Mida ma teeksin teist moodi Eesti avalikus halduses? (0)

Mida ma teeksin teist moodi Eesti avalikus halduses?

Avaliku halduse eesmärk on pakkuda inimestele peale kaitse ja heaolu neid asju, mida inimene endale ei suuda luua/pakkuda. See on protsess, millega valitsus pakub kaupu ja teenuseid, teeb ja jõustab erinevaid määrusi, majandab ressursse ja lahendab konflikte järgides võrdseid võimalusi ning kandes vastutust üldsuse ees.
Haldus on mitmetähenduslik termin. Seda saab defineerida kui organisatoorne, materiaalne või formaalne haldus. Materiaalses mõttes tähendab avalik haldus seda, et asju korraldatakse üldsuse huvides ja hüvanguks ja avalik võim peab olema pädev.
Avaliku halduse ülesanneteks on avaliku korra ja julgeoleku kaitsmine, üksikisiku toetamine ning soodustuste tagamine. Samuti kuuluvad ülesannete alla riigile rahaliste vahendite kindlustamine, haldusüksuste personali komplekteerimine ja vahendite leidmine.
Esiteks muudaksin ma halduskorraldust. Minu arvates on Eestis piirkondlikud erinevused liiga suured – neid pole suudetud arendada samaväärselt. Senine regionaalpoliitika on olnud nõrk. Piiratud on rahalised vahendid ning regioonide kordineeritus ja koostöö ei toimi. Kuigi viimastel aastatel on seda üritatud parandada, siis on regionaalsed erinevused pigem kasvanud. Probleempiirkonnad, mille tõttu muutusi on hakatud tegema on endiselt samad. Siiski on paranenud teatud alade sotsiaal-majanduslik olukord ja mahajäämus; samuti on ka häid arendusideid ning ka projektide juhtimisoskus paranenud. Mina muudaksin regionaalpoliitikas tööjaotust omavalitsuste poolt. Esiteks parandaksin infrastruktuurvõrgustikku ja ühistransporti. Teiseks kohandaksin töökohad ja teenusest maakonnakeskuste ja teiste asulate ümbrusesse. Mis aga puutub regionaalpoliitika elluviimisesse, siis oleks vaja parandada riigi keskvalitsuse , maakondliku tasandi ning kohalike omavalitsuste koostööd. Arvestada tuleb keskuste ja tagamaade vastastikust sõltuvust ning keskuste kaalukat rolli edasises regionaalarengus. Veel enam, väheneb majanduslikult aktiivse rahvastiku osakaal pea igas maakonnas ja see on seotud rahvastiku vananemisega. Piirkondlikud erinevused sissetulekutes on liiga suured ja maakondlikud erinevused ligi kahekordsed. Seda põhjustabki aktiivse rahvastiku osatähtsus ja tootlikus ning töösaamise võimalus. Et neid probleeme parandada, peab tuginema iga piirkonna individuaalsetele tingimustele, eripärale ja võimalustele.
Teiseks muudaksin ma Eesti riigifirmade kontrolli palju tugevamaks. Riigifirmade eesotsas on nõukogud, kes juhivad nende tööd. Hiljutise rahastamisskandaali raames tuli välja, et riigifirmade nõukogusse saamine käib läbi väga korrumpeerunud tee ning kui annetad piisavalt erakondadele raha, on lihtsam kuskile nõukogusse saada. On tekkinud seaduspärasus, et riigifirmade poliitikud on ka erakonna suurannetajad. Kui riigiettevõttete eesotsas on üldjuhul tuntud politiikud, siis hulk nõukogusse kuuluvaid poliitikuid on täiesti tundmatud. Neid nimetakase parteisõduriteks ha rahvakeeli broileriteks, kes hoiavad madalat profiili ega väljenda oma isiklikku arvamust. Sellel näotul poliitikul ei ole ka tihti nii tugevat avalikku tähelepanu kui teistel tuntud poliitikutel ning niimoodi tagab ta omale anonüümsuse. Samuti pole alati võimalik teada saada, milline nõukogu liige hääletas olulise otsuse poolt või vastu ning see annab nõukogu liikmetele tegutsemisvabaduse. Nii on tekkinud olukord, kus nõukogus vastuvõetud otsused võivad tuua suuri kahjunumbreid ja ebaseaduslikku ning mõttetut raha raiskamist. Kuna asi on nii anonüümseks tehtud, siis võib iga nõukoguliige oma süüd eitada ning kuigi nemad on pandud riigifirma protsesse kontrollima, siis ei tule välja süüdlast ning riigifirma kahjumi ei maksa kinni mitte poliitikud, kes asja eesotsas peaksid olema vaid Eesti rahvas. Siinkohal tooksin näiteks Estonian Airi, mis teenis omale eelmine aasta suure kasumi. Firma etteotsa pandi tundmatu mees Soomest ning asjadel lasti minna oma rada pidi. Kui Estonian Airil oleks olnud korralik kontroll, ei oleks lubatud ka sellises probleemil tekkida. Veel enam, parteid kasutavad riigifirmasid enda rahakoti täitmiseks. Vormiliselt määrab nõukogu liikmeid ametisse küll minister, kuid sisuliselt otsustatakse nõukogu koosseis partei peakontoris. Suur osa annetustest tuleb riigifirmade nõukogude liikemelt ja seda niinimetatud vastuteenena. Siin kohal teeksingi mina riigifirmadele rangema kontrolli ja muudaksin nad palju avalikumaks, et ka riigikodanikud, kes nende eest maksavad, näeksid, mille eest nad maksavad.
Kokkuvõtteks ütleksin ma, et kuigi ei katnud ma oma essees kõiki teemasid , mida muudaksin Eesti avalikus halduses, siis rääkisin vähemalt nendel teemadel , mis mind kõige enam häirivad. Halduspoliitikas peab tegema muutused lähima kahe aasta jooksul ning riigifirmade ebapädevat juhtimist peaks muutma nii ruttu kui võimalik, sest Eesti rahvas on see, kes kannatab.