Meie aja kangelane (0)

Meie aja kangelane
Elu on täis ootamatusi : iga hetk muudab jõgi oma sängi, tuul taime painduvust, päike soojushulka, mida Maale langetab, ent kõige keerulisem on mõista inimeste talitusi. Põrgates tänaval kokku juhusliku möödakäijaga, ei mõtle me tavaliselt tolle võimalikule eluloole, raskustele, mis on talle kolmekümne, neljakümne või enama aastaga kogunenud, rõõmudele, mis on viimastel päevadel ta näole meeldiva naeratuse ette mananud – see tundunuks veider, ent märgates paari hetke pärast, kuidas toosama tundmatu seisab silmitsi ootamatu õnnetusega, tõttame talle appi, vahel isegi mõtlemata tagajärgedele või ohtudele, millesse end ise asetame. Sellega võime päästa midagi enamat, kui paarkümmend minutit esmaabi kabinetis, nii saame päästa ta elu, olla kangelane.
Haprus on üks parimaid märksõnu kirjeldamaks igapäevaelu. Mõned aastad tagasi kajasid nii televisioonis, raadios kui ka internetis lood imelisest teost, mis leidis aset Kadrioru tiigis . Vee peale oli külmaga õrn jääkoor tekkinud. Kaks last olid petlikule jääle läinud ning sellest läbi kukkunud, olles uppumisele enam kui väga lähedal, ent nad ei saanud hukka, kuna üks naine – juhuslik möödakäija, läks neile appi ja tõmbas mõlemad kaldale. Ta oli käitunud vapralt ja ennastsäästmatult, just nagu mõni keskaegne õilis rüütel. See imetlusväärne tegu äratas avalikku kiitust. Kuid pimestatuna mõnest õnnelikust lõpust, on unustatud teised, mitte samalaadselt lahenevad lood. Kangelased pole need, kes ainult üks kord millegi heaga silma paistavad, vaid kangelased sünnivad südameis. Too naine ei mõelnud jääle laskumise hetkel kuulsusele, mis teda peale edukat päästemissiooni pärjab, vaid ainult lastele, kelle nimel ta ennast teadlikult ohtu seadis. Mitte ükski tänusõna ei suuda iialgi piisavalt kiita julgust , mida taoline tegu nõuab.
Paraku on kangelasi rohkem, kui neid jõutakse avastada ja maailma ette tuua, kuna kord sarnaselt juhtunud lood ei köida kaua uue ja tundmatu järele janunevat rahvast. Teise maailmasõja ajal esines teiste rahvaste seas täiesti omaette rühmitus, kuhu paigutati kõik soosimatus olukorras viibijad: pagulased. Neil oli päritolu, ajalugu, keel, ent nad ei võinud kuuluda maale, kus kord sündinud – oli sõda. Sama saatuse löök tabas üht baltisaksa kirjanikku-luuletajat Ursula Calenbergi. Kuigi ta oli laps, elas ta kaasa kõik piinarikkad katsumused, millega ta pere kokku põrkus: neil oli nälg, riietepuudus, koduigatsus ja palju muud häda, ent mitte iialgi ei kaotanud nad oma inimlikkust ja väärikust, seistes kaljuna tormidele vastu. Kuigi neil endal oli vähe, mida teistele hädalistele anda, jagasid nad meeleldi kõike, mida leidus, et elada, et kuidagimoodigi hakkama saada ja teisi aidata, kellel võis veelgi raskem olla. Vahepeal oli periood, kus Ursula Calenbergil oli ainult üks kleit, ning kui ta ema parajasti seda jõel pesi, pidi laps terve päeva voodis pikutama, kuna midagi muud polnud selga panna. Sõda möödus, tüdrukust on saanud austatud vanadaam ja ta on õnnelik ja uhke selle üle, mis temast on saanud. Kuigi elu pole olnud magus, on kangelaslik vaim hoidnud pea selge ja teiste aitamisega upitanud hädast välja ka abistaja enda. Selliseid on vähe, kes peale sõda õnne leiavad – enamuse viib lahingumöll endaga kaasa, ent need, kes alles jäävad, on tõelised elumeistrid, kangelased, kes meie aega suurepäraselt sisse sulanduvad.
Iga inimene on kangelane oma veidral moel, kes suuremal , kes väiksemal määral. Heategu , mis saadetakse korda enne, kui mõistus järele mõelda jõuab, mis vahepeal toimus, pole kuritegu – pigem on julm jätta tegemata see, mis oleks võinud kasulik olla. Laupäeva hommikuti Vanalinnas jalutades kohtab iseäralikku rahvast, kes kuidagi standartsuse kirjelduse alla ei mahu. Ühel sarnasel suvepäeval kõndisin ka mina kesk Tammsaare parki, sõbranna kõrval, kui nägin mõtliku ilmega meest otse Tammsaare kivimonumendi all istumas, pilk sihitult kauguses rändamas. Ta näis morn, justkui oleks ta silmist kustunud viimnegi päikesekiir, millest lootust ja lohutust leida. Mu sõbranna, helge iseloomuga nagu alati, istus nukrameelse kõrvale ja alustas juttu . Me rääkisime helesinisest taevast ja teistest, täiesti absurdsetest, ent hetke köitvatest teemadest , mis kohapeal välja mõtlesime. Ja siis oli aeg lahkuda. Mees tänas vestluse eest ja naeratas, kuigi nukrus oli endiselt domineeriv, oli meeleheide asendunud millegi lahkema, justkui uute ideedega, puhta lootusega elada edasi. Ta oli kaose äärel kõikunud, kaotamas kontrolli oma elu üle, ent üks pealtnäha tähtsusetu jutuajamine tundmatute inimestega oli teda muutnud. Enam ei kohanud ma teda kunagi, kuigi sõbranna olevat teda mõned kuud hiljem Vabaduse väljakul eemalt korraks silmanud. Me olime kangelased, kuigi sellest ei teadnud tänase päevani keegi välja arvatud kaasosalised ise – ja see tunne, olles tõesti midagi tähtsat ära teinud, oli võrratu. Ma ei tea isegi ta nime, ja see polegi enam oluline, sest peamine: ta elab edasi. Ainuüksi see teadmine on hinnalisem, kui kõikvõimalikud kiidusõnad professionaalsete päästjate leerist.
Kangelaslikkus algab igast südamest ja ei muutu kunagi, mistahes ajastu ka ei kehtiks. Inimeste elud on väärtuslikud, ent kerged murduma – just sellepärast tuleb neid omavahel siduda, teineteist hädast välja aidata ja selle üle rõõmu tunda. Koos elada on palju parem, kui eksisteerida üksinduses süütundega, et oli võimalus teiste heaoluks midagi ära teha, ent argus allutas tahte, tegu aga kaotas oma võimu sootuks. Püüe pole patt ning igaüks võib kellegi elu päästa, sest kunagi tuleb päev, mil ta ise vajab sedasama abi. Elagu kangelased!
~3~