informeerida lugejat teksti teemast, põhiideest, probleemist, tegelastest; äratada tähelepanu, uudishimu, huvi. Pikemate tekstide kirjutamisel kasutatakse ala-ja vahepealkirju. Need vajavad tähelepanu nagu teksti pealkirigi, sest nad muudavad lugemise lihtsamaks ning aitavad iga osa tuuma ära tunda ja meelde jätta. Sissejuhatus - sellega algab tekst. See puudub vaid harvadel juhtudel. Sissejuhatuse ülesanded: annab lugejale vastuse, miks ta võib/ peab seda teksti lugema, aktiviseerib lugejat, loob eeldused, et ta saaks seostada vana ja uut infot. Lõik - igasuguse teksti ehitusplokk. Sisulõik on ühe mõtte terviklik esitus. Vormilõik on tekstiosa taandreast taandreani. Kokkuvõte - kokkuvõte kasvab välja tekstist endast. Ta ei tohi sisaldada mingit uut mõtet, vaid kordab mingil moel eespool öeldut. Tavaliselt on kokkuvõttes öeldud teksti kõige olulisem või välja toodud järeldus. 2
Kaili Miil SISSEJUHATUS VENE KIRJANDUSLUKKU I Ljubov Kisseljova 11. veebruar 2009 Vene kirjanduse arengu etapid Kooli vene kirjanduse kursus hakkab tavaliselt Puskinist, keda läbitakse suhteliselt kiiresti. Vene kirjandus suuremalt hakkab aga Dostojevskist ja Tolstoist kõik eelnev jääks nagu tagaplaanile. Leitakse, et just need suurkirjanikud hakkasid mõjutama Euroopa kirjanduslikku protsessi. Aga vene kirjandus ei sündinud 19. saj keskpaiku. Eelkõige on aga kaks suurt epohhi: 1. Vanavene kirjandus ehk keskaja vene kirjandus 11. saj 17. saj. 2. uue aja vene kirjandus 18. saj algusest tänapäev
olid. Pisut liialdades on inimestevahelised suhted paljuski sellised, mis on kliendi ja müüja vahelised suhted. Kui tehnoloogia välja arvata, siis me oleme umbes samas punktis, kui 50ndate Ameerika, mis on sõjast jäänud puutumata ja mis on õitsva arengu teel. Selle kauni sädeleva tarbijaühiskonna pealispinna all on erinevat tüüpi tumedad kired ja vihkamised. Kultuurisituatsioon ja kirjandus Mingisuguses ühiskondlikus koosluses on palju erinevaid valdkondi: haridus, kultuur, poliitika, meditsiin, pangandus, kaubandus jne. Nõukogude ajal oli väga keeruline ennast teostada erinevatel väljade. Eneseteostus oli teatud mõttes pärsitud või suunatud. Me ei saa rääkida täisväärtuslikust poliitikast Nõukogude Eesti kontekstis, see tähendas mingite võõraste asjade järgimist. Ka muudes valdkondades pole tegevus väga intensiivne. Seda ei peetud oluliseks
erinähtus. Venemaal valgustuse põhitunnuseid pole, ka Skandinaavias on see üsna nõrgal kujul, kuigi kultuurilised põhipunktid kopeeritakse. Samuti pole valgustust Ameerikas on mõned autorid, väga tuntud autorid tulevad alles 19. sajandist. Valgustus levib oma keskmest ringidena kuid teiseneb, ka Itaalias ja Hispaanias, kuigi need riigid on üsna keskme lähedal. Maailmakirjandus võiks ka tähendana ekspansiooni, kirjandus hakkab alluma sarnastele reeglitele. Tänapäevaks on kirjutamine üsna sarnane (kes tahab läbi lüüa) kogu maailmas. Meie kultuur võlgneb valgustusele üsna palju. Ühtsesse moodusesse midagi teha paneb iga rahvas midagi erilist, rahvuslik eksootika (sisaldub rahvuslikus romantismis). Maailm 18. sajandil mingis mõttes oli Euroopa maailm, muu oli üsna võõras. Edaspidi tungib Euroopa ka mujale. Aafrika avastamine toimub valdavalt 19. sajandil.
............... 53 4.3. Luulekogud ,,Tahaksin olla" ja ,,Katus sõidab".......................................... 57 4.4. Värsitehnika ................................................................................................ 61 KOKKUVÕTE ........................................................................................................... 64 SUMMARY................................................................................................................ 67 KASUTATUD KIRJANDUS..................................................................................... 69 LISA 1. Algupärase- ja tõlkeilukirjanduse vahekord ................................................. 73 LISA 2. Algupärase lastekirjanduse statistikat ........................................................... 74 2 SISSEJUHATUS
Eesti kultuuri ajalugu EESTI KULTUURI AJALUGU Kuupäevad, mil olin kohal: 10.09; 22.09; 29.09; 08.10; 20.10; 03.11; 05.11; 10.11; 12.10; 17.11; Kuupäevad, mil puudusin: 08.09; 15.09; 17.09; 06.10; Kohustuslik kirjandus: L. Vahtre (2000). Eesti kultuuri ajalugu: lühiülevaade. Virgela I. Talve (2004). Eesti kultuurilugu. Ilmamaa. Leheküljed: 7-25; 37-52; 58-86; 95-115; 131-190; 216-300; 307-313; 326-374; 383-426; 442-528; 543-594 Kirjandust: 1. ,,Kuld Lõwi ja Kultase ajal" Kalervo Hovi. Varrak 2003, Tallinn Loengud on kuni 17. nov, millal hakkavad seminarid. Eesti kultuur ja eesti kultuur Eesti kultuur: see on topograafiline kultuur, s.h. nii sakslaste kui rootslaste eeskujudega
saa; emana käsitleb metafoorselt Riia e Liivimaa kirikut. Eesitmaa kirik on alluvussuhetes selle kirikuga, oleks nagu tema tütar. „Liivimaa kroonikas” saavad alguse ka piirkondlikud narratiivid. Kroonikas on tähelepanu pööratud eri Eesti aladele. Henrik käsitleb eestlaste lugu tendentslikult, poolikult, lähtuvalt oma poliitilistest huvidest. Kroonikaga käivad alates 19.saj keskelt kaasas representatsioonid: Henriku valesid on läbi jutustuste, teadusliku kirjanduse, filmide püütud parandada. Sama teema juurde võiksid käia ka representatsioonid või Henrikust alguse saanud ilukirjandus, kus väideldakse autoriga. Kroonika kui traumakirjandus: analüüsitakse traagilisi üleelamisi nii indiviidi kui ka rahvagrupi tasandil, nt koonduslaagri kogemus. Ka Eesti rahva ajalugu on võimalik kirjeldada traumaatilise 2 kogemusena
Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin);
Kõik kommentaarid