Kirjand: Mina suhtlejana (1)

Mina Suhtlejana
Tõnis Paluoja
AV1
Minu jaoks on suhtlemine kõige meeldivam siis,kui ma tunnen ennast selles seltskonnas mugavalt ja kindlalt,kui ma tean,et sinna ma peangi kuuluma.Uued situatsioonid on minu jaoks alati olnud suured pähklid.Ma ei harju tavaliselt esimestel päevadel kõigega ära,tavaliselt võtab see kuu aega,kui ma juba ennast kodusemalt tundma hakkan.Isegi Kunstikooli algus oli minu jaoks kohati närvesööv aeg. Teadsin ,et need inimesed on erilised ja sõbralikud,aga mõnikord mõtlesin,et kas see on siiski ikkagi see,mida mina tahan.Ma olen võõras olukorras suhteliselt passiivne tüüp,mul on ennast raske kohe teistele avada eriti ,kui neid on palju ja mina olen üksi.See,et ma mõnikord suhtlusest osa ei võtta ei tähenda veel,et ma ei oleks aktiivne ega ei avaks päevas kordagi suud.Ma võin rääkida,rääkida,rääkida hiliste õhtutundideni välja.Minuga võib rääkida peaaegu kõigest,aga teemasid ,mis mind väga huvitavad ja kaasa tõmbavad need ei pruugi alati olla just sellised,mis laiemale massile peale läheksid.Mul on kindlad teemad,mis mind vägagi huvitavad ja mille rääkimine tekitab erilist naudingut - kahjuks ei saa paljud inimesed minuga suhtlemises sinnamaani.Vastumeelsed teemad on tavaliselt need,kui ma näiteks satun vestluspartneriga arusaamatusse ja selle tulemusena hakkab minu tuneid haavama minu jaoks olulisemate asjadega,sellest ei sünni kunagi midagi head.Mõnikord juhtub ka seda,et kellegile ei jõua kunagi kohale,mida ma täpsemalt mõtlesin ja ega ma siis enam ise ka aru ei saa millest hetkel juttu on.Loomulikut oleksin ma väga õnnelik,kui ma saaksin valida kuidas ma tahan inimesega suhelda,aga alati ei pruugi minu enda arvamus alati peale jääda ,eriti kurb on see siis,kui inimesed kellega koos olemine ja rääkimine on linnade vaheliseks takkistuseks vahepeal täiesti ära nurjub.Minu vahemaa tõttu pean ma arvestama ka oma sõpradega,mis tähendab vahel päris pikka ootamist ja endalt mitmeid kordi küsimist, ega temaga midagi ometi juhtund ei ole? Kuna meil kõigil on oma elu ja tegemised,siis on ka neil.Ma tean,et neil ei ole kerge ja nad ei saa alati minuga koos olla.Ma olen aastatega õppinud olema kannatlikum ja lootma,see on raske ja nõuab jaksu ja energiat,aga kui midagi väga soovida,siis külla ta ka ükskord pärale saabub - see kuna ta tuleb on juba tema otsustada.Arvan,et minu suhtlemisoskus on hea,mis vajab ehk natukene lifimist .Minu ümber on nii palju erinevaid inimesi nii pean ka mina igaühega erinev olema,kõik ei vaimustu samadest huvidest ega teemadest .Nagu ma eespool mainisin,et natukene lifimist on ka mulle hea,kui on tegemist esinemistega,siis ma eelistan olla pigem tagaplaanil ja vaadelda kaugemalt toimuvat tegevust.
Eneseavamisega on nii,et on inimene,kellega käib üks klõps ära ja sa lihstalt tead äkki,et kuule ta on minu inimene! Mul on hetkel ainult üks,kellele ma olen endast juba mõningaid pusletükke kätte andnud.Ütleks,et ma olen samuti tema avaja - meeskonna värk.Seetõestab ainult seda,et on olemas inimesi,kes on lihtsalt nii head,et tõsi olla ja kes tõesti suudavad sind ka raskematel aegadel naerma ajada.Aga kui mulle mingi inimene ei istu või mulle hetkel ei istu teemalolev jutt,siis ma tavaliselt eelistan temaga rääkida tavapäraselt paar sõna ja rohkem ei olegi vaja.Ma oskan kuulata,aga samas alati ei ole minust kasu,kui see teema ei huvita mind või kui ma olen millegist muust niivõrd häritud,et mu mõtlemine on sassis.Minu minatasand on kõige rohkem arenenud piirkond,sest ma sõna otses mõttes ainult päev läbi vatrakski endaga,mulle pole oluline,kas ma räägin endaga mõttes või ma arutan teemasid hääle abil.Ma teen seda üksiolles,tänavapeal,koolis,magamamineku ajal,endaga rääkimine on hea,aga see vajab pidevat tööd.See ei ole lihtsalt nii,et dialoog koosneb ainult tüüpilistest sõnadest ja lausetest: tere,headaega,kas ma sulle kooki võin pakkuda,küll on alles ilus ilm ...- enda pühendamine või sidumine oma hingega ühteseks tervikuks.Ma arvan,et ma olen paljudel aidanud probleeme lahendada või vähemalt oli minu juttust tuge ja jõudu.Meeskonna töös peab olema hea tiim ja kui see on paigas on kõik võimalik.Minu mõtted väljenuvad läbi minu emotsioonide, tegude ja vahel jäävadki nad minu kehasse kasvama moodustades hunniku pingeid