Memo. Filmi "klass: Elu pärast" kohta. (0)

Urmas Lehtsalu
Memo
Kristiine Pajussaar
11. õhtune
Vaatasin saadet „Klass: Elu pärast. Kohtumõistmine.“ Saade on ülesehitatud noorte probleemidele ning põhimõte on näidata mida igasugused „süütud“ tembud endaga kaasa võivad tuua.
Just selles konkreetses osas räägiti kooli vägivalla võimalikest tagajärgedest. Filmis jõuti järeldusele, et kooli vägivald võib põhjustada paljugi muud kui lihtsalt pisaraid. Tavapildis räägitakse kooli vägivallast, kui kiusamisest, mis sisaldab endas mõnitamist, tõukamist, sõimamist ja vahetevahel ka mõnda sinikat, aga tegelikult ei tea keegi, mida kiusatav inimene peale vägivalla kogemist teha võib. Selles näites lõppes koolikiusamine mitmete õpilaste surmaga ja mitte ainult nende, kes ise kiusasid, vaid ka lihtsalt valel ajal vales kohas olevatel inimestel.
Vähestel juhtudel mõeldakse enne, kui midagi tehakse pikas perspektiivis ette ning see mitte-mõtlemine toobki kaasa juhtumid nagu ka see koolitulistamine .
Poiss, kelle kohtuotsust oodatakse , mässis end tegelikult teise aitamisega suurde jamasse. Tema – Kaspar , oli ise klassis üks populaarsemaid poisse ning viibis samas kambas kui tema klassivenda Joosepit peksti ja solvati. Ta vaatas seda ühtaegu pealt, kuid mingil hetkel viskas tal see käitumine kopa ette ning astus Joosepi poolele ning tema vanad „ägedad“ semud hakkasid teda ennastki tasapisi halvasti kohtlema.
Ühel päeval juhtus midagi väga hullu mõlema poisiga, kui neid peksti, alandati, solvati ja mõnitati. See päev oli see, mis pani aluse kõigele järgnevale.
Joosep oli juba tänu kiusamistele nii endasse tõmbunud ja nagu hullumuse äärel, leidis ta, et parim viis kõigile tagasi teha on nad maha lasta. Joosep sebis kusagilt relva, nii endale kui ka Kasparile. Riigi poolt määratud kohtunik tahtis, et Kaspar kohtus veidi valetaks ja ütleks, et nad ei teinud koostööd. See vale pidi olema selleks, et karistust vähendada, aga Kaspar ütles siiski selle välja. Aga samas üks nende kooliõde väitis ka, et enne tulistamist olevat ta poisse koolitrepil rääkimas näinud ning kui kohtunik küsis Kapsarilt, mida Joosep sulle rääkis, ütles Kaspar ausalt , et õpetas kuidas relva käsitleda ning peale sellist ütlust ei saanud kuidagi enam väita, et nad koostööd ei teinud.
Enne tulistamist olid poisid käskinud õpetajal politsei kutsuda ning tänu sellele ei saadud väita, et poisid tegutsemise ajal veel eelmise päeva sündmustest šokis olid. Šokiseisundi ajal kuriteo toimetamisel oleks saanud Kaspar veidi veel karistust kergendada. Arvan, et poiss kahetses seda tegu ning tundis ennast süüdi, et Joosep end sündmuskohal maha lasi. Usun, et Kasparil vedas kaitsjaga , kuid imelik tundus see, et ta Ingridisse niivõrd ruttu ära armud ning oma pereliikmed , neil keelates vanglat külastada, eemale tõukas.
Kahju, et Kaspar ja Joosep ei rääkinud kellelegi mida nendega koolis tehakse, sest siis ei olnuks karistus nende õlul vaid nende kes kiusasid. Kaspar peab niikuinii Joosepit targemaks ja tugevamaks tänu sellele, et julges end maha lasta ja teadis, et pärast seda ei juhtu temaga aga enam midagi. Samal ajal kui Kaspar sel hetkel seda teha ei julgenud ja peab kandma ka osa Joosepi karistusest kuna on teada, et tegemist oli koostööga.
Mõned koolikaaslased arvasid, et Kapsar siiski ei ole üldse nii palju süüdi, et ta vääriks pikaaegset vanglakaristust ja seega tekitasid nad mingi rühmituse kohtumaja ette. Neil olid sildid : „ Kaspar vabaks“ ja muud sellist. Oli näha, et siiski mingil määral mõistetakse ka teda, aga samal ajal oli ka inimesi, kes ootasid ja lootsid, et Kaspar saaks kõige rangema karistuse, mida Eesti seadused lubavad, arvan, et nende hulka kuulusid surnud noorte vanemad ning lähedased, muidugi ka mõni kõrvalisem isik, sest seda oli kuulda raadiosaatest.
Lõppkokkuvõtteks, arvan, et karistus mis Kapsarile määrati , 3 aastat tingimisi, ei ole tõesti vabadus ja arvan, et olenemata karistusest hoiab ta end tagasi ning ei näita end avalikkusele kuigi palju. Loodan, et sellised lood õpetavad palju ning teada on, et kooli vägivald ei lõpe kunagi aga selliseid lõppe ei tohiks kunagi küll tulla ja kui ise mõtlema hakata, siis kiusamist on palju olnud koguaeg , olen ise tundnud ise näinud ning sellist lõppu, kogemust või olukorda ei sooviks isegi oma kõige hullemale vaenlasele. Loo moraaliks on : „Enne mõtle, siis tegutse!“