Mida uut sain teada, kui lugesin A.H.Tammsaare teost „Tõde ja õigus I“ ? (0)

Mida uut sain teada, kui lugesin A.H.Tammsaare teost „Tõde ja õigus I“ ?
„Eestlasena oleme seda, mida oleme oma kirjanduses,“ on öelnud Rein Veidemann. Kas selles peitub ka tõde? Mina arvan küll. Juba aastasadu on kirjutatud erinevaid raamatuid eestlaste igapäevaelust – töörabamistest, tülidest, pereelust, armuelust jne. Kui lugeda raamatuid, mis on kirjutatud juba sadu aastaid tagasi, siis on ikkagi tunne nagu oleks kirjutatud tänapäeva eestlastest, sest käitumine, otsused ja mõtlemine on täpselt sama, ainsaks erinevuseks keel ja kõne. Üheks selliseks raamatuks on A.H.Tammsaare teos „Tõde ja õigus I“, milles igas lõigus peegeldub eestlaste olemust. Lugedes tundus mulle tihti, et olen seni eestlasi vaadanud väga naiivse pilguga, kuid lugedes ja mõeldes nende juhtumite üle rahulikult järele, taipasin, et on väga palju aspekte , mida olen jätnud tähelepanuta ja mis on minu jaoks uus eestlaste juures, kuid mis nii tungivalt esile tõuseb.
Kangekaelsus. Üks eestlase põhiiseloomuomadustest on kangekaelsus. Kõik ajavad oma jonni – olgu selleks õiguse tagaajamine (hoolimata sellest, kas on tõesti õigus või mitte) või mõne töö tegemine (kui asi ei taha õnnestuda). Oru Pearu oli üks neist meestest, kes ajas oma jonni ja alla ei vandunud hoolimata teiste vastuseisust. Pearu ehitas koos naabri Andresega kahepeale kraavi , mis pidi kasu mõlemale tooma . Pearule tuli aga mõte enda loodheinamaa vee alla lasta, et rohi mühinal kasvama hakkaks ning ehitas kraavile tammi ette, mis tähendas aga, et üleaedse karjamaa oli samuti vee all ja karjaloomad pidid solistama vee sees. Loomulikult tõusis sellest tüli ning sama kangekaelselt kui Andres, tema karjane , sulane või poeg tammi igal aastal lõhkus, sama järjekindlalt ehitas Pearu ka selle igal aastal üles. Väga pikalt kajastuv teema oli ka Andrese ja Pearu pidev kohtusaaga. Kui lõppes üks, algas teine ja lõppu neil ei tundunud nägevatki. Mõlemad ajasid oma õigust taga ja hoiti kinni oma arvamusest ja nägemusest ega hoolitudki, et ei olnud kord ühel õigus, kord teisel, kuid kangekaelseks jäid mehed alati.
Kaastundlikkus. Parimaks iseloomuomaduseks on meie rahval oskus kaasa tunda. Kui sureb mõne tuttava lähedane, tunneb eestlane kasvõi vihast hoolimata tema vastu kaastunnet oma hinges . Nii oli ka Pearuga. Kui suri Andrese naine Krõõt, pühkis Pearugi tülidest Mäe peremehega hoolimata pisaraid ja tundis Andresele sügavalt kaasa ning oli kahju, et naabrimees nii hinnalisest perenaisest ilma jäi, kes oli Oru peremehelegi oma heleda häälega südamesse jäänud.
Uudishimu. Eestlastel on ikka kombeks öelda, et uudishimu tappis kord kassi, kuid siiski on meie rahva uudishimu lõpmatult suur. Mitte alati heas mõttes. Heas mõttes oleks siis, kui uuritaks, kuidas teisel eluke ka veereb , kui hästi tal läheb ja tuntaks selle üle rõõmu. Kuid tundub, et meie riigis käivad asjad täpselt vastupidi. Pigem huvitab klatš, kõmu ja kuulujutud, millele ise lisatakse veel 1000 erinevat asjaolu juurde, et muuta jutt veel vürtsikamaks ja ainult halvas mõttes. Sellised olid ka teose saunaeided. Voorused, mis on haruldasemad kui patud, jäeti siiski tagaplaanile või ei tehtud neist üldse välja, sest patud olid ju palju huvitamad. Need ei jäänud ka õpetajaprouale teadmata, kes edastas need ka loomulikult õpetajale edasi, kellele olid tänu sellele teada poole kihelkonnainimeste nimed, elu ja olu teada veel enne, kui need kirikusse patte lunastama või paaripanemist paluma tulid. Midagi pole eestlase jaoks teadmata ja kui on, siis tuleb see kiirelt välja uurida vahendeid valimata.
Uhkus. Uhkus on küll üks surmapattudest, kuid see kedagi tagasi ei hoia. Tüüpiliselt on see omadus, mida ei peeta väga heaks. Igaühes meis on killuke uhkust . Mõnel rohkem, mõnel vähem. Raamatuski on Andres ja Pearu uhked mehed ning püüavad seda pidevalt ka üksteisele tõestada. Kui aga teine püüab kuidagi teise eneseuhkust riivata, tehakse sama vastu või harvemal juhul ollakse äärmiselt löödud ja pika vihaga riivaja vastu. Kõrtsis püüdis Oru peremees tihti Andrest riivata, kasvõi oma rahaga hoobeldes. Järjest ladus ta letile sajalisi, et näidata kui palju tal ikka on ja kui palju Andresest üle on. Andres suutis ta oma kavalusega üle trumbata ja naabrimehe uhkus sai kannatada. Kui Oru Pearu hobune oli soosillalt üle minnes auku vajunud ja kuidagi sealt välja ei saanud, oli ta vihane ning väga hädas, sest looma ei saanud ju abitult auku siplema jätta, aga kui Andres soovis aidata, oli naabrimees väga uhke ja polnud mitte mingi hinna eest nõus vastu võtma Andrese abi ning pusis hambad ristis oma meestega edasi.
Peale teose lugemist avardus minu maailmapilt mitmekordselt. Iseloomuomadused, mis ma välja tõin, pole küll midagi uut, vaid pigem trafaretsed, kuid vaatenurgad , mille alt neid nüüd nägin ja mõistsin, olid minu jaoks uued ning purustas teatud mõttes minu senini naiivset mõtlemist oma kaasmaalaste suhtes. Võib märgata, et peamiselt olen välja toonud negatiivse, kuid mis siin salata, olen samuti eestlane ja märkan kõigepealt halbu külgi, kuid tasub mõelda siiski positiivselt, sest halb ei saa olla ilma heata ning meie rahvalgi on palju oma häid iseloomujooni, mida teiste rahvuste puhul sageli täheldada ei saa.