kohe mitte avades ja vabamalt, selles osas mul takistusi ees ei ole ja kellelegi mingeid piiranguid ei sea. Võtan inimesi eelarvamuste vabalt ja olen valmis kõigile võimaluse andma.
Kooli tulles küll veidi pabistasin, et kuidas klappima hakkame kursusekaaslastega, aga selleks polnud vähimatki vajadust, kuna kõik lihtsalt nii super lahedad, avatud ja abivalmid. Kui ümberringi on avatud ja rõõmsad inimesed, siis sa lihtsalt paratamatult muutud ise ka rõõmsaks ja nakatad vaata, et veel teisigi. Isegi kahju, et meil seda kooli nii vähe ja omavahel nii tihti ei kohtu. Sellest hoolimata pole möödunud päevagi alates esimesest koolinädalast, mil me poleks omavahel mingil moel suhelnud. Peaks ütlema, et kool teeb ka omalt poolt kõik, et me ikka võimalikult palju suhtleks, sest vastasel juhul jääksime koolitöödega hätta. See on ainult positiivne ja usun, et kolme aastaga, mil me koos seda kooliteed käime, tekivad nii mõnedki pikaajalised kui mitte eluaegsed sõprussuhted.
Üldiselt mulle küll meeldib suhelda, olgu selleks vastastikune sõnadega dialoog või kuulmaine, aga kahtlemata pole ma selline inimene, kes suudaks seda teha vahet pidamata, päevast päeva. Ma väsin ära. Mitte suhtlemine ei ole see, mis väsitab, vaid inimesed. Tavaliselt ma tunnen need energiavampiirid ära ja üritan nendega pikaajaliselt mitte kokku puutuda, et ennast säästa. Vahel on see aga paratamatu ja siis ma pean mõnda aega omaette olema, mitte kellegagi suhtlema, et energia taas paika loksuks.