PRUUNKARU Loodus õpetus 2016 KARU EHK PRUUNKARU ON KARULASTE SUGUKONDA KUULUV LOOMALIIK. PRUUNKARU ON SUURIM EESTIS ELAV KISKJALINE JA SUURIM EUROOPA MANDRIOSAS ELAV KISKJALINE. TOITUMISELT ON LAIA LEVILA TÕTTU ERISTATAKSE MITMEID PRUUNKARU ALAMLIIKE, MIS ERINEVAD NÄITEKS KASVU, KOLJU KUJU, KARVKATTE VÄRVUSE JA MITME MUU MORFOLOOGILISE TUNNUSE POOLEST. KAITSE EESTIS: PRUUNKARU EI OLE EESTIS KAITSE ALL OLEV LIIK. ELUPAIK: PRUUNKARU ELAB PÕHILISELT SUUREMATES METSAMASSIIVIDES. AVAMAASTIKUL VAJAB TA MÕNINGAST TIHEDAT TAIMESTIKKU, KUS END PÄEVAL VARJATA. HARILIKULT ELAB TA KÕRVALISTES, RASKESTI LIGIPÄÄSEVATES METSADES. TALVITI KARU MAGAB MAAPINNAORVAS VÕI –KOOPAS, MILLE TA VOODERDAB OKSARAAGUDE, SAMBLA VÕI MUU KUIVANUD TAIMSE MATERJALIGA ELUVIIS: KARU ON PÕHIMÕTTELISELT ÖISE ELUVIISIGA, PÄEVAL LIIGUB KARU SIIS KUI TEDA HÄIRITUD. SÜGISEL, KUI MARJAD ON VALMINUD, SIIS VÕIB TEDA TIHEDAMINI KA PÄEVAL NÄHA.
Kaitse Eestis: Karu ei ole Eestis kaitse all olev liik. Elupaik: Karu elab põhiliselt suuremates metsamassiivides. Meist põhjapool ulatub eluala tundrateni. Avamaastikul vajab ta mõningast tihedat taimestikku, kus end päeval varjata. Harilikult elab ta kõrvalistes, raskesti ligipääsevates metsades. Talviti karu magab maapinnaorvas või –koopas, mille ta vooderdab oksaraagude, sambla või muu kuivanud taimse materjaliga. Enne talve võib ta teha mitu sellist pesa. Magamiskambri tavaline ruumala on umbes 2m³
Eriti pikad karvad kasvavad turjal, sabajupp on karvade sees peidus. Karvastiku värvus varieerub pruunikaskollasest mustjaspruunini. Vanemad karud on heledamad, valge kurgulaik esineb põhiliselt noortel. Isakaru on märksa suurem kui emane .Eesti karude kaal jääb ilmselt 90200 kilo vahele. Karude kehakaal muutub aasta jooksul isegi kuni 20% taliuinaku tõttu. ELUPAIK Karu eelistab elada põhiliselt suuremates metsamassiivides, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Meist põhjapool ulatub eluala tundrateni. Avamaastikul vajab ta mõningast tihedat taimestikku, kus end päeval varjata. Harilikult elab 3 ta kõrvalistes, raskesti ligipääsevates metsades. Talviti karu magab maapinnaorvas või koopas, mille ta vooderdab oksaraagude, sambla või muu kuivanud taimse materjaliga. Enne talve võib ta teha mitu sellist pesa
tärr, kärt, lärt, kädistaja, rädisti, kätkas, pajuharakas, pasknäär, sitalind, hall kodi. Kehamõõtmed Suur rästas, kehapikkus 25...28,5 cm. Saba suhteliselt pikk. Tiiva pikkus 14...15 cm. Kehamass Ligi 100 g. Levik Pesiteb Põhja- ja Kesk-Euroopas ning Siberis kuni Leenani. Eestis harilik haudelind. Arvukus Harilik, paiguti arvukas - praegu arvatakse Eestis pesitsevat 100...200 tuhat paari. Elupaik ja -viis Igasugustes puistutes, v.a. suurtes metsamassiivides, sageli kultuurmaastikul: metsatukad, puisniidud, aiad, pargid. Koloonialiselt, tihti kümneid paare koos pesitsemas, sügisesed ränded toimuvad aga sadade kaupa parvedes. Kõiki liikumisi saadab käre pirin-parin. Pesaasula juures ründavad pikeerides kõiki, nii vareseid kui ka inimesi. Kui õigel ajal ei taganeta, siis järgneb ekskrementide heitmine vaenlasele. On liikuv ja väga seltsinguline lind. Ränne Invasioonilind, areaali põhjaosas ka rändlind. Talvitab Kesk- ja Lõuna-Euroopas,
esimese muna munemist ja sellepärast on pojad pesas eri vanusega. Pojad on pesas ligi 5 nädalat. Viimasel ajal on täheldatud händkaku pesitsemist pesakastis, kui see piisavalt suur on. Händkakk on väga agressiivne. Ta jälitab oma territooriumile sattunud teisi linde ja ründab isegi inimest, eriti kui pesas on pojad. Laul on mõlemast soost lindudel ühesugune, pehme ja sügav. 1.4. Elupaik ja pesitsemine Eestis on händkakud pidevalt elanud suuremates metsamassiivides, kuid nüüd leidub neid ka mujal üle kogu maa (v.a. saartel; talviti jõuavad linnud siiski aeg-ajalt ka Manija ja Kihnu saarele). Pesi on leitud isegi metsatalude õuedest põlispuudelt ja põldudevaheliselt alleelt võimsa tamme õõnsusest. Pesitseb nii suurtes õõnsustes, murdunud kõrgetes kändudes kui ka suurte kulliliste ja ronkade risupesades. Meelsasti asustab suureavalisi pesakaste. Asustatud pesa juures on händkakud
vaja palju jõudu koguda. Nad eelistav värskele lihale natuke roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. Enne talve tulekut jõuab karu enda paksuks nuumata. Naha alla kogutud tüse rasvakiht on talle vajalik talvise toitainevaruna, aga samuti kaitseks pakase vastu. Elupaik ja –viis 4 Karu elab põhiliselt suuremates metsamassiivides. Meist põhjapool ulatub eluala tundrateni. Avamaastikul vajab ta mõningast tihedat taimestikku, kus end päeval varjata. Harilikult elab ta kõrvalistes, raskesti ligipääsevates metsades. Kui karu ei häirita, magab ta kogu talve. Ligi 6 kuu jooksul ei söö ta mitte midagi. Kevadel ärgates kaalub karu ligi kaks korda vähem kui sügisel. Novembrikuus, enne esimese lume tulekut, teeb ta metsas mõnesse varjulisse paika pesa. Mõnikord asub see ümberkukkunud
annab esijalgadele lisajõudu. Kaal on 90 kuni 200 kg vahel. Kuna karud peavad talveund, võib nende kehakaal muutuda aasta jooksul lausa 20% võrra. Värvus Pruuni värvi, neid on nii helepruune kui mustjaspruune. Vanemad karud on heledamad. Poegadel on harilikult valge krae kaela ümber, harvem säilib see krae ka täiskasvanud loomadel. 2 Elupaik Pruunkarud eelistavad elada suuremates metsamassiivides, milles leidub rabasid. Avamaastikul vajab ta taimestikku enda varjamiseks kuna ta elab tavaliselt kõrvalisemates ja raskesti ligipääsetavates metsades. Eluala ulatub tundrateni. Talveuinak Talveuinakut peavad, kuna suure kere jaoks on raske talvel vajalikku kogust toitu hankida. Magab koopas või puujuurte all, mille vooderdamiseks kasutab oksaraage, sammalt ja kuivanud taimi. Enne talveuinakut võib ta teha mitu sellist pesa, mille suuruseks on enamasti 2m3
Eesti Maaülikool Metsandus-ja maaehitusinstituut Must-toonekurg Ciconia nigra Liigi tegevuskava Liigi levik, arvukus (nii Eestis kui ka mujal) ja bioloogia Must-toonekurg on lind, kellel on metalse läikega sulestik, valge kõhupool ning erkpunased nokk ja jalad. Erinevalt valge-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi ning kasvult on ta veidi väiksem. Must-toonekurg eelistab elada vanades metsamassiivides ja raskesti ligipääsavates soodes või järvekallastel. Nad toituvad kaladest, konnadest, veeputukatest ning harvem roomajatest, keda käivad otsimas pikkadel rännakutel oma pesapaigast eemal. Need linnud moodustavad püsivaid paare ning elavad teistest liigikaaslastest eraldi. Pesa on harilikult ehitatud kõrge puu suurtele külgokstele ja on kasutatav hulka aastaid järjest. Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema
Peale koorumist jääb alati poegade juurde üks vanem. Kaitseb poegi ebasoodsate ilmastikutingimuste ja röövloomade eest. Poegadele tuuakse toiduks enamasti siiski kalu, mis oksendatakse välja. Palavate päevade korral on must-toonekured võimelised ka vett oma pugus poegadele viima. Levik Must-toonekure kaitsele tasub pöörata suurt tähelepanu ning säilitada võimalikult palju pesasid. Samuti ka säilitada kunagisi pesapaiku lootuses suurendada arvukust. Pesapaigad asuvad suuremates metsamassiivides, kaugel inimasutusest. Pesapaiga valikul on enamasti 3 tingimust: vana ja tugevate okstega puu, läheduses sobivad toitumispaigad ja madalad, varjulised veekogud, häirimise puudumine. Kindlasti suurimate must-toonekure nägemistõenäosustega kohad on Saaremaa ja Pärnumaa piirkonnad. Kasutatud kirjandus: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/kotkad.html http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel361_347.html http://www.kotkas.ee/ http://www
Kägu vanalinnul pole. aedades. Laanepüü Imetajad Kiskjalised Karu häälitsust iseloomustab vali ja Suur, tugev, kohmakas loom, keda Karu elab põhiliselt võimas möire katab pikk ja tihe karvastik. Eriti suuremates pikad karvad kasvavad turjal, metsamassiivides. sabajupp on karvade sees peidus. Harilikult elab ta Karvastiku värvus varieerub kõrvalistes, raskesti Pruunkaru pruunikaskollasest mustjaspruunini ligipääsevates metsades.
Enamasti lendab puude või põõsaste vahel samal ajal lauldes. Näeb rohkem päevasel ajal selge ilmaga. Saabub märtsis või aprilli algul. Sügisränne algab augusti lõpus ja kestab oktoobri lõpuni. Pesitsusajal toitub putukatest, muul ajal on peamiselt taimetoiduline. Sööb seemneid, kõrsi, pungi, marju. Asustab kõige erinevamaid puistuid, pesitsedes nii rabamännikutes ja jõgede luhtasid ümbritsevates pajustikes kui ka suuremates metsamassiivides ja kalmistutel. (Linnumääraja, 2015) Pilt 16. Metsvindi isaslind (Fringilla coelebs), Pilt 17. Metsvindi emaslind (Autor: Uku Paal) (Fringilla coelebs), (Autor: Uku Paal) Pilt 18. Metsvindi isaslind (Fringilla coelebs), (Autor: Kerli Neljas), 2015 2.4.5. Selts: värvulised (Passeriformes), sugukond: pääsulased (Hirundinidae) 2.4.5.1. Suitsupääsuke (Hirundo rustica)
kirjurähn. Metsis sööb talvel männi pungasid, kasvusid ja okkaid. Pasknäär toitub tammetõrudest, kuid samas neid laiali tassides aitab kaasa tamme levimisele. Putuktoiduliste hulka kuuluvad siil, mutt ja karihiired, kes metsanduslikust seisukohast on kasulikud toitudes putukatest, nende vastsetest ja nukkudest. Vahel võib mutt oma käikude rajamisega taimlas puutaimi kergitada ja juuri lõhkuda. Valgejänes (Lepus timidus) elab suurtes metsamassiivides ja rabades, halljänes (Lepus europaeus) eelistab väikseid metsatukkasid ja võsasid ning avatud maastikku. Valgejänes on punakas- või hallikaspruun, halljänesest väiksem, mustade kõrvaotsadega nii suvel kui talvel, heleda karvastikuga talvel. Halljänes on aastaringselt pruunikas- kuni määrdunudhall, talvel helehall. Valgejänes toitub rohttaimedest, puhmaste vartest ja lehtedest, talvel lehtpuude ja põõsaste (haab, paju, pihlakas) pungadest, võrsetest ja koorest
Hallrästas on meie üks tavalisemaid aedades elavaid rästaid. Tema sulestiku kohta kehtib hästi rahvapärane nimi "kirjurästas", sest tal on mitmetes eri toonides piirkondi: pea ja päranipuala on hallid, selg pruun, pugu kollakas, kaenla alt aga valge. Seejuures muster tal praktiliselt puudub. Hallrästas on see rästas, kelle iga liikumist saadab lausa kiuslikult segav kärisev hääl. Ta on väga seltsinguline lind Elupaik ja -viis Igasugustes puistutes, v.a. suurtes metsamassiivides, sageli kultuurmaastikul: metsatukad, puisniidud, aiad, pargid. Koloonialiselt, tihti kümneid paare koos pesitsemas, sügisesed ränded toimuvad aga sadade kaupa parvedes. Kõiki liikumisi saadab käre pirin-parin. Pesaasula juures ründavad pikeerides kõiki, nii vareseid kui ka inimesi. Kui õigel ajal ei taganeta, siis järgneb ekskrementide heitmine vaenlasele. On liikuv ja väga seltsinguline lind. Ränne Invasioonilind, areaali põhjaosas ka rändlind. Talvitab
käiguradadele pikkadest küünistest tuntavaid jälgi. Urusuudesse kuhjab ta künnivao kõrgusi liivavalle. Võimalusi urgude rajamiseks leiab mäger vanades rannavallides ja moreenküngastes. Rebase jäljenööri kohtab talvel rohkem metsaservades, heinamaadel ja põldudel, kus reinuvader maiustab hiirtega või püüab jänesele ligi hiilida. Ta jalajälg on enamasti väiksem ja ovaalsem kui koeral. Karu on Lahemaa suurkiskjaist vahest kõige tavalisem. Ta liigub nii metsamassiivides kui asulate ümber märtsist novembrini, mõnikord talvelgi. Vanaloomade üle 12 cm laiad käpajäljed on kergesti äratuntavad. Alla-aastase karupoja käpajälg on 5-6 cm, üle-aastasel 8-9 cm, noorel suguküpsel üle 10 cm, soliidsematel vanahärradel aga 17 cm ja rohkem. Karu ründab lisaks metsloomadele vahel ka koduloomi ja rüüstab mesipuid. Metsa jääb karudest maha lõhutud kände ja sipelgapesi. Ta saagiks võib langeda täiskasvanud põder, vasikast rääkimata. Raipelehk levib
142. Milliseid ülesandeid täidab rohevõrgustik? Rohelise võrgustiku eesmärgiks on luua eeldused piirkonnale iseloomulikee ökosüsteemide, koosluste ja looduslike liikide säilitamiseks ja kaitseks ning tagada jätkusuutlik looduskasutus. 143. Kus on loomade (taimede) liikumisteed ja millised on takistused (suletud maastiku liikidele, avatud maastiku liikidele ja veeliikidele)? Metsaliigid (suletud maastiku liigid) liiguvad oma radu pidi metsamassiivides, liikumiskoridorideks on põõsastikud, metsaribad, veekogude rannikud ja kaldad, puiesteed, hekid ja põõsaribad avamaastikul. Takistusteks on liikumisteed tõkestavad rajatised. Avamaastiku liigid väldivad metsaga ja põõsastikuga kaetud alasid. Liikumisteedeks on põllupeenrad, põlluservad, heina- ja karjamaad. Avamaastiku liigid liiguvad piki rannikut, jõeorge ja järvekaldaid, aga ka inimese rajatud laiadel,
141. Milliseid ülesandeid täidab rohevõrgustik? Rohelise võrgustiku eesmärgiks on luua eeldused piirkonnale iseloomulikee ökosüsteemide, koosluste ja looduslike liikide säilitamiseks ja kaitseks ning tagada jätkusuutlik looduskasutus. 142. Kus on loomade (taimede) liikumisteed ja millised on takistused (suletud maastiku liikidele, avatud maastiku liikidele ja veeliikidele)? Metsaliigid (suletud maastiku liigid) liiguvad oma radu pidi metsamassiivides, liikumiskoridorideks on põõsastikud, metsaribad, veekogude rannikud ja kaldad, puiesteed, hekid ja põõsaribad avamaastikul. Takistusteks on liikumisteed tõkestavad rajatised. Avamaastiku liigid väldivad metsaga ja põõsastikuga kaetud alasid. Liikumisteedeks on põllupeenrad, põlluservad, heina- ja karjamaad. Avamaastiku liigid liiguvad piki rannikut, jõeorge ja järvekaldaid, aga ka inimese rajatud laiadel,
ilmuvad nahale põletusvillid. 142. Milliseid ülesandeid täidab rohevõrgustik? Rohelise võrgustiku eesmärgiks on luua eeldused piirkonnale iseloomulikee ökosüsteemide, koosluste ja looduslike liikide säilitamiseks ja kaitseks ning tagada jätkusuutlik looduskasutus. 143. Kus on loomade (taimede) liikumisteed ja millised on takistused (suletud maastiku liikidele, avatud maastiku liikidele ja veeliikidele)? Metsaliigid (suletud maastiku liigid) liiguvad oma radu pidi metsamassiivides, liikumiskoridorideks on põõsastikud, metsaribad, veekogude rannikud ja kaldad, puiesteed, hekid ja põõsaribad avamaastikul. Takistusteks on liikumisteed tõkestavad rajatised. Avamaastiku liigid väldivad metsaga ja põõsastikuga kaetud alasid. Liikumisteedeks on põllupeenrad, põlluservad, heina- ja karjamaad. Avamaastiku liigid liiguvad piki rannikut, jõeorge ja järvekaldaid, aga ka inimese rajatud laiadel, metsast lagedana
Tuleohuklassid ,,Vastavalt metsa läbikuivamise astmele eristatakse Eestis viit tuleohuklassi: · I tuleohuklass süttimisoht puudub, · II tuleohuklass süttimisoht on väike, · III tuleohuklass süttimisoht on keskmine, · IV tuleohuklass süttimisoht on suur, · V tuleohuklass süttimisoht on erakordselt kõrge."39 Tuletõkestusvööndite rajamine ja hooldamine ,,Tuletõkestusvöönditega tuleb tekitada okaspuu-metsamassiivides üksteisest isoleeritud katastriüksuste või metsakvartalite blokid nii, et vööndi keskel asetseks tõke, milleks võib olla tee, kraav, jõgi vms, nende puudumisel selleks rajatud 2,5 meetri laiune mineraliseeritud tuletõkestusriba."40 Kunstlike või looduslike tõkete nappusel rajatakse neid juurde maapinna mineraliseerimise teel. Selliseid ribasid nimetatakse mineraliseeritud tuletõkestusribadeks.41
võitluseks metsatulekahjudega ning tingimused transpordiks. Metsamassiivid jaotatakse kvartaliteks kolmel põhimõttel: 1) kunstlik jaotus; 2) looduslik jaotus; 3) segajaotus. Kunstlik jaotus on otstarbekas tasase maa korral. Kvartalid kujunevad selliselt ühtlase suurusega, tavaliselt ristküliku või ruudukujulised. Tekkiv võrgustik on lihtne ja loogiline, soodustades majandustegevust, liikumist ja orienteerumist metsas. Looduslik jaotus sobib ebatasase reljeefiga metsamassiivides. Siin on kvartalite eralduspiirideks looduses esinevad teed, jalgrajad, jõed jne. Kvartalid erinevad üksteisest suuruse ja kuju poolest. Segajaotus on eelmiste kombinatsioon. Tihti on kvartaliteks jaotamata suured soo ja rabaalad. Kvartalivõrk koostatakse selliselt, et kvartali pikem külg on risti valitsevate tuultega ja üldiselt on kvartali pikem külg põhja- lõuna suunaline, lühem külg vastavalt siis ida- lääne suunaline. Kvartali suurus oleneb metsade majandamise
annaabi.ee 
