Millised õpetajast tulenevad tegurid (mesosüsteem) takistuseks väikelapse arengule. Miks? (0)

Arutlus
Millised õpetajast tulenevad tegurid ( mesosüsteem ) võivad olla takistuseks väikelapse arengule. Miks?
Mesosüsteem kujutab endast lapse ja keskkonna laienenud seoseid : kodu seos lasteaiaga, kooliga . Mesosüsteemis laieneb lapse suhtlusring kodunt kaugemale, selles etendavad olulist osa sõbrad, tuttavad ning mõnevõrra naabridki. Siin algab ka osalemine harrastustegevustes (Tulva, Viiralt 2001, 31). Peamised takistused, mis võivad õpetaja töös väikelastega ilmneda on see, et õpetajad teevad lasteaeaiast väikese kooli. See tähendab, et selle asemel, et lasta lastel mängida vabamänge, suunatakse lapsi õppima ja tegevusest tegevusse liikuma, just nagu koolis. Samuti võib takistusteks olla ka see, et õpetajad võivad arvata, et lapsed õpivad ainult sõnadest ning ka see, et iga erineva asja omandamiseks on oma aeg. Samas tuleks lapsele luua ka sobilik keskond, mis aitaks lapsel omandada teadmisi palju tulemuslikumalt ( Tuuling , 2015).
Täiskasvanud arvavad tihtipeale, et laps peab õppima toimetulemist iseendaga ning teadmisi omandama. See on küll täiesti õige aga kõik peaks tulema omal ajal. Täistasvanud unustavad, et lapse esimesed kümme eluaastat peaks keerlema ümber mängu ja uurimise. Laps peaks ise endale looma sellise mängumaailma, mis aitaks lapsel järele teha seda, mida ta on ennast ümbritsevas maailmas näinud. Laps mängib enda jaoks läbi kõiksugu erinevaid teadmisi, tundmisi ja liigutusi, mille ta seob juba olemasolevate teadmistega ning just seetõttu tuleks õpetajatel laste igakülgseks arenguks luua vajalikud tingimused, mis võimaldavad lapsel saada ümbritsevast maailmast piisavalt uusi kogemusi ja mängida. Last ei tohiks takistada mängimast ja ümbrust avastamast. Kui lapsel on vaja uurimiseks ja avastamiseks ajada segi mõni ruum või isegi kui laps riided ära määrib, siis ei tohiks last keelata. Keelamine võib viia lapse punkti, kus tema mänguinstinkt kustub ning sellel on negatiivsed tagajärjed. Lapsel ei tohiks olla tunne, et ta ei jõua ära teha seda, mida õpetaja temalt ootab. Pigem peaks lasteaed olema koht, kus lapsele antakse võimalus ja ka keskkond arendada kõiki meeli ning ka aidata lapsel ennast ja oma emotsioone tundma õppida. Samuti on oluline luua alus väärtushinnangute ja maailmapildi tekkeks, mis on ka väga olulised edaspidiseks eluks.
Laps ei õpi mitte täiskasvanute ja õpetajade sõnadest, vaid tegudest. Halbadel tegudel on lapsele ka negatiivne mõju. Laps õpib matkides. Esialgu oma vanemaid, siis juba tuttavaid ning ka õpetajaid. Kui laps näeb kellegi negatiivset käitumist, võib see muuta ka lapse käitumist. Laps võib arvata, et see oli õige käitumine, eriti juhul, kui seda ei seletata lapsele lahti. Last ümbritsevatest täiskasvanutest sõltub lapse suhtumine, väärtushinnangud ja käitumine aga ka see, kui õnnelik, usaldav ning tasakaalukas on laps. Juhul kui vanemad ja täiskasvanud on tihti tööga hõivatud ning pole lapse jaoks piisavalt aega, suureneb välismaailma mõju lapse arengule, laps ei suuda mõista temani jõudvat infot ning sel juhul on vaja täiskasvanu selgitusi. Lapsel on vaja inimesi, kes suudaks vastata kõigile tema küsimusele, seda rollik tuleb täita nii lapsevanematel, kui ka sugulastel ja lasteaiaõpetajal. Tihtipeale peab olema küsimuste vastajaks lasteaiaõpetaja . Ehk seetõttu, et laps ei julge küsida lapsevanemalt või siis laps teab, et lasteaiaõpetaja vastab küsimustele. Samuti ka seetõttu, et paljud kaklemisega seotud intsidendid leiavad aset lasteaias ning just see on koht, kus tuleks lastele seletada, mis on õige ning, mis on vale.
Väikeste laste mälu on võimeline vastu võtma väga suurt hulka infot ning last suunab õppima tema uudishimu ja avastamistung. Selleks, et lapsel säiliks soov edasi otsida ja uurida, tuleks tema küsimustele juba varakult vastused leida, sest, mida rohkem küsimusi jääb vastuseta, seda passiivsem on laps uusi teadmisi hankima. Lapse arengus on erinevad perioodid, mille vältel on ta vastuvõtlikum erinevatele oskuste või teadmiste omandamisele. Näitkes esimesel kolmel eluaastal on tähtsal kohal kõne arengu ja korraharjumuste arendamine nign sel ajal peaks laps kuulma korrektset kõnet ja saama ka ise palju rääkida. Korraharjumuste kujunemiseks peaks ta nägema enda ümber korrastatud keskkonda. Vastase juhul võib lapsest kujuneda passiivse kõneoskusega ning vähese korrahoidmisoskustega. Lapse jaoks on kõige parem omandada neid omadusi, mis teda parasjagu huvitavad. Tihtipeale on õpetajatel teine arusaam ning ka arusaadavatel põhjustel järgivad nemad etteantud õppekava ning selle asemel, et õpetada lapsele midagi sellist, milles ta huvitatud on, jäävad nemad enda liistude juurde ja võtavad õppekava järgi teema. Samuti kui kavandadagi neid teemasid , mis on õppekavas, siis peaks õpetaja ka meeles pidama , et puudu ei tuleks mänguasjadest, mis annaksid võimaluse lapsel kogutud teadmisi mõtestada ja kinnistada.
Õpetajatel tuleks arvestada ka sellega, et nende õpetusviis ei pruugi olla kõige efektiivsem. See tähendab, et selleks, et lapsed suudaks omandada võimalikult palju infot ning oleks sellele vastuvõtlikud on vaja luua vastav keskkond, hoolitseda selle eest, et laps ei tõlgendaks erinevaid situatsioone valesti ning alati tuleks leida ka vastus lapse küsimusele, ka juhul kui see küsimus on häiriv või täiskasvanu jaoks imelik. Lapse igakülgseks arenguks on vaja aidata lapsel kujundada erinevaid arusaami ning aidata toime tulla erinevate situatsioonidega.
Kasutatud kirjandus
Tulva, T. , Viiralt, I. (2001). Võrgustikutöö võimalusi laste – ja pereprobleemide lahendamisel. Laps ja pere tänases Eestis. Teadusartiklite kogumik. Tallinn. 31
Tuuling, L. (2015). Lasteaiaõpetaja roll lapse arengus. Õpetajate leht. 8. mai 2015
Seeme , K. (2011). Mängulise õpikeskkonna tähtsus ja õpetaja roll selle loomisel. Külastatud aadressil: http://www.teatoimeta.ee/Mangulise_opikeskkonna_tahtsus_ja__432.ht m (02.01. 2016 )