"Mina olin siin" Sass Henno romaan (13)

Millele pani mõtlema Sass Henno romaan „mina olin siin“.
Sass Henno jutt on ladus ja mõnusasti loetav  ja seda algusest lõpuni. See räägib kuidas noored on hulljulged ning tegelevad sellega mis kõige kergemini raha sisse toob, selleks on varastamine ja narkootikumide müümine aga loomulikult see lõbu ei kesta neil kaua kuna tuleb mängu politsei, kes nad arreteerivad valesüüdistusega, kuid kuidas nemad pidid teadma, et Rassi diiler oli surnud.
Raamat pani mõtlema, et mõne inimese elu võibki selline olla. 24/7 pidu, metaamfetamiin ning vargused , et ära elada. Kõik algas sellega, et kuna Rass elas Säde juures ning neil ei olnud kedagi kes raha annaks, pidid Rass seda ise hankima. Selleks olid algul bensiinijaama röövid. Aga kui ta jäi vahele kuid ise pääses kuid auto arestiti siis läks ta oma tulevase diileri juurde ning nägi laual metaamfetamiini ning proovis seda. Kuna see polnud tasuta, siis pidid ta selle eest ise diileriks hakkama ning avastas, et see on kerge viis raha teenimiseks. Kuid miski pole elus kerge, kõige eest peab maksma.
Ette saab raamatule heita vaid seda et raamatus kirjeldatud elu võib mõnele vaesemale noorele glamuursena tunduda. Kes pisut ise elu näinud, sellele vast enam mitte. Üsna pea saab raamatuski selgeks, et selle n.ö. „vabaduse“ eest, mida narkodiileri eluviis tundub võimaldavat, tuleb veel kallimalt maksta kui tavalise, silmapaistmatu ja vaesena elamise eest. Kusagil on ikka „suured poisid“, need, kes millegiga ei riski ning ainsatena diileri ja ta klientide arvelt võidavad. Tegelikult parasiteerib kogu see eluviis nende tahtel ja täpselt senikaua , kuni nemad tahavad. Kui üks diiler on end ammendanud, siis ta kas asendatakse, tapetakse või antakse politseile välja. Kusjuures üks võimalus ei välista sugugi teisi.
Raamatu peaantikangelane kehastab iga lapsevanaema hirmsaimat õudusunenägu tema enda lapse kohta. Midagi inimlikku on Rassis alles vaid raamatu algul, näiteks siis, kui ta oma tüdrukule külgelööjale peksa annab. See tundub kogu raamatu peale ta ainuke ehe ja emotsionaalne tegu olevat. Hiljem, kui kõik juba hämus ja uimas, ei oleks ta vast selleks enam võimelinegi. Ometi elab ka Rassis igatsus läheduse ja intiimsuse järgi. Ainesõltlane selleks enam võimeline ei ole. Nii et kurb lugu. Tundub, et autor ei ole oma teema sotsiaalseid tähendusi lõpuni läbi mõelnud. Tema jaoks sobib narkodiileri elu jubedus hästi kokku patoloogilise mendivihkamisega.
Ühelt poolt on see lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi, käibetõdesid ja moraalinorme. Teiselt poolt on see ühe poisi ülestunnistus sündmustest, mis on jäänud piisavalt kaugeks, et neid saaks valutult jutustada. Vaesusest, vägivallast ja esimesest kinnikukkumisest. Mõned on pidanud seda rohkem musta raha teenimise õpikuks. Teised leiavad, et raamat on eelkõige huvitav lugemine emadele ja isadele, kel pole õrna aimugi, mis diiler tegelikult rajooni garaažide vahel tehakse. Raamat esitab jõulise väljakutse kõigile, kes pretendeerivad tänapäeva noorte elu kajastamisele või selle mõistmisele, ning näitab otsekoheselt, kui ebameeldivate probleemide ja tegelastega tänapäeva eesti noored kokku puutuvad.
Mõnes kohas tundub autori fantaasia pisut nagu liiga lendu tõusvat. Näiteks või „suurtele poistele“ rahahankimise loos. Raamat jätab lugeja põnevusega järge ootama. Igal juhul on tegemist hoiatusromaaniga millelt tuleb seegi vähene glamuur maha kiskuda mis autoril külge on ununenud.