Mesopotaamia ja Egiptuse skulptuurikunst (0)

MESOPOTAAMIA JA EGIPTUSE SKULPTUURIKUNST
Mesopotaamia, jõgede vaheline maa, asus tänapäeva Iraagi aladel. Mesopotaamiat ümbritsesid kaks jõge: Eufrat ja Tigris . Egiptuse tsivilisatsioon aga tekkis Niiluse jõe ümber. Niilusel on iga aasta üleujutused, mis andis võimaluse tegeleda põllumajandusega. Mõlemad riigid tekkisid kõrbealadele ehk neile oli vaga vajalik vee lähedus. Mesopotaamias olid kultuuri kõrgajad 1) Vana – Babüloonia suurriigi ajal(2. Aastatuhande 1. Pool eKr), 2) Assüüria impeeriumi ajal(1. Aastatuhande 1. Pool eKr) ja 3) Uus – Babüloonia ajajärgul(7.-6. Sajand eKr). Egiptuse kultuuri kõrgaeg oli 1) Vana – Riigi ajal (1.-6.dünastia 2850 – 2263.a.eKr), 2) Keskmise – Riigi ajal (11.-13.dünastia u. 2050 -1652.a.eKr) ja 3) Uue – Riigi ajal (18.-20.dünastia 1570 – 1070 .a.eKr).
Skulptuure peeti mõlemas kultuuris tähtsaks. Vana-Egiptuses kasutati skulptuuride loomiseks puitu või värviti ja lihviti need kivist, Mesopotaamias see-eest oli skluptuuride materjalidest esikohal savi, kuna seda leidus seal ohtralt ning see oli üpris vastupidav.
Egiptlased katsid oma hoonete seinu ja obeliske reljeefidega. Mesopotaamias olid reljeefid aga ainult losside ja templite kaunistuseks.
Mesopotaamia kunstis kujutati peamiselt kuningaid, jumalaid, loomi ning sõjamehi ja lihtinimesi. Egiptuses kuningaid ei olnud, olid vaaraod , seega kujutati neid. Egiptuses kujutati rohkem inimesi kui loomi, samuti kujutati palju jumalaid. Teemadeks Mesopotaamias olid peamiselt võitlusstseenid, sündmused eeposest ja müütidest, valitseja võimu ülistamine, jaht ja sõjalised võidud. Egiptuse kultuur põhines aga usunditel, seega Egiptuse kunstis nii palju sõjategevust ei kujutatud, vaid pigem jumalate tegemisi, elu pärast surma. Mesopotaamia oli aga sõjaline, seetõttu oli kunst ja kujutatavad tegelased sõjaga seotud. Vanas- Mesopotaamias kujutati tähtsamad inimesed suuremalt ning istumas aga lihtinimesi väiksemalt ja seismas. Figuuridele oli tihti lisatud ornament ning kiri. Assüüria kujutises kasutatakse stiliseerimist. Sealsed reljeefid on detailsed. Kujud on egiptuse poosis ehk esimene õlg on ees vaates ja jalg rõiva alt väljas. Jumalad kujutatakse tiibade, sarvedega mütsi, jõuliste käte ning jalgadega , enamus jumalad kujutatakse inimestena kuid leidub ka segaverelisi (pea looma, keha inimese). Loomade poosid on loomulikud ja väljendusrikkamad, kui inimeste omad. Vana-Egiptuses kujutatu tähtsamad inimesed sammuti suuremana, kui tavainimesi. Vaaraod kujutati rangelt , pidulikult, seisid nad sirgelt ja nende käed olid enamasti kõrval, näoilmelt tardunud . Tavainimesi kujutati aga vabalt ja elavamalt. Ruumi perspektiiv puudus, tagapool olevad esemed asetati kõrgemale kui ees olevad objektid. Inimese tähtsus seisnes nende riietusest ja ehete hulgast (orjadel peaaegu puudusid riided). Mesopotaamias ei rõhutatud kujude isikupära, loodi üldistatud tüüp, nii oli enam-jaolt ka Egiptuses, kuigi Ehnatoni ajal muutus kunst realistlikumaks ja mõnel vaarao- või jumalaskulptuuril olid juba üksikud iseloomulikud jooned. Värvi kasutusele ei pööranud mõlemad kultuurid väga rõhku, värvid ei jäljendanud tegelikkust , puudusid põhiliselt pinnalised varjundid ja värvide üleminek.