Milleks meile Tammsaare? (0)

Milleks meile Tammsaare ?
Tammsaare mõistmiseks tuleb meil küsida, kuidas tema teoseid lugeda, mis tähendus neil on, kuidas mõista üht või teist tegelast. Nendele küsimustele peaks minu arvates eelnema veel üks teine küsimus: miks meil antud kirjaniku teoseid vaja on. Milleks on meile vaja Tammsaaret ? Milleks tema põimlaused, milleks Kõrboja ja milleks Vargamäe?
Ma usun, et igaühel on oma tõlgendus sellest küsimusest ja oma vastus, kuid järgnev on minu arusaam Tammsaare tähtsusest, meie eludes. Esmalt olulisim, mulle on Tammsaaret vaja. Võib öelda, et Tammsaaret lugedes , avastasin endas taas tulihingelise eestlase. Tammsaare teoseid lugedes, lugesin ma ennast ühe mõttelise traditsiooni osaks.
Teiselt poolt on mul Tammsaaret vaja aga tema tekstides peegelduva inimlikkuse sõnumi pärast. Tammsaare ei ole minu jaoks olnud kunagi vaid maa-, kannatuste- ja vaevadekirjanik, kellena teda tihtipeale esitatud on. Minu jaoks on ta ka kirjanik, kes on kirjutanud müstikast, rõõmust ja õnnest. Ent ennekõike on Tammsaare minu jaoks kirjanik, kes on kirjutanud armastuste tähtsusest inimeseks olemise juures. Ma ei mõtle siinkohal mehe ja naise vahelist armastust, vaid midagi, mille võtab kokku surev Mari, kui ta ütleb: "Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist."
Tammsaare teoste üheks tähtsaimaiks sõnumiks on minu jaoks alati olnud armastus. See on armastus läbi püüdluse, armastus tänu ja vaatamata eksimustele, armastus ilma tulemusteta, see on vastamata armastus ja keelatud armastus, armastus armetuses ja armastus lootusetuses. Ennekõike on see aga armastus inimese vastu: kõigest hoolimata, ikka ja jälle. Ja see on minu jaoks põhjus, miks mulle on Tammsaaret vaja, sest tema tekstid kinnitavad ikka ja jälle armastuse vajalikkust.
Mulle tundub, et Tammsaare aegumatus, põhjus, miks me temast veel täna räägime, ei ole mitte see, et me teame, et Tammsaarest peab rääkima, vaid et me tõepoolest vajame teda − vajame tema armastuse sõnumi pärast. Vajame sõnumi pärast, et inimest tuleb armastada , isegi siis, kui see armastus on lootusetu, viljatu ja armetu. Kas pole just säärane armastus ka armastus, mis meid on toonud 2018 . aastasse? Kui me poleks pealtnäha viljatult ja lootusetult armastanud Eestit, et tähistaks me sel aastal EV100t. Kui me poleks üksteist armastanud, oleksime ammu laiali jooksnud. See, mis meie riiki ja meie inimesi, eestlasi koos hoiab, on armastus. Tammsaarelik armastus.
Selle armastuse eest:
Aitäh!
Tänan kuulamast!