Mina kui suhtleja (6)

MINA KUI SUHTLEJA
Juba eelmise sajandi lõpus huvitas psühholooge, mida inimene iseenda kohta mõtleb - milline on tema mina. Tänapäevases isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogias on kõige enam levinud käsitlus minast kui teatud uskumuste süsteemist, mis inimesel enda kohta on. Need uskumused puudutavad peamiselt enese omadusi (nt. "olen optimistlik"), rolle (nt. õpilane, sõber) ja väärtusi (nt. "mulle on tähtis iseseisvus"), samuti hinnangut iseendale (nt. edukas õpilane, hea sõber). Sellised uskumused mõjutavad iseenda ja teiste kohta saadava info tõlgendamist ja mäletamist, inimese käitumist ja emotsioone.
Arvan, et iga inimene on kordumatu ja erinev, kuigi neid on võimalik jaotada erinevatesse gruppidesse suhtlemistasandite ja karakteri põhitunnuste järgi. Viimati lahendatud testide järgi oli minu kui suhtleja tüübiks „meeskonnamängijaks”. Meeskonnamängijad on abivalmid ja lojaalsed isikud, kes on tundlikud teise vajaduste suhtes. Nende peale võib loota , kui neile on ülesanne ja oma osa usaldatud. Nad ei satu kergesti kaastöölistega konfliktidesse. Meeskonnamängijad ei ole erilised initsiatiivi ülesnäitajad ning omapead jäetuna võivad hoopis ära minna.
Tänapäeva probleemiks on Internet ehk siis üha vähem suheldakse silmast silma. Viimasel ajal olen täheldanud, et isegi välditakse üksteisega kohtumist ; inimesed „kannavad maske“, varjates nii oma tõelisi mõtteid ning tundeid. See on vale! Isiklikult soosin igati vahetut suhtlemist ning püüan vähem kasutada selleks mobiiltelefoni ja arvuti abi.
Võiks öelda, et pean end peaaegu küpseks suhtlejaks. Sõna ‘peaaegu’ tähendab seda, et kuigi mul on enda arvates küllalt hea huumorimeel ning võime enda üle nalja teha, on nõrgaks kohaks teiste naer ning kriitika. Väliselt ma seda väga välja ei näita, kui sisemiselt elan päris tugevasti üle. Niinimetatud sissepoole suunatud elamine pidi olema meeste psühholoogia seisukohalt üpriski tavaline nähtus.
Kui analüüsida ennast inimtüübist lähtuvalt, siis on mul tugevalt arenenud vanemlik ning lapselik tasand. Samas ei arva, et täiskasvanulik tasandki väga nõrk oleks, kuid tundub, et see jääb teiste tasandite varju. Kui nüüd kogu see eelnev jutt ümber sõnastada, siis olen küllaltki hinnangutesse laskuv ning teiste suhtes nõudlik. Mõned mu head sõbrad on öelnud, et lähen vajadusel inimesest üle kui tank . Vajan tähelepanu, kiitust ja toetust nagu õhku. Selle nimel olen valmis mägesid nihutama ja kui see peaks vajalikuks osutuma, siis ka jõgesid kuivatama. See on tingitud enda üpriski edevast ning emotsionaalsest isiksusest. Kui puudub positiivne tagasiside, siis on üpris suur tõenäosus, et olen kas vait kui sukk või vägagi irooniline .
Igal inimesel on välja kujunenud oma kindlad suhtlemisvahendid ja -viisid, mida on harjutud aastatega kasutama. Vahendite ja -viiside kasutamine sõltub suuresti, kellega suhtlen ehk millisesse sotsiaalsesse gruppi suhtluspartner kuulub. Sotsiaalseid gruppe, kuhu ise kuulun on enda arvates natuke palju, täpsemalt neli. See tähendan nelja erinevat maailma, rolli, maski jne. Sellest on tingitud ka erinevad suhtlustõkked. Paratamatu on see, et kõigis neljas sotsiaalses grupis ei saa võrdse intensiivsusega suhelda ning seetõttu mõni neist gruppidest ka kannatab, kuna huvi ning tähelepanu on orienteeritud mõnele teisele grupile. Miks ma siis lävin nii paljude gruppidega? See on tingitud soovist kõike näha, katsuda , ära proovida, ennast teostada. Nüüdseks olen aru saanud, et kõik elus korraga ei saa ning sellest tulenevalt olen püüdnud end orienteerida vähemale arvule gruppidele. Täiskasvanu tasand sai seekord lapse tasandist võitu.
Suhtlemisel on mulle väga tähtis vahetu suhtlemine . Samal ajal ei ole vastumeelne ka vahendatud suhtlemine, kuigi kunagi kartsin väga näiteks telefoniga rääkida. Siis olin üldse tagasihoidlik tüüp, kes punastas inimestega suheldes regulaarselt ning keda selle pärast ka narriti. Praegu punastan ka vahel (ma ei ole ju idioot !!!), kuigi suhteliselt harva. Tänapäeval kasutan ohtralt e-posti, kuid see on tingitud lihtsalt suurtest vahemaadest ning antud sidevahendi mugavusest. Enda arvates on vahekord vahetu ja vahendatud suhtlemise vahel enam-vähem pooleks.
Eelnevalt kirjeldasin neid külgi suhtlemises, mida tunnen ning tean ehk jooni, mis on avalikud ning jooni, mis on varjatud, teisiti öeldes jooni, mida teised veel avastanud pole. Sellegipoolest olgem inimesed ning suhelgem terviseks !