Miks ma ikka ja jälle räägin feminismist (0)

Miks ma ikka ja jälle räägin feminismist
Jah, ma teen seda endiselt, sest ma olen vihane . Ma olen vihane , sest naistega tehakse kohutvaid asju lihtsalt sellepärast, et nad on naised. Ma olen vihane, sest naisi koheldakse kui objekte. Ma olen vihane, et mehed vaatavad keha, mitte naist. Ma olen vihane, et mehed võtavad endale õiguse näidata näpuga ja naerda naisele, kes kandis seelikut ja avarat T-särki, kuid ütles siiski “Ei”. Mehed võtavad endale õiguse, sest nemad otsustavad et “Ei” ütlemise tähtsus on tunduvalt väiksem sellest, mis naisel seljas oli ja palju ta jõi. Ma olen vihane, et mehed peavad end otsustajateks naise väärikuse ja väärituse üle. Ma olen vihane, sest ma tean, kui palju on naisi, kes on hirmul mitte ainult omapäi kõndimise ees mööda üksikuid tänavaid omamata enesekaitsevahendit, vaid ka oma mehe ees.
Meie seas on ikka veel feministe, sest ikka ja jälle tuleb inimestele meelde tuletada inimõigusi ning veelgi rohkem seda, kui paljudel naistel pole neile õigust, juurdepääsugi. Me käime alla, me kaotame inimlikkuse. Meist on saanud loomad, kellele on tehtud selgeks, et meil on lootus vaid kodustamise kaudu “selle õige mehe poolt”, kui me ta leiame. Sealt edasi pannakse meid pjedestaalile jumalate ja jumalannade kõrvale, mis on aga inimestele tänini kättesaamatu. Vahel ma mõtlen, kas mehed mõistavad, miks ükski jumalanna pole tulnud ühegi juurde neist ning jäänud lõpuni truuks. Ei tohiks olla tundmatu asjaolu, et naised on inimesed. See, et meil on tunded, ei tee meist hulle. See, et me seksime, ei tee meist litse. See, et meil on eesmärgid ja püüdlused ei tee meist isekaid inimesi ja see, et meil on autoriteeti, ei tee meid ülbeks.
Ma olen kursis feminismi , kui sellise, teatava negatiivse varjundiga, sest paljud inimesed usuvad, et feministid on täielikult orienteeritud matriarhaarse ühiskonna loomisele, kuid see ei ole nii. Keegi pole öelnud , et naised tahavad võrdseid õigusi lihtsalt sellepärast, et tahtmine on taevariik ja me ihkame kõrget lendu. Me tahame inimväärset ja austuslikku suhtumist. Me väärime seda. Muidugi on paljud naised vihased (nagu minagi) sellepärast, et naiste rolli on aastasadu alahinnatud või iseenesestmõistetavaks peetud, kuid see ei tähenda, et me sooviks nüüd meestele samasugust sajanditepikkust rõhumist. Asi pole selles, kellele kuulus võim. Asi pole selles, kes jääb peale. Asi on väärtustamises. Feminismi point on võrdsus.
Me elame patriarhaalses ühiskonnas, mõjutagu see siis sind või mitte. Aga isegi kui ei mõjuta, ei peaks keegi kunagi vaikima seetõttu, et see paneb kedagi hetkel valitsevat ebamugavasse olukorda. Kas tead, mis on ebamugav? Olla ahistatud kellegi poolt, kellest sa kord lugu pidasid . Käia hirmus võtmed sõrmenukkide vahele peidetud ka päevavalguses, sest kes teab, kelle silmis on su roll midagi muud, kui vaid tänaval poest kojukõndija. Saada meeldetuletusi selle kohta, et ainus, milleks sa tegelikult kõlbad, on lastekasvatamine . Saada ükskõik siis millise väärkasutamise ohvriks ja mitte iialgi olla suuteline karistama seda vägivalda, sest tuli välja, et sa olid sel öösel joonud.
Kas sina mõistad, et vaikides feminismi kui jututeema maha, annad sa enda poolt lubaduse mitte ühtegi naist enam eales solvata, lubaduse muuta aegunud seisukohti, lubaduse mitte murda ühtegi naist, lubaduse mitte kunagi enam haavata. Kas sa saad selliseid tõotusi anda? Kas see, et meie minevik on feminismi täis, on piisav põhjendus selleks, et see teema tänases ühiskonnas vaibuks? Ajalugu ei eita olevikku , kuid see võiks olla indikaatoriks mitte jätkata alandavaid, isegi surmavaid tegevusi. Ilma väjatoodud faktide, analoogiate, protestide ja selliste sõnavõttudeta, kas keegi üldse saaks teada, mis maailmas tegelikult toimub? Miks peaksime me täna, pärast kogu saavutatud progressi, et lõpetada naiste rõhumine, alla andma?
Isegi kui sinu näol on tegemist täielikult egotsentrilise šovinistiga, peaks sul alati olema vähemalt julgus hoida oma suu kinni ja anda sellekohane soovitus kõigile teistele küünilistele sigadele, kui jutt läheb naistele ja sellel on vähimgi negatiivne alatoon . Vastasel juhul teed sa end vaid avalikult lolliks. Häbistad iseend . Sa ei tohiks kunagi lõpetada võitlemist selle eest, mis on eetiliselt õige, sa ei tohiks kunagi karta väljendada oma arvamust millegi nii radikaalse kui võrdsete õiguste kohalt. Muutus on alati võimalik. Võibolla ükskord saab sinust ka enam-vähem normaalne mees. Lootust vähemalt on. Tere tulemast meie maailma!