Mina õpetajana essee (0)

Mina õpetajana
Õpetaja on väga lai mõiste, õpetajad seisavad klassi ees üldhariduskoolides, kordineerivad rühmatööd lasteaedades jne. Õpetajaks võib pidada ka huvijhuhte, direktoreid ja õppejuhte kes töötavad erinevtes noortega seotud asutustes. Õpetajad on nii mõneski mõttes need kes juhendavad isikut või gruppe.
Õpetamise jaoks peab olema esiteks soov seda teha, olgu kui tahes hea valdkonna valdamine, õpetamis soov on esmatähtis. Ma hindan kõiki ametis olevaid õpetajaid kuid leian siiski, et kõik nad seda ametikohta täielikult ei vääri. Siit kerkib minul kohe küsimus, paljud õpetajad siis üldse täielikult oma kohta väärivad. Siiski paljud, täiuslikus on lai mõiste ja seda võib teostada paljudes äärmustes. Mina pean ennast küll sobivaks õpetajaks ja seda kindlasti oma kiiksude ja vigade juures, sest see on inimlik.
Teiseks tähtsaks punktiks on teadmised mille alusel saame õpetada, tänapäeval on see peaaegu võrdsustatud haridust tõendava diplomiga ehk kõrgkooli diplomiga. Seda ei saa võtta kui absoluutset tõde. Töötan ise ka pregu lasteaias õpetajana, omamata erialast haridust. Leian, et minust on ka ebakompetentsemaid lateaia õpetajaid. Kindalsti tuleb väärtustada erialast haridust aga kindasti peab hindama ka reaalset kompetentsust vastavale töökohale .
Tulen tagasi veelkord kutsumuse juurde, olla õpetaja. Kuidas inimene peaks ennast ise hindama? Arvan, et noortelt ei saa eeldada loomulikku austust enada vastu esimesest silmapilgust. Austus tuleb enda vastu tekitada. Ma arvan, et õpetajana ei tohiks ametis olla ka need kes jälestavad lapselikku lihtsameelust ja tähelepanu kadumist hetkel oluliselt teemalt. Meie kui õpetaja ülesanne on seda rahumeelselt paranda. Need aga kes sellel arvamusel ise ei ole, ei tohiks minu arvates õpetajana töötada, sest võime jätta eluaegseid jälgi õpilase psüühhikasse agressiivse käitumisega nii vamises kui füüsilises mõttes.
Olen kokku puutunud lasteaia õpetajaga, kes on täiesti veendunud, et oma lapsi rühmas tuleb alandada ja mõnitada kõikide laste ees ebaõnnestumise korral. Viisakat suhtlemist peab ta vajalikuks ainult täiskasvanud inimestega. Kui ennem suhtusin sellese kui ühte õpetamisstiili, kuna ma olin siis ise veel laps, siis nüüd olen jõudnud kindlale arusaamale, et see on vale. Selline käitumine võib jätta eluaegseid jälgi lapsepõlves esinenud alaväärsus komplekside tõttu lisaks sellele võtab see lapselt iseseisvuse ja soovi ise midagi ära teha ilma hirmudeta.
Head meelt tekitab rõõmus õhkkond rühmaruumis, minumeelest on halb tegeleda lastega kes on vaiksed ja mõni julgem toriseb kuskil. Otseloomulikult peab laiasplaanis olema kord majas , kuid õhkkond peab olema vaba. Siis on kõik tegevused sujuvamad ja tulemused paremad. Paljud tegevused nõuavad harjutamist, vähe on asju, mis tuleb loomulikult. Noorsootöötajaks õppides pean ma arvestama, et ei lähe noorte ette nagu matemaatika õpetaja kellel selge siht silme ees, mida ta nüüd õpetama hakkab, vaid mina hakkan kujundama vastavalt nõudlusele olukorda. Sellistel puhkudel on suhtlemisel suur roll, näiteks karjumisega ei saa saavutada kontakti, mida võib saavutada rahuliku rääkimisega. Noorsootöötaja poole pöördumine ei tohi olla eneseületamine.
Minu soov on olnud juba lasteaia east olla õpetaja. Niisiis saigi minust lasteaia õpetaja, praeguseks on ta võtnud veidi teistsugusema mõõtme, kui õpin noorsootöötajaks. Kindlasti pole ma pregust väga kompetentne õpetamise ja kasvatustöö valdkonnas kuid siiski etem kui need kes seda tööd hingelt teha ei soovi. Ja ma õpin ja laiendan oma teadmisi, mida saan ka lastega jagada, kas siis lasteaias või tulevikkus noortega töös.